crazy in love is universal

Otsisin arvutist seda Beyoncé' lugu. Tuleb välja, et ilmneb kõige erinevamates nähtustes.

maailm on frukt

Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.

Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.

Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.

Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE


Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:

"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks." 

Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc

polyamory proven

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma

kohalolu

Lev Rubinstein
ÜHISTE LÄBIELAMISTE PROGRAMM
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)

1981

1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?

2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.

3.
Antud hetkel huvitab meid vaid üks – antud hetk, samuti kõik, mis temaga seotud on.

4.
Seotud on antud hetkega, nagu me näeme, palju.

5.
Ühendagem jõupingutused antud hetke täpsemaks tähistamiseks.

6.
Panustagem maksimaalsed jõupingutused antud hetke kontekstis viibijate selgemasse enesefikseerimisse.

7.
Eks anna me ju endale aru, et püüe leida antud hetke rütmi loov tegur on rohkem kui piinarikas protsess?
Kuid ons meil kahju jõudu pingutada?

8.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

9.
Tähelepanu!
Autor on meie hulgas.
Autor.

10.
Asjaolu, et Autor on meie hulgas, annab antud hetkele erilise mõtte.

11.
Muuseas, selle asjaolu võib ka tähelepanuta jätta. See ei muuda eriti midagi.

12.
Kuid see, et me viibime antud hetkel just siin ja just sellises koosseisus, on tõesti kaunis.
Ärgem seda unustagem.

13.
Meid liigutab praegu mis tahes väline impulss.
Kuid antud hetkel – milline?

14.
Kõige sagedamini elame me läbi näilisi sündmusi.
Antud hetkel aga – rohkem kui reaalseid.
Kas pole nii?

15.
Mõnikord esitame endale erinevaid küsimusi.
Kuid praegu peatume ühel:
Mis edasi?

16.
Sageli me ei tea, mida neile või teistele küsimustele vastatagi.
Antud hetkel pole vastatagi vaja.

17.
Väga sageli me ei tea, mida üksteisele öeldagi.
Antud hetkel – teame.

18.
Antud hetkel me vaikime.
Kuid see ei tähenda, et meil pole midagi öelda.

19.
Mõnikord oleme ärevil.
Kuid antud hetkel ei tule see meile meeldegi.

20.
On hetki, kui me ilmselgelt ei tunne ennast hästi.
Kuid mitte antud hetkel.

21.
Sageli, ja isegi väga, ei tea me, mis ja kuidas.
Antud hetkel oleme veendunud, et teame.
Mis siis ikka, tõenäoliselt nii see ongi.

22.
Tähelepanu!
Järgneb rida teadaandeid.

23.
Tähelepanu!
Antud hetke kogu võlu on temas endas.
Autor.

24.
Tähelepanu!
Absoluutselt kõiges
midagi on.
Autor.

25.
Tähelepanu!
Kunstnik on seotud nähtuste maailmaga
ei tea mille kaudu.
Autor.

26.
Tähelepanu!
Inimene, kes ei tea, kuidas toimida,
sarnaneb jumal teab millega.
Autor.

27.
Tähelepanu!
Väsinud teeline ihaldab peavarju.
Autor.

28.
Tähelepanu!
Aastaaegade võim maailma osade üle saab nii ilmseks, et otsekui polekski see enam arutluste objektiks.
Autor.

29.
Tähelepanu!
Kodust lahkudes eeldad ju, et naased.
Autor.

30.
Need teadaanded on suunatud meile.
Nad on meile.
Kes teab, võib-olla ongi nad antud hetke mõisteliseks aluspõhjaks.

31.
See, mis meiega antud hetkel juhtub, kordub vaevalt üldse kunagi.

32.
See, mida me antud hetkel kogeme, allub vaevalt kirjeldusele.
Sest kirjeldada – sedagi raskustega – saab vaid ähmaseid aimdusi toimuva tähendusest.

33.
See, mida me antud hetkel läbi elame, ei saa edasises peegeldumata jääda.

34.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

35.
Tähelepanu!
Autor tänab kõiki siiralt osa võtnuid.
Autor.

36.
Me ei tahaks laiali minna.
See on hea.

Leidsin siit

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

mõuk

Mõtlesin varem, et ma vist enam ei armasta oma vana kassi eriti, kui ma temaga pikka aega polnud koos elanud. Kass oli kaua maal metsas elanud ja ainult rebastega ringi jooksnud, kräunus niisama nagu hull ja nõudis lõpmatult pai. Õnneks tõdesin hiljem, kassiga uuesti samma majja kolides, et kui viitsin varahommikul pärast pidust ööd koju jõudes tühjas toas seista ja oodata, kuni kass sööb, sest ta üksi ei julge, siis vist ikka armastan. 

vastused kõikidele küsimustele

Mõni väljavõte argikultuuride semiootika konspektist:

I deeply believe that everything will be OK.
The world is real.
And this is the general scheme for everything:

Käisin kentauridega saunas. Emakentaur ja tütarkentaur.

Kõnelesid oma pehmete tämbritega ja jõid kapast kaevuvett.

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

21-aastase romantiku soovide nimekiri

Ma tahan teel olla ja tagasi tulles kodu hinnata; päikseprille, mis mulle sobivad; jooksutosse; sisustatud suve; puuvillast suurrätti, mida krunni siduda või hooletult üle pea kanda; liivast päikesepaistet; sellist rahulolu, et mitte mingeid mõtteid peas pole; korallroosasid riideid ja virsikubeeže kingi või vastupidi; et mulle sobiksid suured kampsunid ja kitsad kleidid; hästilõhnavaid juukseid; puhast ja säravat nahka; spordirinnahoidjat; olukordade vaba ja ootamatut kulgu; adrenaliini, eufooriat ja afrodisiaaki; rinnalihaseid; kergust kehas ja südames; elektriseeritud pilguvahetusi; küllakutseid; siirast huvi; tähenduslikku kommunikatsiooni; sügavat kontakti; jagatud rahuldust; igatsust uue kohtumise järele; tumerohelist t-särki ja keha, mis näeb tumerohelises t-särgis hea välja; hõimumustrilisi retuuse; ilmale vastavat riietust; soovi suudelda; lineaarset ja mitte tsüklilist aega; järjekindlat intensiivsuse kasvu kulminatsioonipunktini; puhkust pärast seda, kui lained on üle pea kokku löönud; maal vanaema juures olla; vihmaseid päevi, kus olen tuppa suletud koos kassi, raamatu ja armsamaga; süüa marju ja matkata soos; mööda külateed koju kõndida ja ujuda järves, jões, meres ja tiigis.

5:20, 2. mai 2012, Kalamaja

kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

this is what strucks me sometimes

the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things

(pattern recognition, william gibson, p. 117)

"There then follows a complex system of rituals, senseless from the point of view of common sense, but full of deep significance in the chivalric value system."

Juri Lotman, The Fool and the madman. Culture and explosion, lk 46

Kas pole mitte üleni universaalselt kasutatav kommentaar. ...but full of deep significance in the Christian/Western/American/etc value system.

uus sotsiaalsus

esimene öö kodulinnas kulges pikaks. pärast kiiret refreshmenti ühikatoas kadusime kristiga tänavatele, mõned karrod jalutasid veel vastu, mõned soovid läksid täide, kulgemine ja teotahe, pärast keskkööd siin-seal, marianni pool siidrit & kooki, lõpuks istusime oma 8-pealise pundiga genis laua taga. sain sõbraks naaberlaudkonnaga, meie loodust päästma tulnud vabatahtlikega tallinnast, londonist ja.. prantsusmaalt? tutvustasin sõpru ja jätkus arutelu sarkasmi, hea inglise keele, konnade teemal, vürtsitet sõbraliku tögamisega, kui geni turvamees meid aovalges territooriumilt ära kupatas, otsustasime zavvi lauajalkat tsekkida. zav on viimane pubi nagu ikka, veel rahvast täis, mängisime kristi, kirsi, rimo & kareemiga (sic?) jalkat, ma sakkisin, tegime mõned tantsud, triinu ja soo ka veel pundis, ent mitte kauaks, millalgi otsustasime lahkuda, kareem kaotas mulle kihlveo, samas mine tea, kirss & rimo läksid viimaste õllede järele, mille klaasi ma endale ei saanudki, kristi & kareemiga jalutasime üle kaare, et tartu seda nurka ka tutvustada, lõpp pargimurul viiekesi, tõusnud päike seljal.

juuni kulg

Nägin unes Ene-Liis Semperi arvestust. Kõik pidid esitama talle kunstiteose. Tõin kapi otsast ükshaaval välja õhupalli, paberi ja liimiga tehtud valgeid maske. Semper vaatas neid ja ütles kõigi kohta lihtsalt: "Ei... ei."

Selline tunne on kunstiga enam-vähem praegu.

Panin paberid posti. Isegi kui viimasest eksamist läbi kukun, Avamaa korraldamisega feilin, Kulkalt raha ei saa ja Kreekasse ei lähe, kaon vähemalt sügisel üle riigipiiri. Suures plaanis on kõik korras ja täna sain Kelliga pargis päikse käes vedeleda.

igatsen ilukirjandust

aprillilõpu intensiiv

olen nii tihedalt aktsioonis, et sisemonoloog on pea raugenud. reflektsiooniks ei jää aega.

tegutsen NELKis vabatahtlikuna, kus praegu on TEH Meeting 71 - euroopa kultuuritehaste kokkutulek. info organiseerija, registratuurineiu. eile oli majapidu, aga selleks ajaks olin pärast pikka tööpäeva nii väsinud, et suutsin mingle'ida ainult nende euroopa kultuuritehaste esindajatega, keda juba tundsin. amsterdami melkwegi delegatsiooniga sattusin arutellu, et mis süsteemi najal need õuetuled sisse-välja käivad. performance'eid oli mitmesugused - vaatemängulisi ja publikut kaasavaid, kuid vaid üks sai rinnale põletusmärgi. öösel nädalaks mahajäetud ühikatuppa jõudes olin nii zombi, et sattusin pooleks tunniks kingi viksima. homme kuues 18-tunnine tööpäev.

samal ajal korraldan semiosalongi, mis on muutunud omaette narratiiviks. sellest pikemalt loodetavasti salongiblogis, kui tõlke- ja koolitöö, mis küll on kuidagi tagaplaanile nihkunud, kõrvalt tähelepanu koondada suudan. viimane oli hoopis loeng-performance, formaadi ründamine, see oli nii vägev.

tuleval nädalal kaon linnast pealinna helisid lindistama ja sõprade juurde elama, et lõpuks tagasi tulla, pidada ise üks ettekanne ja kõik need vanad kirjatööd ära kirjutada.

kõik toimub samal ajal. istun nelgi kontoris, et osalejate nimekirja koostada, püüan kätte saada marco laimret, kes samal õhtul näitab õpetlikult, miks see mul ei õnnestunud, ärkan hommikuti 2 tundi varem, et teha ainsat tööd, mille eest saan raha, täidan pabereid ja otsin võimalusi sügisese hollanditripi jaoks, jooksen üle tee loengusse, joon eurooplasi ja sõpru täis saalis õlut ja lasen laud kinni, et veidi puhata.

õnnesepaks vilumine

vähem ükskõikset sõbralikkust

rohkem entusiastlikku sõbralikkust

suhtlemisel inimestega, kes mulle meeldivad

et nad saaksid ka aru

sujuv kulg

20. eluaasta lävepäku ületamise päeva täitis päike, soojus ja valgus. hommikul virgusin vara, lugesin lumevalge akna all veidi erialakirjandust, hilist hommikusööki sõin koos kaksikõe ja vanavanematega. südapäeval kulgesin valgeid lumelaasi imetledes tagasi kodulinna, et ükshaaval parimate sõpradega kokku saada. õhtul sattusin kirsi kutsel teatrisse. täiuslik päev .)