ka mina külvan valu

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

taas augé mittekohtadest lugedes meenus, kuidas São Paulost pärit sõbratar uksel oma kodu tutvustades viipas, et seal üle-tee pesumajas (ööpäevaselt avatud tehisvalgusega ruum, mille välissein on klaasist, nii et kogu pesumasinaid täis pisike teenindustuba tänavale paistab) käib ta vahepeal öösiti nutmas.

ammendamatu teema

Iga kord, kui mu kass rõduukse ees istub ja välja vahib, on mul selline tunne:

COME WITH ME ALICE. YOU’RE TOO WILD, TOO BEAUTIFUL, TO LIVE IN CHAINS. YOU BELONG OUT HERE. A ROSE IN A VASE IS NOT A ROSE IN THE FIELD. IT WITHERS.

WHERE WOULD WE GO, LUKE? WHAT WOULD WE EAT?

ANYWHERE WE WANT, MY LOVE, AND ANYTHING WE CAN CATCH OR FIND IN DUMPSTERS. YOU THINK YOU HAVE SECURITY BUT YOU HAVE SHACKLES. YOU THINK YOU ARE LOVED BUT YOU ARE A TOY FOR OTHERS’ AMUSEMENT. I WILL SHOW YOU FREEDOM. TOGETHER WE WILL BE UNSTOPPABLE. WE WILL SET THE WORLD AFLAME.

I DON’T KNOW, LUKE. YOU’RE JUST TOO DAMNED HANDSOME TO TRUST.

I CAN’T HELP THAT, ALICE. I WAS BORN THIS WAY. THE UPSTAIRS WINDOW IS OPEN. DON’T PACK A BAG. 

ei mõelnud ise välja

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

eksistentsialism südajuulis

Raamatukogus suutsin esialgu Camus' riiuli ees vaid valikuid tegemata seista, ent otsustasin, et kes suvel sellist asja ikka loeb ja võtsin hoopis Kaplinski, sest ta rääkis kirjanikuks saamisest, ja Tšehhovi novellid, kuna keegi oli sisekaanele helepruuni vildikaga kirjutanud: "Inimeses peab kõik ilus olema: nägu, hing, riided, mõtted."

pumatikompvekk "Kaos"

nõukogudeaegne nähtamatute maailmade hullus on trippy ja äge. küberneetika, kosmoserännud, kommunismi utoopia. no kust tuleb selline mõte: Tegime kino. Mis nimeks? - A paneme Kosmos
või siis Tegime täiesti sümmeetrilise põhiplaaniga Õismäe täpselt ühesuguste paneelmajade vahele, kus kõndides tekib peegelmaailmas ekslemise tunne, ning on arusaamatu, kas isepaljunevad maailmad on elus või surnud, ööklubi. Mis nimeks? - No paneme Miraaž.

21-aastase romantiku soovide nimekiri

Ma tahan teel olla ja tagasi tulles kodu hinnata; päikseprille, mis mulle sobivad; jooksutosse; sisustatud suve; puuvillast suurrätti, mida krunni siduda või hooletult üle pea kanda; liivast päikesepaistet; sellist rahulolu, et mitte mingeid mõtteid peas pole; korallroosasid riideid ja virsikubeeže kingi või vastupidi; et mulle sobiksid suured kampsunid ja kitsad kleidid; hästilõhnavaid juukseid; puhast ja säravat nahka; spordirinnahoidjat; olukordade vaba ja ootamatut kulgu; adrenaliini, eufooriat ja afrodisiaaki; rinnalihaseid; kergust kehas ja südames; elektriseeritud pilguvahetusi; küllakutseid; siirast huvi; tähenduslikku kommunikatsiooni; sügavat kontakti; jagatud rahuldust; igatsust uue kohtumise järele; tumerohelist t-särki ja keha, mis näeb tumerohelises t-särgis hea välja; hõimumustrilisi retuuse; ilmale vastavat riietust; soovi suudelda; lineaarset ja mitte tsüklilist aega; järjekindlat intensiivsuse kasvu kulminatsioonipunktini; puhkust pärast seda, kui lained on üle pea kokku löönud; maal vanaema juures olla; vihmaseid päevi, kus olen tuppa suletud koos kassi, raamatu ja armsamaga; süüa marju ja matkata soos; mööda külateed koju kõndida ja ujuda järves, jões, meres ja tiigis.

5:20, 2. mai 2012, Kalamaja

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

jah.

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

odd wolf

kassile pai

suveõhtud maanteel

Tallinnasse jõudsin vaikselt autos istudes ja vene mussi kuulates, juht oli umbkeelne, ent sõbralik. jalutasin kalamajja, kus Kristino chillis paari sõbraga, juures vesikas, vahustatud pett ja muffinid, veidi enne keskööd alustasime patarei perfoka koosolekuga ümmarguse köögilaua taga kolmekesi ajuründeid harutades.

pärastlõunal ärgates jätkasime kristinoga kahekesi samas kalamaja kööktoas kiluvõileibu süües ja kontseptsiooni kirja panna püüdes. kui see tehtud, liitusin kirsiga pealinna tänavatel õmblustööd otsima. enne veel jalutasin üksi läbi Ptarmiganist, et näha, mis sõbrad teevad, ja võtta kerge dušš.

õhtul sattusin taas kalamajja superkanget õlut jooma, seltskond veidi teine, ainus konstant kristino. sõime kiluvõileibu ja virsikuid, muuhulgas tantsisime salsat, peas õlgkübar.

järgmisel hommikul ekslesin niikaua mööda kesklinna, kuni lõpuks väsinud peaga tee balti jaamast solarise juurde leidsin (jah, ma tean), sain eksamit joonistavalt kirsilt ühikavõtmed ja läksin sinna und edasi magama, sest kristino kadus mandrilt. hiljem kohtasin Johni, kes otsustas kuuma päeva puhul frakki kanda, ja veel hiljem anna-mariaga, kes tähistamisel piirdus jäätisekokteiliga.

kui õhtupoolikul maanteele sain, et pärast poolnädalat kodulinna naasta, sattusin kose ristil hoopis viljandi suunale. otsustasin jutu jätkuks külastada teist kodu ja siin ma nüüd istun, mustsõstrakauss kõrval, kõrvus ritsikad & ojakohin, ööüksinduses omaette, juhi telefoninumber taskus.

ilus vihm

päevaülesanded: essee suurimast kunstielamusest, kokkuvõte viimasest salongist blogisse, õppetoetus hollandisse, artikkel müürilehte, joonistused, kollokviumi tekstid, tõlge, ent ei ole üldse enam mahti istuda ja kirjutada, kui võiks hoopis vihmajärgse kodulinna tänavatel paar ilusamat tiiru jalutada, pead puhata intensiivsest kevadealgusest, sõpradega rääkida, sest nendega pole tõesti ammu rääkinud, mõelda pead selgemaks, puhata, puhata...

tartlased on sõbralikud. nii on hea.

hommikul mõtlesin, kas ikka minna õhtul pittu, sest nii palju tööd on vaja teha, aga tegelikult meeldivad mulle sõbrad rohkem kui töö ja juba ootan!

lumepüü

olen pühapäevast saati tallinnas hänginud. elan toompeal, kus mu sõber john fail projektiruumi rendib. ta võitis tallinna kultuuripindade oksjoni google translatoriga eestikeelseks tõlgitud projektiga, sest see oli ainus, mis nendele ruumidele esitati. homme on Ptarmigani avamine, mis kolis helsingist tallinnasse. ruumid asuvad otse lavaka vastas toompeal. hiiglaslik korter, rõdult avaneb vaade raudteejaama tagusele linnale, rõdu ise on linnamüüril. olen siin ühe heliworkshopi asjus, mida juhendas udo noll, koostasime radio aporee telefoniminiatuuri, st saad gps-ga ühenduses olla mööda nt balti jaama jalutades kuulata varem salvestatud helisid, elektriposte jms. tekitab täiesti hullu uue ruumikogemuse. õhtuti oleme siinsamas pidanud pidusid usa kunstnike ja skandinaavia hipsteritega. õhtu-öösiti-peo eel viskab john lõdva randmega valmis ülimaitsvat india toitu. chill.

pardid puul

üks ilus. ma ei mäleta, kust selle pildi sain, kui tunned ära, ütle.

vaesed pühapäevad

Ühiselamus elamise juures on midagi vaimustavalt elutervet. Mõtlen sellele iga kord, kui mööda keldrikoridore ühisduširuumi või ühispesumasinate juurde kõnnin. Üksinda elades ei vaja ma kogu aeg tervet kööki iseendale, veel vähem tervet pesumasinat. Selliseid asju paarikümne inimesega jagada tundub ülimalt praktiline ja mõistlik. Optimaalne ressurssidekasutus. Lisaks see vaesusetunne nädalalõppudel, kui nädala toiduraha otsa on saanud. Tõelise idaeurooplasena ühisurkas tasuta saadud kaerahelbeid keetes tekib tarbimisühiskonna pärispatu lunastamise tunne ning kuidas muudmoodi saaksingi oma läänelikku ostlemissüüd lunastada, kui mitte vaene idaeurooplane olles.

Mu ühikaimetlusele aitab kaasa selle maja subjektiivne olme-esteetika. Minu meelest on ilusad need mururoheliseks värvitud koridoriseinad ja punased käepidemed, loomad ja lilled kellegi pintslist peale roninud, isegi augud krohvis annavad midagi juurde. Paraku pean tunnistama, et selle sümpaatia eelduseks on igahommikune koristusbrigaad, kes kraanikausid öisest oksest ja pliidipealsed mahavahutanud makaronidest puhtaks pesevad. Kuid kõige olulisem - ma ei kannataks seda kõike mingil juhul välja, kui mul poleks üksinda oma toas elamise privileegi.