kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

Пачка Сигарет

kaks naist tantsivad üksteisega hämaras toas

üks räägib seksitööst feminismi ajaloos

ja teine kuulab

rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.

Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil

Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)

Pilt: Dima Samarsky

Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk

Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!

Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.

Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.

Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.

Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 

Pilt: Karolina Vainilkaitė

Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

laundž lehe tn kirdekurvis

tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

haruldane on ärgata teadmisega, et päeva ainus ülesanne on peole kohale jõuda

let's play haussss

Uusaastapeol sattusin ühe puu embusesse, kes ütles, et mul on vana hing, aga noor keha. Tõepoolest, noor keha suutis viis tundi jutti tantsida, vahel küll rääkimise ja kallistamise pause tehes. Loodetud vaimse nullseisundi saavutamine või siis vähemalt kaela verele tantsimine ei läinud läbi, samas peo käigus eesmärgid nihkusid ning täna, kolmandaks päevaks olen suutnud toibuda ja võnkesageduse töiseks taastada.

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

eksistentsialism südajuulis

Raamatukogus suutsin esialgu Camus' riiuli ees vaid valikuid tegemata seista, ent otsustasin, et kes suvel sellist asja ikka loeb ja võtsin hoopis Kaplinski, sest ta rääkis kirjanikuks saamisest, ja Tšehhovi novellid, kuna keegi oli sisekaanele helepruuni vildikaga kirjutanud: "Inimeses peab kõik ilus olema: nägu, hing, riided, mõtted."

siseviited

kodulinnasõsara öistel tänavatel akadeemlaste loomeurkast koduliku koha poole jalutades andis orav pargikaudsele suunale hinnangu "oot! kahtlane!", ent otsutasime, et tavai ja jõudsime oruni, kus laskumine varasemast järsem paistis. saabumisel mõtlesin luuletuse, et mul hakkas piinlik ja palav, mis olukorda vaid kaud-meelselt kirjeldas, näppisin veidi seinale valgusmandalat edastavat juhtpulti ja taastekitasin olukorra, kus õhus on lootus, et haihtumise rongis korvab ootamatu naasmine.

21-aastase romantiku soovide nimekiri

Ma tahan teel olla ja tagasi tulles kodu hinnata; päikseprille, mis mulle sobivad; jooksutosse; sisustatud suve; puuvillast suurrätti, mida krunni siduda või hooletult üle pea kanda; liivast päikesepaistet; sellist rahulolu, et mitte mingeid mõtteid peas pole; korallroosasid riideid ja virsikubeeže kingi või vastupidi; et mulle sobiksid suured kampsunid ja kitsad kleidid; hästilõhnavaid juukseid; puhast ja säravat nahka; spordirinnahoidjat; olukordade vaba ja ootamatut kulgu; adrenaliini, eufooriat ja afrodisiaaki; rinnalihaseid; kergust kehas ja südames; elektriseeritud pilguvahetusi; küllakutseid; siirast huvi; tähenduslikku kommunikatsiooni; sügavat kontakti; jagatud rahuldust; igatsust uue kohtumise järele; tumerohelist t-särki ja keha, mis näeb tumerohelises t-särgis hea välja; hõimumustrilisi retuuse; ilmale vastavat riietust; soovi suudelda; lineaarset ja mitte tsüklilist aega; järjekindlat intensiivsuse kasvu kulminatsioonipunktini; puhkust pärast seda, kui lained on üle pea kokku löönud; maal vanaema juures olla; vihmaseid päevi, kus olen tuppa suletud koos kassi, raamatu ja armsamaga; süüa marju ja matkata soos; mööda külateed koju kõndida ja ujuda järves, jões, meres ja tiigis.

5:20, 2. mai 2012, Kalamaja

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

Saatsin isale rinderaporti ülevaatega olukorrast ja uue telefoninumbri & aadressi. Isa kirjutas vastu: "Äge! ISSI". .D

Varbaotsad on kingapunased öösel vihmaga kojujalutamisest.

Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõndade piduliste hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.

synkr

Matk-performance Kliima aktsioon on nüüd läbi, jätkub järellainetusena.

Kolmapäeva varahommikul kell 5 kogunesime päikesetõusus Kasekese katusele, tervitused eriti sõbralikud, sõnastamata kokkuleppena üldine vaikus. Veetsime tunni hilinejaid oodates, päikesetõusus, vaikides, tõrvapapp jalge all öövihmast märg. Kui tulijad tulnud olid, kogunesime ringi, et sõlmida leping 60 tunni jooksul teineteise seltsist mitte lahkuda. Formaalsused läbitud, ronisime ükshaaval katuselt alla (jalalihased veel eelmisist öist kirbevalusad) ning jalutasime hanerea, kolonni või kaosena mööda Karlova tänavaid kellegi tagaaeda, et matta maha oma telefonid/koduvõtmed ning minna vaikuses hommikust sööma tühja võlvsaali linnasüdames.

Liikusime Kliimal paljudest maailmadest läbi, ühelt planeedilt teisele. Esimene kord köiega risti üle Emajõe, sattudes tavaliste suvitajate planeedilt maailma, kus elasid ainult porgandpaljad päevitunud mehed. Nende loomulik elukeskkond oli liivane pinnas lehispõõsastega, mille vahel olendid seisid, käed puusas, ja vaatasid vaikuses ringi. Tulnukatena me kontakti ei otsinud, pigem lasime pärismaalastel jälgida, mida teeme - kaevasime liiva sisse nelinurkse augu ning pidasime ühe maadlusmatši, mida alasti mehed muigvelsui jälgisid. Chanel tegi nalja, et we are the best contemporary artists in the world. We drink american wine with bubbles in it with Marina Abramović. puise aksendiga tabas täpselt olukorra absurduse pihta.

Õhtu poole hakkasime kolme autoga Vana-Kasepää poole sõitma. Paraku sattus üks autotäis segadusse ja kadus ära. Ootasime neid ERMi sammaste juures linnapiiril liivapäikse käes, loendades varandust suitsu ja šokolaadi jaoks. Lõpuks otsustasime edasi sõita, jättes samba peale kirja autojuht Fabrique'le midagi tema sõprade kohta Venemaalt, kes kavatsevad talle tappa anda, kui kätte saavad.

Vanausuliste juurde kohale jõudes seadsime end sisse hiiglaslikku tühja puumajja, toad kui labürindid, täis fotonäituseid ja vanu vinüüle Eesti popi- ja rokiklassikast. Ambulartooriumi seinte ja võrade vahel tegime lõket & massaaži. Idaranniku öös üksi mööda külatänavat jalutades kostis kõrvu ainult üüratu vaikus ning pimedus oli nii mattev, et kassid panid võpatama.

Järgmisel varahommikul kõndisid unised ja segaduses kaasaegsed kunstnikud ühiselt läbi mudaranna Võrtsjärve, et end puhtaks ujuda, küllap nägime välja efektsed ja halenaljakad.

Järgmine plaan oli sõita kummipaadiga Piirissaarde. See kõik võttis väga kaua aega, sest bensiin sai otsa ja lähim bensukas tundus olevat Räpinas. Pärast paaritunnist sekeldamist sai esimene 5-pealine punt astuda paati ja alustada pooletunnist sõitu üle vee, et avastada asustamata alasid. Jäin koos Madise, Urmo, Kiwa ja MoKSi kohaliku Siimuga maha, istusime sipelgapessa ja kuulasime, mida Madis jutustas Ian M. Banksi ulmest seoses tuuma & perifeeria kontseptsiooniga semiootikateoorias.

Kui Fabrique tagasi jõudis, muutus ilm hetkega ärevaks, pilved hakkasid tumenema. Tundus, et tuleb torm. Tundus, et võib-olla ei saagi me Piirissaarelt tagasi, vaid peame sinna MoKSi mugavuste asemel ööseks jääma. Võtsime kaasa hädavajalikud asjad, st hambaharja, veidi vahetusriideid ja nii palju sularaha, kui kellelgi oli, ning Mike Hentzi suitsukala, mille ta Vana-Kasepäält ostnud oli. Magamiskotid jätsime autosse, et mitte paati koormata ja olla solidaarne juba saarel oleva pundi teise poole suhtes. Selline äikese-eelne rahutus mõjub alati eufooriliselt, kogenenumad ütlesid, et see ongi Kliima - juhuslik ekstreemsus. Keset järve, kui lained meid järjest märjemaks pritsisid, võttis Madis tunkede põuetaskust välja viskipläsku ja saatis ringile, mis algatas ühe meremeestelaulu.

Kohale jõudes tuli välja, et oleme taas maabunud uuel planeedil - meid tervitasid madalate maduokstega pajude ja pilliroometsa vahel seisvad pärismaalased - naeratus näol, surudes kätt. Terje kleidimuster ja Kaisa valge peasall, pilgud järvel.

Koha peal tuli välja, et benssu on piisavalt ainult üheks tagasisõiduks. Mis tähendab, et asjad on veidi perses. Mida teha? 50 minutit keskendumisharjutusi.

Foto: Terje Toomistu

Pärast harjutuste sessiooni istusime vaikuses lõkke äärde ja lasime suitsukala ringile.

Esimene paaditäis läks päästeoperatsioonile. Plaan: minna Räpinasse bensiini, kala ja veini järele. tagasisõidul loksusin paadininas, taas märg, ent rahulik. Sadamas tegime plaani: Kaisa, Fabrique, Siim ja Urmo lähevad kraami tooma, mina jään Kiwaga paati valvama. Kui teised olid ära sõitnud, istusime kahekesi kummipaati maha, sirutasime pikaks oma räpased ja verised varbad ning kahe peale üht pudelit Pilkut lahendades jutustasime Indoneesiasse kadumise võimalustest & performance-kunstist.

Kui teised tagasi tulid, tutvustas Urmo meile suurepärast vahuvein-šampooni, mida paraku kauaks ei jätkunud. saatsime Fabrique'i viiendat korda paadiga järvele ning kadusime viiekesi Moostesse. kuna poed olid juba kinni, nõustus Siim kodust juustu ja veini kõrvale leiba tooma, teised jäid autosse kartulivarastamisplaane pidama.

õhtul võileivad kui metsatukk, kui ülejäänud tagasi tulid, maitsesime Mike'i juustu, tegime sauna ja vajusime unne.

järgmise päeva põhiaktsioon oli taevaskojas kaljult vette hüppamine. kiwa, kes oli kõik kolm päeva käinud ringi mustas ülikonnas, ei võtnud hüppamisekski seda ära. mul oli endast veidi kahju.

kui lõpuks tartus maarja kirikusse tagasi jõudsime, tundus lahkumine kuidagi väga süsteemiväline olevat... käsi ei tõusnud lahkuma, kuigi kõik oli juba läbi. taas tartu tänavatel ringi joostes hakkasin veidi koost lagunema, õhtul suurema osaga seltskonnast õlled emajõe ääres, kuid tänasega saabus lõplik lõpp.

kliima formaat ja eesmärk on raskesti selgitatav. põhimõtteliselt on see mitmepäevane ühistegevuste seeria, kus grupp on kogu aeg koos. emotsionaalne siinus on üsna hüplik, tekib meeletu grupitunnetus, muutuda võib teadvuse seisund või reaalsusetunnetus, minu jaoks oli seekord vägev puhkusechill väga ägedate inimestega. grupi sees kehtestatakse uued reeglid, mis on välismaailma reeglite suhtes ülevad. sealt alternatiivtegelikkus. mike hentz, kes on kliimasid korraldanud vist 80ndatest saati, luges meie pealt välja sotsiokultuurilisi ja psühholoogilisi seoseid, mis küllap on osa tema vajadusest mõista maailma või nii.

pärast elumuutvat patarei perfokat oli selline roadtripp päris kosutav, tulevikus süübin formaati enam.

uus sotsiaalsus

esimene öö kodulinnas kulges pikaks. pärast kiiret refreshmenti ühikatoas kadusime kristiga tänavatele, mõned karrod jalutasid veel vastu, mõned soovid läksid täide, kulgemine ja teotahe, pärast keskkööd siin-seal, marianni pool siidrit & kooki, lõpuks istusime oma 8-pealise pundiga genis laua taga. sain sõbraks naaberlaudkonnaga, meie loodust päästma tulnud vabatahtlikega tallinnast, londonist ja.. prantsusmaalt? tutvustasin sõpru ja jätkus arutelu sarkasmi, hea inglise keele, konnade teemal, vürtsitet sõbraliku tögamisega, kui geni turvamees meid aovalges territooriumilt ära kupatas, otsustasime zavvi lauajalkat tsekkida. zav on viimane pubi nagu ikka, veel rahvast täis, mängisime kristi, kirsi, rimo & kareemiga (sic?) jalkat, ma sakkisin, tegime mõned tantsud, triinu ja soo ka veel pundis, ent mitte kauaks, millalgi otsustasime lahkuda, kareem kaotas mulle kihlveo, samas mine tea, kirss & rimo läksid viimaste õllede järele, mille klaasi ma endale ei saanudki, kristi & kareemiga jalutasime üle kaare, et tartu seda nurka ka tutvustada, lõpp pargimurul viiekesi, tõusnud päike seljal.