minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

ma ei tee mitte midagi meeste pärast. ma teen kõike kirjanduse ja raha pärast. raha teen reisimise pärast. reisin kirjanduse pärast.

maailm on frukt

Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.

Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.

Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.

Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE


Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:

"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks." 

Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc

talveks ahjud sooja

ruumikogemuse metafoorsuse juurest kõrvale põigates pean isikliku blogipinna kõikeneelavust tänades vajalikuks mainida, et

AHJUPEET ON NII HEA

mõuk

Mõtlesin varem, et ma vist enam ei armasta oma vana kassi eriti, kui ma temaga pikka aega polnud koos elanud. Kass oli kaua maal metsas elanud ja ainult rebastega ringi jooksnud, kräunus niisama nagu hull ja nõudis lõpmatult pai. Õnneks tõdesin hiljem, kassiga uuesti samma majja kolides, et kui viitsin varahommikul pärast pidust ööd koju jõudes tühjas toas seista ja oodata, kuni kass sööb, sest ta üksi ei julge, siis vist ikka armastan. 

siseviited

kodulinnasõsara öistel tänavatel akadeemlaste loomeurkast koduliku koha poole jalutades andis orav pargikaudsele suunale hinnangu "oot! kahtlane!", ent otsutasime, et tavai ja jõudsime oruni, kus laskumine varasemast järsem paistis. saabumisel mõtlesin luuletuse, et mul hakkas piinlik ja palav, mis olukorda vaid kaud-meelselt kirjeldas, näppisin veidi seinale valgusmandalat edastavat juhtpulti ja taastekitasin olukorra, kus õhus on lootus, et haihtumise rongis korvab ootamatu naasmine.

21-aastase romantiku soovide nimekiri

Ma tahan teel olla ja tagasi tulles kodu hinnata; päikseprille, mis mulle sobivad; jooksutosse; sisustatud suve; puuvillast suurrätti, mida krunni siduda või hooletult üle pea kanda; liivast päikesepaistet; sellist rahulolu, et mitte mingeid mõtteid peas pole; korallroosasid riideid ja virsikubeeže kingi või vastupidi; et mulle sobiksid suured kampsunid ja kitsad kleidid; hästilõhnavaid juukseid; puhast ja säravat nahka; spordirinnahoidjat; olukordade vaba ja ootamatut kulgu; adrenaliini, eufooriat ja afrodisiaaki; rinnalihaseid; kergust kehas ja südames; elektriseeritud pilguvahetusi; küllakutseid; siirast huvi; tähenduslikku kommunikatsiooni; sügavat kontakti; jagatud rahuldust; igatsust uue kohtumise järele; tumerohelist t-särki ja keha, mis näeb tumerohelises t-särgis hea välja; hõimumustrilisi retuuse; ilmale vastavat riietust; soovi suudelda; lineaarset ja mitte tsüklilist aega; järjekindlat intensiivsuse kasvu kulminatsioonipunktini; puhkust pärast seda, kui lained on üle pea kokku löönud; maal vanaema juures olla; vihmaseid päevi, kus olen tuppa suletud koos kassi, raamatu ja armsamaga; süüa marju ja matkata soos; mööda külateed koju kõndida ja ujuda järves, jões, meres ja tiigis.

5:20, 2. mai 2012, Kalamaja

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.

löön küsija suu pihta

Käed on karedad. köhin võikalt.

eka peo tempel näeb käeseljal välja nagu põletusjälg.

no77 lõppes verepeoga, öö lõppes üksinda pealinnas, teki all.

püüan alal hoida Inimest

hhihihihihihihi

Leidsin HPC-d sirvides vana küsimustiku, mille olen täitnud täpselt aasta tagasi (1.02.09). nii äge oli lugeda xD

When's the last time you ran?
Eile. bussi peale. bloody 2 veinipudeliga kotis.

Do your jeans have rips, tears, and holes in them?
pfft, ei .D kuigi üsna kulunud on mu üks paar mittesiniseid teksaseid küll.

What are you dreading right now?
hmm.... ma ei dreadi midagi, ma lihtsalt mõtlen süveneva mandumisahastusega nende asjade peale, millega pean homseks ühele poole saama.

Do you celebrate 420?
.)

Do you get the full 8 hours of sleep a night?
oleneb ööst. tavaliselt ma muidugi ei ohverda oma uneaega millegi nimel.

If anyone came to your house on your "lazy days" what would ya'll do?
mm... ärge tulge mu majja mu laiskadel päevadel. või siis tooge ise süüa kaasa.

Who last grabbed your ass?
my ass is not for grabbing!

Have you ever been on your school's track team?
track team? ei?

Do you own a pair of Converse?
ei, mul on viljapõlluketsid.

Did you copy and paste this survey?
misasja, muidugi mitte, see oleks ju üle mõistuse.

Do you eat raw cookie dough?
ei, aga see on tõenäoliselt tingitud asjaolust, et ma ei satu väga tihti küpsisetaignaga samasse ruumi. vahvlitaigen on väga lähe tho.

Have you ever kicked a vending machine?
no, but i've kicked some asses ha-ha-ha

Don't you hate it when the radio ruins good songs by playing them over and over?
jah, sest minus on piisavalt palju viha, et seda mingite selliste fenomenide peale suunata. üleüldse olen väga tundeline, kui teema puudutab raadioid. (grammar check plz)

Do you watch Trading Spaces?
ei

How do you eat oreos?
ma ei söö oreose, ma kunagi sõin mingeid odavaid šokolaadiasju ja neid hästi vähese piimaga, nii nagu kiirnuudleid vähese veegha.

Have you ever stayed online for a very long time waiting for someone?
siin oleks lahe vastata, et ei ole, aga ka mina olen 12 olnud.

Are you cocky?
ma loodan, et ei ole.

Could you live without a computer?
jah!

Do you wear your shoes in the house?
ei, tegelikult kasutan ära igat võimalust jalanõusid mitte kanda.

Who or what sleeps with you?
mul on ainult ühekohaline voodi .(

At what age did you find out that Santa wasn't real?
aah, see oli jube! 8? 7? ja ma arvasin, et mu ema muutub päkapikuks!

How many phones, house phones and cell phones are in your house?
4mt, 1lt + minu ilus vana jobu huvitavat informatsiooni täis telefon, mille nupud lakkasid töötamast ja mida enam keegi ei kasuta .(

What do you do when you're sad?
...nukrutsen

Who would you call first if you won the lottery?
emale? ("mis ma nüüd teen?")

Last time you saw your best friend?
i saw yesterday a bunch of friends.

Are you in high school?
jah x(

What jewelry are you wearing?
hetkel mitte midagi, sest kell on 11.35 pühapäeva hommikul.

Is anyone on your bad side now?
i don't have a bad side ¤_¤

What's the first thing you do when you get online?
HPC, blogger, gmail o.o (kas pole kohutav, et enamikul meist on esimene asi see
foorum?)

Do you watch Grey's Anatomy?
mitte eriti. not my cup of drama and medical terminology.

How do most people spell your name?
kõik mu rahvuskaaslased saavad sellega talutavalt hakkama, aga välismaal kipun piraadiks muutuma...

Would you wear a boy/girlfriends clothes?
yea, totally.

Where do you work?
ma ei töötagi .(

What are you doing tomorrow?
käin koolis. sooritan paar tööd, millele olen juba mõnda aega mõelnud.

Is Justin Timberlake becoming the next Michael Jackson?
the next unisex unirace uniage human with questionable sexual orientation, kickass good dancing skill, hard childhood and a pointy nose? prolly not.

Favorite name for a girl?
saara. susanna. solveig.

Favorite name for a boy?
urmas. oliver

Will you keep your last name when you get married?
ei tea, sest mulle väga ei meeldi mu perekonnanimi, aga ma pole kindel, kas kunagi seon end kellegagi seaduslikult.

When was the last time you left your house?
eile.

Do you return your cart?
i don't use a cart

Do you have a dishwasher?
ei, ei mul on palju musti nõusid.

What noise do you hear?
in my head? endless sounds of the universe vibrating, the echo of lost voices in the outerspace.

Would you survive in prison?
i prolly would.

Who is the youngest in your family?
ollu, but counting

If all of your friends were going on a road trip, who would most likey overpack?
hmm, helena, aga te ei tea teda. (ta on täielik overpacker, näiteks eile oli tal õhtul linna tulles kaasas lisapaar villaseid sokke ja saapaid. muidugi neid mõlemaid läks vaja.)

Do you know anyone with the same name as you?
jaa! õnneks pole pireteid palju siiski.

What's the last thing you purchased?
tass teed.

Do your siblings ever pay for stuff for you?
ma olen nii noor, et mul on veel see privileeg .D

What brand are your pants right now?
püksid? mul on praegu seljas mingi vana erepunane villane seelik, mille sain kunagi mingist väikelinna kaltsukast.

Ever been to Georgia (the state)?
ei. selles teises ka mitte .(

What irritates you most on the internet?
popups. slow loading. stupid people.

What brand is your digital camera?
mul pole digitaalkaamerat ja kui oelks, siis ma tõepoolest ei teaks.

Do you watch movies with your parents?
kui, siis juhuslikult.

What song best describes your life right now?
ghh. ei.

Do you own expensive perfume/cologne?
ei, aga ma mõnikord lõhnan nagu piparkook, sest mul on piparkoogi seep ^_^

Are you taking college classes right now?
ei .( aga tulen hea meelega loengutesse kaasa, kui midagi põnevat on.

Do you like sushi?
raw fish ftw

Do you get your hair cut every month?
i don't get my hair cut, i cut my hair.

Do you go online everyday?
vist küll .-. kui tsiviliseeritud aladel resideerun

Will you pass this survey on to 5 people?
ei kavatsegi.

tegelt olen natuke mures, sest saan viimasel ajal öösiti (hommikuti) magada ainult 2-4 tundi. sest und lihtsalt pole rohkem. milles asi? unegraafik on nii segi pekstud, et enam ei õnnestu? kl 5 magama, 13 üles, 5, 13, 5, 13, 5, 13, 7 magama, 9 üles, 5, 9.... st 2 tundi und, 20 ärkvelolekut ja ikkagi ainult 4 tundi und? .-.

vaimsete väärtuste pede?

Mulle ei meeldi uued Tartu kaubamaja reklaamid. laused stiilis: saksa fill - rahuldav, šveitsi kell - cum laude jms. Materiaalsete väärtuste tõstmine kõrgemale haridusest. ma ei viitsi õppida, aga vähemalt on mul ilusad asjad!? ja see kõik on suurelt ja värviliselt ülikoolilinna tänavapildis mõjutatavate inimeste silma all .(

Täna hommikul sain endale kolmanda venna.

Radikaal

A: "Ma saan aru ise isiklikult, et kõige tähtsam on inimene?"
B: "Inimene? Ei ole. Sellepärast, et on niisugusi inimesi, kelle puhul on tähtis, et ta õigel ajal ei oleks enam inimene, vaid oleks laip."

Rain Tolgi ja Andres Maimiku uus teene maailmale: dokk Margus Lepast. Kas kunagisest "Kevade" Kiirest ja muidu rahvakoomikust on saanud kibestunud nats? Kes on tema aatekaaslased? Kuidas see kõik toimib? Või on Tolk lihtsalt loll?
Pooletunnine dokk annab vastused või vähemalt tekitab küsimusi.

Tartu - multikultuuri pealinn,
akadeemilise elu pealinn,
armastuse pealinn
ja natsionaalsotsialismi pealinn.

/edit: mõnes asjas oli hr. Lepal õigus ka. näiteks selles, et elu ei ole eesmärk, vaid vahend. samas tema lõpusõna: "milleks kahetseda midagi, mida on meie kõige kallim vara - meie ise - teinud..." on natuke hirmuäratav. enda tegude kahetsemine on minu meelest inimlikkuse märk.

tegime küll

mul on hea meel, et tartu ümbergi on ainult mõistus, ülikoolilinn ikkagi, sest raadilt mööda prügimägesid hiinalinnani jõudmine on erakordne asi.

šampooni-, viina- ja muude likviidide pudelid ning rehvid, riided ja kummikud olid üsna tavapärane. mis mind imestama pani, oli seniilsetele inimestele mõeldud kasutatud mähe, raamatud (soome kvaliteetkirjandus loomulikult) [/RAAMATUD!!!] ja rehvid samas hunnikus.
kes viskab raamatuid ära?
kes viskab munakarpe ära?
kes viskab KÕIK NEED ASJAD TEEEEEÄÄÄÄRDEE PUUUDE ALLLA?????!!

kultuurielamus mai 2008.


tegelt oli muidugi vahva, ei, me ei olnud seal raevust pimedad rumalusest pimedate inimeste vastu, vaid tubli ja abivalmis noorus, aga ma loodan, et need 35000 inimest teavad nüüd piisavalt hästi, kuhu miski käib, et levitavad ülejäänud kolmveerandmiljonile ka.
.)



//btw, vahetasin blogi värve, et teie kevadpäikest peegeldavatelt ekraanidelt midagi välja ka paistaks x)

luulu

ebaviisakust pole olemas. kerge ebamugavus võibolla ja kindlasti arusaamade ebakõla, aga alati taandub ju kõik bloody suhtelisusele ning muudab enamiku... maitea, verbaalsetest väljenditest tarbetuks, puhas ebavajalik formaalsus, ei edasta mitte mingit informatsiooni.
ah, mida ma ajan. te ju teate seda isegi.

üsna irooniline. vahepeal on mul kahju, et ma ei suuda sõnastada kogu seda faking irooniat enda ümber. nii hea oleks. hah, ma kõlan neurootiliselt. kusjuures, isegi seeeee on halenaljakas, mu tänane kasvamine, noorusest neurootilisusesse?! :D shiet.