seedin seisu

kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

how to pay tuition

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

võitlejad

"Mahavisatud koni kukub teise kõrvale. Jätan nad sõbralikult kõrvuti lebama. Konidega on ju samamoodi kui inimestega: nad võivad juhuslikult kohtuda, aga tavaliselt vedelevad ikka üksinda külmal asfaldil."

Peeter Kormašov, "Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust"

wake up in the morning

karochy.tumblr.com/

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

pööripäev

Foto Riho Vahtras

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

Värsid kulgejale

Edvin Aedma 2013


Taoism on eesti keeles kulgemism,
Budism on eesti keeles virgumism.

Kulgemism küsib, kuidas teekonnal olla
Virgumism küsib, kuidas kohale jõuda

Kuidas kohale jõuda, rääkis
sõber Siddharta
Kuidas teel käia, rääkis
sõber Lao.

Kulgemine seisneb astumises
olukorrast olukorda
iga olukord nagu pärl hetkede pärlikees
pärlikeesid ajas lõputu kimp
pärleid igas pärlikees lõputu hulk
iga kimbus olev kee - kulgeja üks saatus
iga kulgeja samm - maandub uues pärlikees.

Kogu teekond ja see kuhu jõutakse
on täpselt võrdse väärtusega.

Kulgeja vahendid - kooskõlas eesmärkidega
rõõmu eest ei maksta kannatusega
Ebatäpne tee ei vii täpsesse kohta
parimal juhul
vaid tagasi täpsele teele.

Kulgeme kõik,
kohalejõudmise poole
kes ei kulge teadlikult
võib sattuda kannatusesse
kes kulgeb teadlikult
kulgeb kannatustest mööda
sest kulgeb optimaalsuses.

Kannatused kulgevad sellest mööda
kellele pole vaja õppetundi.
õppetundi pole vaja sellele
kes puhastumas vastuoludest
puhastuja õppetunni jaoks - sama puhas kui puhastunu.

Teadlik kulgeja
küsib mis on optimaalne
käitub imetlusväärselt
räägib imetlusväärselt
mõtleb imetlusväärselt
soovib imetlusväärselt
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema ümber
sest
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema sees.

Muutub kõik,
muutub kulgeja.

Ei muutu miski,
ei muutu ka kulgeja.

Kõik muutub kogu aeg
kulgeja muutub kogu aeg.

Kui soovid toimida toimimata
pead soovi täitumiseks
loobuma sellest päriselt.

Toimimine toimimata on suurim kulgemismi kunst.
see on nii suur vaikimine
et maailm ise hakkab laulma.
see on nii suur liikumatus
et maailm ise hakkab liigutama.

Tühiste soovide täiuslik vaigistamine -
täidab suurimad soovid.

Kui soovid toimida
läbi toimimise
pead soovi täitma ise.

See on suurim virgumise kunst.
see on iseenda parimaks versiooniks saamine.
Kuuldavasti keerulisem kui kulgemine.
Tõenäoliselt aga sama lihtne.

Iseenda parimaks versiooniks võib saada
vastuoludest puhastudes.

Kelles üksindus,
selles kaksindus.

Kellel kaaslane,
sellel hüvastijätt.

Suur ajutisus valitseb mateeriat.
Kõik millel vorm, kaotab vormi.
Maine mis koos, jõuab lahku.
Maine mis lahus, jõuab kokku.

Kulgeja ei kiindu ajutisse
kiindub ajatusse.
Kulgeja ei kiindu inimesse,
kiindub armastusse,
kulgeja ei kiindu isegi armastusse
kiindub armastamisesse.

Kulgeja kulgebki armastades
armastuse sees
armastuse abil
armastuse poole
kulgeb armastusena.

piret: kuulan haussi ja loen, kui palju mingid jorsid rinnalt suruvad
riho: suht oss

selline reedehommik siis. muuseas lisandus sügis 2013 exceli faili eile öösel 5 tabi, nüüd kokku 7 sündmust, kirjatööd ja uurimust, millega paralleelselt tegeleda. peale 27 ainepunkti. päike paistab ja eile sain triinuga kassitoomel lamada

nonoh

rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.

Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil

Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)

Pilt: Dima Samarsky

Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk

Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!

Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.

Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.

Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.

Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 

Pilt: Karolina Vainilkaitė

Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

choose the good stuff

eilset-tänast jagasin tõlkimise ja apteegi põranda pesemise vahel. hiiglasliku tõlke tähtaeg on reedel. pean sellega homseks ühele poole saama, sest

ülehomset jagan ühe sügisese festivali, mille seeme just idanema läks, plaanimise ja apteegi põranda pesemise vahel

sügis tuleb marrafakin tuus

peas tiksub üks tekstide saatmise lubadus, mille täitmisel peaksin kirjutama reedeks artikli,

ent mille sisu jõuab minuni, mul on tunne, alles alanud kuu jooksul

reedel uurin välja,

kuidas saada kolochava oblastist lvovi ja sealt berliini

ja pean paari töömiitingut

ja laupäeva veedan kilingi-nõmmes tõenäoliselt põhiliselt selili

ja pühapäeval kaon juba lennukiga kiievisse

et siis hiljem veits karpaatides ringi vaadata ja mõne pavloga kokku saada

ja siis.... ja siis BERLIIN

ja siis naasen, et käia mööda Eesti maakohti ja vaadata sügisesse

sest sügis tuleb marrafakin tuus

aga kõigepealt see nädal.... see nädal.

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma