sõjailudused

Chris Krausi filmi "Polli päevikud" (2010) kangelanna on 14-aastane baltisaksa juurtega tüdruk Oda (Paula Beer), kes kolib vahetult enne I maailmasõja puhkemist Berliinist Eestisse isa mõisasse elama, ema kirst kaarikul. Teine protagonist on eestlasest mässaja (Tambet Tuisk), keda tüdruk professionaalkretiinist isa laboratooriumi pööningul varjama, põetama ja aitama hakkab. Kahe vahel tekib pingetega vürtsitatud usaldus, mis kulmineerub anarhisti põgenemiskatse ja [hingematvalt peadpööritavate sündmustega muidugi]...

"Poll" erineb teistest maailmasõjateemalistest (üks kõik kumma) filmidest (Eestis on need teemad filmis ja kirjanduses väga levinud minu meelest) oma ülivägeva groteskiesteetika poolest. Filmikeele eripära juhatab sisse kaunis lähivõte suure jooksiklase nõelaga läbitorkamisest; iseloomulik kaader oli meres hulpivast kahepäisest imikulaibast, mis nägi hullult ilus välja. Muidugi oli ka groteskita esteetikat - maastikukaadrid, meri, hobusalkade kappamine ülaltvaates läbi mõisa hoonestu, ilusad merre veetud toolidel tehtud perepildid stiilsetest maailmasõja-eelset moodi järgivatest inimestest. Pildid pööningul malet ja kostüümidraamat mängivast lapsest ja anarhistist. Mõisavaated. Mõis ise oli kuidagi kummaline - merre ehitatud hiiglaslik maja, mille kaks äärmist tiiba olid toestatud puulattidega justkui poolikud, samas esifassaad ilmsestasid rasked joonia sambad. Aga seda ägedam! (Triinu arvas, et äkki kahtlastel tugedel näiliselt kohe merre vajuv maja oli sümbol. Sõja, mõisa, maailma.)

Filmi vaadates taipasin korduvalt, et aiman ette, mis juhtuma hakkab. Näiteks kui lapsed leiavad merest kahepäise imikulaiba ja selle säilitamiseks napsutünni pistavad, siis ilmselgelt keegi joob hiljem sedasamust.

Ainsad veidrad kohad olid need,
1) kus tüdruk haaras laborist kaasa pudeli salapärast vedelikku, mille hiljem naps väitis olevat, ning anarhist jõi meeleldi, aga mis vedelik on sellises laboratooriumis formaliinis säilitatud ajude keskel? formaliin, kloroform või siiski kõigest piiritus?

2) kus Oda, muidu kinnine ja seltskonnas tagasihoidlik tüdruk julges mässaja ja isa õpetusi kokku sünteesides ühel vene sõdureid täis perepeol etendada loo kapitalistlikest, sotsialistlikest, liberaalidest ja Tsaari teenivatest mikroobidest, kes vaidlevad, kuidas maailmakorda jätkata.

Mulle väga meeldis "Polli päevikud". See oli ilus oma naturalismis ja karakterite äärmuslikus keerukuses. Ma pole nõus nende arvustustega, kes heidavad ette lõpu liigset venimist, mulle meeldis. Kuigi vaene anarhist.. noh, jah. Kui teile kurvad sõjafilmid ei meeldi, siis minge lihtsalt visuaali kaema. Kaunis!