seedin seisu

ei juhtu midagi nii kainel tänaval

made in estonia maraton 2015 - etenduskunstide lühivormid laval. Hannes Aasamets, S.S. Fabrique from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

nälg

We sat for what seemed an unremarkable length of time, 
given our lives together.

Lan Samantha Chang, Hunger

„Sometimes I am not sure what others are not saying."

Anna-Stina Treumund

I couldn’t leave, and he couldn’t leave. He stood on the sidewalk and I kept going back for one more hug and one more kiss. I would get in the car and get back out of the car. When I finally managed to get in the car and stay in the car, we just kept our eyes on each other, and he walked backward into the sliding doors pulling his luggage. And then when he was out of sight behind the second set of doors, I pulled away from the curb, and it was like having vital organs ripped out of me.

Looking back now, it probably wasn’t a good idea to drive because I was crying so hard I couldn’t see anything. I was driving down I-93, and it was like not even being in my own body. It was like that for a long time.

Portraits of America

Panter ohkab ja vangutab pead. Selle peale on valus mõelda. Järgmine päev oli reede. Ma seisin Kreuzbergis turuplatsil, pidin just kaks artišokki ostma, need olid mul õhukeses sinises kilekotis, rahakoti olin juba välja otsinud, telefon helises, ma vastasin, Vandad rääkis mulle, lihtsalt ütles seda ja lõpetas kõne. Ma tean, et ma varisesin kokku, ma mäletan, et aedvilju müünud mees paistis algul arvavat, et ma tahan tema artišokke pihta panna, siis sai ta aru, tuli jooksuga lähemale ja jäi minu juurde seisma, et keegi mulle kogemata peale ei astuks, seal oli kitsas, munakivitänavat katsid aeviljajäätmed ja must vesi, siis kostis üks hääl, see polnud nutt, see oli looma hääl, ürgse looma kiunatus, ma olin seal põlvili, ei tea kui kaua, aedviljamüüja seisis kõrval ja ootas, et ma ennast püsti ajaksin, ta laenas ühelt teiselt müüjalt veepudeli, ulatas selle mulle, ma võtsin selle vastu, kuid ei suutnud juua, minust möödusid kingad ja raseerimata sääred, kaks saksa kutti, mõlemad kitarriga, rääkisid valjul häälel ananasstomatitest, mis olevat muidu nagu tavalised tomatid, kuid ananassikujulised, maitse oli nagu tavalistel tomatitel, aga kuju hoopis teine, ja üks kutt ütles „aga mis mõte neil siis on" ja teine vastas midagi, mida ma ei kuulnud, sest nad olid mööda läinud, olid juba kadunud, mõne aja pärast suutsin ma püsti tõusta, artišokimüüja tahtis mulle need tasuta anda, aga ma maksin, ma ei tahtnud midagi tasuta saada, ma võtsin kilekoti ja läksin koju, veerand tunni pärast märkasin, et lähen vales suunas, pöörasin ümber ja läksin koju, olin ostnud artišokke, päike paistis, saksa kutid rääkisid ananasstomatitest, ühe mööblipoe ees seisis furgoon, kust kanti välja lampe ja kummuteid, tänavakohvikus sädeles plasttopsides õlu, oli ilus päev, inimestel oli hea, jalgrattad vibasid, taksod andsid signaali, kassid näugusid, linn tuksles, aga Samuel oli surnud.

– Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta"

Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”

need searibid ei olnud piisavalt piprased. olin nad ostsnud nostalgia ajel, kui rongijaama selveri pisikeses valmistoodete letis teiste sekka pressitud pakendit nägin, peal kiri „röövliribi”. see meenutas aega, kui isa tõi palgapäeviti või heldemas tujus koju sama nimega vürtsist liha, mis jättis pakkepaberile rasvaseid plekke.

ometi närisin neid nagu näljane kass, hammaste ja küüntega. sikutasin tühjas köögis püstijalu jahedaid konditükke ükshaaval plastikaatpakendist välja, rebisin lihast paljaks ja loopisin prügikasti.

hommikul olin ärganud mälestusega unenäost, kus sa ütlesid katkevas telefonikõnes, et oled teel. aga olid teel sinna, kus mind enam ei olnud. püüdsin sulle oma asukohta öelda, aga sa ei saanud aru, sest müra oli vali ja nii me enam ei kohtunudki.

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

ka mina külvan valu

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus

"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""

Ene-Liis Semper NO47 kataloogis

minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

 "Ja see mõõk, mis tüdruku rindkeres aastate pikku oli seisnud, mis diagonaalis läbi tema oli kasvanud, paremalt poolt roiete alt – seal oli käepide – vasakule üles, otse läbi südame oli end sättinud, lõi paari sekundiga hõõguvkuumaks ja tõmmati välja, järele jäi tuline kõrbenud servadega jälg, tühi ja terav mõõga ase. Sisikond rebenes, tüdruk võttis tütre sülle, sättis puusale, naeratas, ütles: „Muidugi. Väga tore. Tervita teda minu poolt ka.”

Kätlin Kaldmaa, "Kakskümmend aastat hiljem"

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

pööripäev

Foto Riho Vahtras

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.

Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil

Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)

Pilt: Dima Samarsky

Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk

Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!

Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.

Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.

Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.

Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 

Pilt: Karolina Vainilkaitė

Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon

tõlkinud Carolina Pihelgas

MIDA EILE PÄRASTLÕUNAL TEHTI

mu tädi maja pandi põlema

ma nutsin nii, nagu naised telekas nutavad,

nagu kokkumurtud

viienaelane.

helistasin poisile, kes mind kunagi armastas

proovisin rahulikult rääkida

ütlesin tere

tema ütles warsan, mis lahti on, mis juhtus?

mõnikord palvetan

ja minu palved on sellised:

armas jumal

olen pärit kahest riigist

üks on janune

teine põleb

mõlemal on vett vaja.

hiljem tol õhtul

võtsin kätte atlase

libistasin sõrmedega üle kogu maailma

ja sosistasin

kust sul valus on?

ta vastas

igalt poolt

igalt poolt

igalt poolt.