Kas väljapääs on dogmade hülgamine, naermine tõe üle, talle näkku ja temaga koos, juhuslikkuse mõistmine, taltsutamine ja valitsemine? Oleks see kõik vaid nii keeruline?
Tuesday, January 4, 2011
terra incognita
Umberto Eco "Roosi nimi" on semiootiline romaan tõepoolest, kuivõrd esmakursuslasel on tore lugeda autori vandeseltslaslikke silmapilgutusi, kui ta vihjab mõistetele, millest diskursuse tundjad võivad aru saada, nagu avatud tekst või tõlgendamise küsimus. Sama moodi aitab see mõista semiootika toredust ja kasulikkust. Võiks ka öelda, et hiliskeskaegse mungakloostri katakombides ja labürintides põimuvaid homoerootikaga vürtsitatud jumalikke intriige lahtipunuv detektiiviromaan. Samas jättis kajama vaid tühjuse maailmas, kus pole korda ega Jumalat. Kas kõik ongi lohutamatu entroopia, igavene ekslemine, juhuslikkuse suvalisus, kodutu kurbus? Raamatu viimastel lehekülgedel hakkab Tõde sõrmede vahelt liivana välja libisema. Mitte tõde loo kohta, vaid absoluutne ja universaalne tõde, kõik teadmised kaotavad väärtuse, sest korralagedas maailmas on igaüks asendatav ja kõik seosed tühised väljamõeldised.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
seda lugedes tuli mul Teringu tundide igatsus
ÄNG?! .D
Post a Comment