möödunud protsente

"33% aus soov saada sooja, 33% sotsiaalne laiskus, 16% attraction, 18% mida-targemat-siin-absurdses-maailmas-ikka…"

today I thought of you, warsan

Backwards
BY WARSAN SHIRE
                 for Saaid Shire

The poem can start with him walking backwards into a room.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life;
that’s how we bring Dad back.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole.
We grow into smaller bodies, my breasts disappear,
your cheeks soften, teeth sink back into gums.
I can make us loved, just say the word.
Give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can write the poem and make it disappear.
Step-Dad spits liquor back into glass,
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
maybe she keeps the baby.
Maybe we’re okay kid?
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love,
you won’t be able to see beyond it.

You won’t be able to see beyond it,
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love.
Maybe we’re okay kid,
maybe she keeps the baby.
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
Step-Dad spits liquor back into glass.
I can write the poem and make it disappear,
give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can make us loved, just say the word.
Your cheeks soften, teeth sink back into gums
we grow into smaller bodies, my breasts disappear.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole,
that’s how we bring Dad back.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life.
The poem can start with him walking backwards into a room.

ei juhtu midagi nii kainel tänaval

made in estonia maraton 2015 - etenduskunstide lühivormid laval. Hannes Aasamets, S.S. Fabrique from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

tühimike rütmid

nälg

We sat for what seemed an unremarkable length of time, 
given our lives together.

Lan Samantha Chang, Hunger

New York Public Library

need searibid ei olnud piisavalt piprased. olin nad ostsnud nostalgia ajel, kui rongijaama selveri pisikeses valmistoodete letis teiste sekka pressitud pakendit nägin, peal kiri „röövliribi”. see meenutas aega, kui isa tõi palgapäeviti või heldemas tujus koju sama nimega vürtsist liha, mis jättis pakkepaberile rasvaseid plekke.

ometi närisin neid nagu näljane kass, hammaste ja küüntega. sikutasin tühjas köögis püstijalu jahedaid konditükke ükshaaval plastikaatpakendist välja, rebisin lihast paljaks ja loopisin prügikasti.

hommikul olin ärganud mälestusega unenäost, kus sa ütlesid katkevas telefonikõnes, et oled teel. aga olid teel sinna, kus mind enam ei olnud. püüdsin sulle oma asukohta öelda, aga sa ei saanud aru, sest müra oli vali ja nii me enam ei kohtunudki.

Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta

Warsan Shire
inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
avaldatud Värskes Rõhus

Mis meil on

Meie mehed pole meie omad. Isegi mu enda isa, kes ühel pärastlõunal minema läks, pole minu oma. Minu vend, kes on vanglas, pole minu oma. Minu onud, kes lähevad tagasi koju ja kellele lastakse kuul pähe, pole minu omad. Minu nõod, keda tänaval pussitatakse, sest nad on liiga palju – või liiga vähe –, pole minu omad.

Mehed, keda püüame armastada, ütlevad, et meie sees on liiga palju valu, me kanname liiga tihti musta, meiega olevat raske koos olla, me olevat liiga kurvad, et meid saaks armastada. Siis nad lähevad ära ja me leiname ka neid. Kas selleks me siia sündisimegi? Et istuda köögilaua ääres, lugeda sõrmedel kokku neid, kes on surnud, neid, kes on ära läinud, ja neid teisi, kelle võttis politsei, narkootikumid, haigused või teised naised. See on jabur. Vaata oma nahka, tema suud, neid huuli ja silmi, jumal küll, kuula seda naeru. Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta, ja isegi siis on meil olemas kuu.

i miss u so much

„Despite how open, peaceful, and loving you attempt to be, people can only meet you as deeply as they’ve met themselves.”

Пачка Сигарет

kaks naist tantsivad üksteisega hämaras toas

üks räägib seksitööst feminismi ajaloos

ja teine kuulab

võitlejad

"Mahavisatud koni kukub teise kõrvale. Jätan nad sõbralikult kõrvuti lebama. Konidega on ju samamoodi kui inimestega: nad võivad juhuslikult kohtuda, aga tavaliselt vedelevad ikka üksinda külmal asfaldil."

Peeter Kormašov, "Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust"

party girl

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

kosmiline kontakt

ka mina külvan valu

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus

"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""

Ene-Liis Semper NO47 kataloogis