rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.

Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil

Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)

Pilt: Dima Samarsky

Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk

Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!

Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.

Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.

Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.

Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 

Pilt: Karolina Vainilkaitė

Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

let's play haussss

Uusaastapeol sattusin ühe puu embusesse, kes ütles, et mul on vana hing, aga noor keha. Tõepoolest, noor keha suutis viis tundi jutti tantsida, vahel küll rääkimise ja kallistamise pause tehes. Loodetud vaimse nullseisundi saavutamine või siis vähemalt kaela verele tantsimine ei läinud läbi, samas peo käigus eesmärgid nihkusid ning täna, kolmandaks päevaks olen suutnud toibuda ja võnkesageduse töiseks taastada.

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.

                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 

Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.

                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.

                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.

                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

this is what strucks me sometimes

the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things

(pattern recognition, william gibson, p. 117)

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

what would asimov do

segane suvi on olnud. täna naasin maalt pea- & ihupuhkuselt, aga enne seda treenis närvi psytrance'i festival Project Human. Kultuuritolmu kestvuskatsel meid tähele pannud DJ kutsus sinna perfokat tegema. läksime Kristinoga päev varem kohale, et kohta tšekkida, olles enne paar päeva veetnud Tammelinna baasis kilest tulnukakookoneid meisterdades.

võrumaal on lust hääletada. kuigi seal üht konkreetse järve ülesleidmine õnnestub alles siis, kui satud sellest 10 km raadiuses elava kohaliku autosse, aga kõik on piisavalt abivalmid, et selline asi kindlasti lõpuks juhtub. kolmapäeval kristinoga võruka autos õuele sõites, saia mugiv põnn süles, jäi mulje, et sattusime hoopis grillpeole, aga õnneks oli tegemist siiski festivalirahvaga ja ööde jooksul kogunes juurde.

paar järgmist päeva veetsime kuskil kössitades või telgis magades, sest keha ootas perfokat ja oli säästurežiimil, pealegi vihma sadas ja kohutavalt külm oli. järve läksime vaid kaks korda ujuma, alguse öös ja lõpu hommikus.

psytrance'i vaid veidi nautides jõudis lõpuks kätte reede, perfokapäev. seadsime päevaga seti üles, öösel ronisime kookoneisse ja alustasime chatti.

Pildid: Kati Orav

Project Post-Humani kontseptsioon:

Projekt kajastab omavahelise kommunikatsiooni väärtuse nihet high tech tuleviku jõuväljas. Peegeldame oleviku vahenditega ühte võimalikku tulevikku, kus meie ainus side reaalsusega on HTC/i-Phone nutitelefon. Viibime igaüks eraldi piiratud ruumis, mis assotsieerub meie enda jaoks füüsilise isolatsiooniga virtuaalses piiramatuses, samas sünnieelse seisundiga kui olukorraga, kus välise reaalsuse olemus pole veel kindlaks määratud, omades potentsiaali olla ükskõik missugune.

4 tundi kilekookonis võrkkiiges, LED-prože süles, purjus-pilves inimesed katsumas ja inimlikkuses kahtlemas, soovides igast kraami mu õhutorustikust sisse puhuda/ajada/valada. ma ei lasknud end millestki segada ja keskendusin nutil trükkimisele, vestluse jätkamisele. roll nihkus iseenesest paika, pahur kosmoselaevamees. minu olukord ei olnud kõige hullem, sest kookon ei olnud täielikult suletud, sündides surusin membraani lihtsalt lõhki. rauli kopsuaur imendus rastadesse, õhu meeldivalt kuivaks jättes. kristino istus kui saunas, kinni, hingates läbi toru, välja tulles tegime keisrilõike.
pärast perfokat pidasime oma peo maha, neli tundi tantsu-jalutamist-jäises järves ujumist, kella kaheksa aegu otsustasime asjad kokku pakkida ja tartu (esialgu 20 km kauguse võru) poole jalutama hakata. õnneks võttis meid mitte väga kaugel festivaliplatsist peale turvamees, kes läks varahommikust dušši otsima ja meid võrru viskas. juba tunni pärast tartus, kus äkkuni ühikatoas.

Ulrich Ichabod, droitetist.operator, Absur Dibot

[8/13/2011 2:28:10 AM] droitetist.operator: Juhtumas on midagi 2gedat
[8/13/2011 2:28:05 AM] Absur Dibot: Alustan mittefenotyybiliste geenide kombineerimist
[8/13/2011 2:28:38 AM] Absur Dibot: Mida sk2nnerid n2itavad?
[8/13/2011 2:28:53 AM] droitetist.operator: Kookonid t6mbuvad krimpsu
[8/13/2011 2:28:56 AM] Ulrich Ichabod: Mitokondrid synteesivad energiat
[8/13/2011 2:29:19 AM] droitetist.operator: Gaasipedaal on p6hjas
[8/13/2011 2:29:46 AM] Ulrich Ichabod: Klaustrofoobia eneseyletus
[8/13/2011 2:29:54 AM] Absur Dibot: Moodustub puhtast energiast kers
[8/13/2011 2:29:56 AM] droitetist.operator: Mees v6tab kuju
[8/13/2011 2:30:17 AM] droitetist.operator: Ta on 1.90 cm pikk
[8/13/2011 2:30:40 AM] droitetist.operator: Kaal 110
[8/13/2011 2:30:49 AM] Absur Dibot: Et heiti siis?
[8/13/2011 2:30:53 AM] ExternalObserver: edas i edasi
[8/13/2011 2:31:01 AM] ExternalObserver: publik on juba põnevil
[8/13/2011 2:31:19 AM] droitetist.operator: Muud n2idud on 123.56 ja 555.77 ja 1.228
[8/13/2011 2:31:31 AM] Ulrich Ichabod: Lihasmassi tyyp brawny
[8/13/2011 2:33:57 AM] Ulrich Ichabod: Karvased käed ja oskab pyyda kala
[8/13/2011 2:37:09 AM] Absur Dibot: Kookoni fluktuatsioonid on vahel meeldivad
[8/13/2011 2:37:12 AM] droitetist.operator: Nimi Ja koodidm
[8/13/2011 2:37:33 AM] Absur Dibot: Konrad 12.4.5
[8/13/2011 2:37:47 AM] Ulrich Ichabod: Wolfgang mannheim 4
[8/13/2011 2:38:29 AM] Absur Dibot: Ma arvan, et ta on siiski alfa staatuses
[8/13/2011 2:38:47 AM] droitetist.operator: Lepime kokku v kloonime
[8/13/2011 2:38:59 AM] Absur Dibot: Niiet siis wolfgang mannheim 4 alfa

uus sotsiaalsus

esimene öö kodulinnas kulges pikaks. pärast kiiret refreshmenti ühikatoas kadusime kristiga tänavatele, mõned karrod jalutasid veel vastu, mõned soovid läksid täide, kulgemine ja teotahe, pärast keskkööd siin-seal, marianni pool siidrit & kooki, lõpuks istusime oma 8-pealise pundiga genis laua taga. sain sõbraks naaberlaudkonnaga, meie loodust päästma tulnud vabatahtlikega tallinnast, londonist ja.. prantsusmaalt? tutvustasin sõpru ja jätkus arutelu sarkasmi, hea inglise keele, konnade teemal, vürtsitet sõbraliku tögamisega, kui geni turvamees meid aovalges territooriumilt ära kupatas, otsustasime zavvi lauajalkat tsekkida. zav on viimane pubi nagu ikka, veel rahvast täis, mängisime kristi, kirsi, rimo & kareemiga (sic?) jalkat, ma sakkisin, tegime mõned tantsud, triinu ja soo ka veel pundis, ent mitte kauaks, millalgi otsustasime lahkuda, kareem kaotas mulle kihlveo, samas mine tea, kirss & rimo läksid viimaste õllede järele, mille klaasi ma endale ei saanudki, kristi & kareemiga jalutasime üle kaare, et tartu seda nurka ka tutvustada, lõpp pargimurul viiekesi, tõusnud päike seljal.

let the wild twenties begin

laupäevane pidu sujus kui õlitatud. tund enne algust viibisin koos kaaskaksikutega peosaalis, tassisime lageda ruumi keskele erinevatest nurkadest tugitoole ja laudu kokku, veel seadistamata muusikapult ebamäärast kärinat tümpsumas. tuju oli juba eos laes. mõne tunni jooksul kogunesid otseselt ja kaudselt kutsutud inimesed, öö poole ka paar juhuslikku, kes tulid klubi uudistama ja kellele oma peoga sellest paigast väga hea mulje jätsime. lehvisin ringi, kallasin šampust, tantsisin ehtsa dubteknopopelectro diskobiidi järgi, ajasin uute ja vanade sõpradega juttu. õhtu poole sain pinksigi mängida. äge, et sain omaenda sünnapeol uute inimestega tuttavaks! äge, et mul nii palju ägedaid sõpru on! külalistecount jõudis tipphetkel umbes 70ni. kulminatsioonihetk oli mitmekümnepealine sünnipäevalaul, mille ajal mina muidugi majas ringi seiklesin ja mida vaid kaugusest kuulsin. visuaali ilmestasin lisaks Peeter Alliku maalile, mõnele linna- ja hatifnatipanoraamile ja muule juhuslikule kraamile Invader Zimi lõppematu multikajada. pidu lõppes kella 4 aegu, kui olime viimaste külaliste majas viibimise garderoobis rippuvate jopede järgi tuvastanud ja nad telefonikõnega kätte saanud ning üheskoos tuled kinni vajutasime ja maja vaikseks jätsime.

veidraid pilte tegime muidugi ka .)

pühapäev

süsteem sai endast teadlikuks

viimaks avamaast

elasin selle suve lõpus taas Moostes. seekordse workshopi nimi oli Miscellaneous Expertise ehk mitmekesine ekspertiis ning seda viisid läbi eelmisest aastast tuttav John W Fail ja Giles Bailey. 5 päeva jooksul vaatasime ära hunniku veidraid lühifilme (sh Samuel Beckett, George Kuchar, Spalding Gray, mõned ülejäänud ühiskonnale tundmatud), arutasime nende seost enda ja maailma ja abstraktsete etendamisega seotud teemade vahel, mängisime Quizoolat, uurisime viise, kuidas vältida küsimusele vastamist (valetamisest või luuletamisest vaikimise ja ruumist lahkumiseni). muuhulgas kuulasime, mis häält vihm teeb ja proovisime, mitut heli on võimalik tekitada vaid kahe õllekorgi abil. õllekorgimäng, mida tegid kaasa residendid saksamaalt, inglismaalt, usast, eestist, venemaalt, algas kraapimise ja klõpsutamisega, jätkus katsetustega tekitada heli korke trepist alla visates ja vastu koridoriseinu loopides ning kulmineerus sellega, et huvitav, mis häält õllekork teeb, kui ma ta oma ketsi sisse panen, ketsi koridori jätan ja ühe jala peal minema hüppan.

õhtuti toimusid poolspontaansed loomingusessioonid. näiteks esimene öö kulges peoga suurel mõisarõdul, kuhu oli taritud hiiglaslik ekraan/lõuend, millele lasti projektorist valgust. lõuendi taga tehti varjuteatrit ja ees monoteatrit, mis kandus ülipsühhedeelse valgusreflektsioonina ekraanile, peegeldudes kümneid kordi iseenda sisse, moodustades liikuvaid, moonduvaid, väänduvaid mustreid. john sosistas, et i'm trippin my balls off.

see öö jätkus ühe sakslasest filosoofi (seesama, kes Baeri kuju šampusega üle kallas) monoloogiga kes-teab-mis-teemal kultuurist, poliitikast, ühiskonnast.... saksa filosoofe oli seal 3 ja nende põhikunst seisnes rõdul kümneid tunde järjest vesteldes.

20-minutiline spontaanne klaverikontsert lõkkeõhtu järelpeona, mille tulemus oli verevalum pianisti pöidlal, kes täitis kõik kakskümmend minutit ülitihke, kiire, pulbitseva helimassiga.

Hansu elektrokontsert Repoo Ooperist, mis toimus väikeseid loomapildikesi täis maalitud küünis ja täitis ruumi hoopis karjuvate, kiiksuvate, vinguvate, naervate, nutvate, röhkivate, haukuvate, hirnatavate, näuguvate, kräunuvate loomade ja laste helidega, mis mõjus oluliselt ebameeldivamalt, vähemalt mulle, natuke tekitas tunde, et olen suletud mingi väga häiritud teadvusega lapse pähe. tegelikult ma muidugi polnud suletud ja kadusin oma privileegi kasutades ruumist... järgmisel õhtul toimus mingil määral sama seltskonna oluliselt helgem kontsert, arusaamatu naiivne viiuliduo + fono + video. Hansu kontsert ületas viimase ühe asjaolu poolest: tal oli ülivägev kahest kastist koosnev muusikaarvuti. nuppude ja tulukestega nagu 70ndate ulmefilmis. kastide nimed olid vist helimasin 1 ja helimasin 2.

workshop kulmineerus laupäevase esitlusega mooste kultuurimajas ja pärast seda kontserti & peoga. kultuurimaja oli nagu nõukaaegne keskkool kunagi, tekitades veidraid nostalgialühiseid. panime üles mitmekesise ekspertiisi muuseumi, kus esitlesime oma kogutud ja analüüsitud objekte, see tähendab, esimesel päeval moostest korjatud jalanõusid, torusid, kivisid, õunu, prahti. asjadele olime eelnevalt muidugi nimed pannud (Verikkornet, Lost Innocence, Metallikka, Mr. Tease, F.I.O.B.). meie workshopi esitlus lõppes Grigori transs-meditatsioon-lauluga, mida ta väga tungivalt esitada soovis, kuid mida paraku suurem osa publikust kuulata ei viitsinud ja mis ülejäänud seltskonna külapoodi õlle (/absindi) järele ajas. õhtu kulges edasi kontsertitega: soome monoelektroonik, eesti mono-ooperilaulja, saksa filosoofide, brasiilia tantsija ja sakslannast flöödimängija üsna kummaline show, kus iga esineja sai ajada oma asja. st filosoofid jätkasid diskuteerimise rida, ainult et üks kirjutas monoloogi, mis projitseeriti lavale ja põrandale suure valgustekstina ning teine luges seda ülimadalalt ja üliaeglaselt ette.

ooperilaulja ajal ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest olime siiski suures sovietiaegses võimlas, kus teda kuulasid kümned rahvusvahelised kunstnikud, hipid, kodanikud, kultuuriloojad, konservatiivid, lapsed, vanurid. niisiis istusin Calebi ja Gilesi vahele, aga õllepudeli avamine ei tahtnud õnnestuda selle protsessi liigse valjususe tõttu. niisiis aitas Caleb hädast välja: open you bottle at... one.. two.. three *coughcoughcough*. hahaa! täiuslik koostöö.

hiljem leidsin end nende kahega kottpimeduses pihlapuu alt marju söömas, kusjuures britt ja ameeriklane olid veendunud, et tegemist on mürgimarjadega, mis neile hiljem kurjalt kätte maksab. lehti proovisid nad ka, sest lehte maksab ikka proovida.

peaesineja oli türgi bäng Baba Zula, kes tõmbas -kogu- publiku tantsima. kui Grigori tantsupõrandal liiga tüütuks muutus, otsustasime Johni, Calebi ja Gilesiga ta sisse piirata, et ta -ainult meiega tantsida saaks-.

kolm mainitut on tüübid, kellega moostes kõige paremini läbi sain. lõpuks muutusime peaaegu pundiks, yeah. john & giles olid, nagu öeldud, workshopi läbiviijad. john on ameeriklane, kes veab koos oma kaasa Taraga, kellega kohtusin ka eelmisel aastal, Helsingis art space'i nimega Ptarmigan. Giles oli britt, kes õpib parasjagu Rotterdamis kunsti. Caleb on ameeriklane, kes elab L.A-s ja veab mittetulunduslikku haridusprojekti Public School. ta oli täiega tuus. olime lõpuks päris head buddyd, näiteks oli ta öökülmas järvevees mu üle päris uhke, kui "that's what she said" nalja õigel ajal kasutada oskasin. Gilesiga sain seevastu vist kõige lähedasemat läbi, sest ta oli ülisõbralik. tema oli mu üle uhke, kui saunapõrandal rätiku sisse mässitult väga elegantselt kukkuda oskasin. John oli nagu vana hea sõber, kes pühapäeva varahommikul autos istudes, rool paremal pool, mu 3-tunnise öö jooksul nähtud und kuuldes leidis, et küllap ta hüppakski kaitseks minu ette, kui toolide külge kinni seotud bändipoisid mind rünnata tahaksid...

Giles & Caleb viljelevad kerget eklektikat Maci indieshiti ja Mooste õllehulguse vahel.

Piret, Giles, John Fail, K, Tom

John Griznich, Grigori, Maria

Muuseumi avamisel teen helget nägu.

Veel sain tuttavaks Di Clay, ühe briti kunstnikuga, kes on tegutsenud eksperimentaal-, performatiiv-, kujutava kunsti vallas alates sellest, kui ta liikus Londoni kunsti subscenes 1960ndatel. Tema abikaasa Nick oli äge klassikaline briti härrasmees, kes soovis saata sõpradele eestist postkaarte, kuid ei häbenenud tantsupõrandat ega kehakeelt.

Maria, Tartu-Tallinna kunsti-kriitika-praktika-semiootikatsikk + veel omajagu tartu kunstnikke

Grigori Lotman, räägib iseenda eest

hunnik tüüpe saksamaalt, türgist, brasiiliast, usast, inglismaalt, sloveeniast, skandinaaviast....

kogu moksi residentuuri veavad Evelyn Müürsepp, organisaator & visuaalkunstnik koos John Grzinichiga, kes tegeleb põhiliselt helikaartide (landscape recordings) loomisega.

http://moks.ee/site/pmwiki.php

http://moks.ee/site/pmwiki.php?n=ArtSymposium.AVAMAA10eng

selline workshop toimus ka: http://picasaweb.google.com/rannatuul/AVAMAAGoodVibesCrazyPeople2010?authkey=Gv1sRgCJmp5-qxgvPMpAE#5511194907605061714

materjali erinevatelt osalejatelt, kui keegi tahab luurata:

http://gallery.me.com/marchegon

http://picasaweb.google.com/rannatuul/AVAMAAGoodVibesCrazyPeople2010?authkey=Gv1sRgCJmp5-qxgvPMpAE#

http://picasaweb.google.com/103534346188588154437/AVAMAA2010#

jõulujaburus

Põhjendus, miks on erinevatesse interneti avaldumisvormidesse tekkinud veidraid pilte Pireti, Kristi, Triinu ja Kirsi ühenäolisest neliainsusest.

Tegin oma näiteringi Teleaktiivse Korrastusmehe, ainsa vapra maheeslase Petsu ja Gobsi kasvandike Daaravahusaga jõuluperformance'iii!!! Mu tublid üheteistkümnendikud olid põhilised ideedegeneraatorid, kümnendikke kasutasime lavalihana ja mina juhtisin vägesid.

Kõik toimus kooli keldrikatakombides, kokku (umbes) viies ruumis. Luugist sisse minnes avanes esiku moodi ruum, kus oli pimedus, ainult ühe valgusjuhtme valgel kaunistas üks kurblik neiu inimjõulupuud. Edasi minnes avanes suur saal, nelinurkne sammas keskel, ümber mille roomas jõulukardadega kinni seotud poiss, keda üks entusiast õrritas ja aega-ajalt lina kirjaga "Ma ei tee rohkem igavat kunsti" (John Baldessari) peale loopis. Veel oli selles ruumis kaks kalendritüdrukut, üksik luulelugeja (Fausti vist), põhjapõdrapiitsutaja ja nukuteatripoiss (Tšehhov?). Ühes seinas oli kaks avaust - jõulustripparite ruumi, mis oli valgustatud siniste tulukestega ja sisaldas 7-8 riideid seljast võtvat (+ ühte mandariini koorivat) alaealist ning teine viis tuppa, kus loeti ette Vikipeedia artiklit jõuludest. Kuulajateks savist murupäkapikud. Viimastes ruumides oli suur laud, katteks 10kg mandariine, selle taga metsik elajas, kes neid õgis ja mandariinitahtjaid koortega loopis. Kõrvaltoas oli ei midagi muud kui pimedus ning makk, mis lasi ainult "Last Christmasit". Sealt edasi läks üks kitsas koridor, kus mängis vaevumärgatavalt hispaaniakeelne "Üksinda kodus". Mööda ringruumi jooksis ringi fanaatik, loopides maha litreid ja muud kraami.

.D

Ühendav element ei olnud mitte jõulumüts, vaid Silveri mask. Kõikidel osalistel oli ees see sama mask, mida nende piltide pealt näha võib. Need tegime nimetatutega neljakesi valmis kunstikoolis paar päeva varem. Ning mida tahtis öelda see tekst linal? Sama püüdlik huvitava kunsti tegemine kui jõulukarnevali iga-aastane käimalükkamine.

Ühesõnaga (v)äge(v) kogemus. Mina kõndisin ringi ja vaatasin, mis kasvandikud teevad, vahepeal panin lugu uuesti algusesse (sest makil polnud repeat-nuppu, pfft), aga põhiliselt tantsisin pimeduses koos Triinuga Whami järgi xD Kõik said väga hästi hakkama, mulle meeldis nende koostöövalmidus, mis ilmnes viimases kokkusaamises. Aitäh, noorus.

Kõik kestis pool tundi - üks pikk vahetund. Huvilisi oli omajagu, mõned küll tõenäoliselt plakatitel lubatud tasuta mandariine jahtimas. Eksperiment õnnestus.

kosmoks

Elasin terve eelmise nädala Moksis. Seal toimus Avamaa kunstisümpoosion ja selle raames kolm õpituba: Mutoopia, Leaving Traces ja Neanderthal Electronics. võtsime Magnusega osa viimasest, mis tähendas neli päeva kestvat elektriskeemide lugemist ja juhtmetest, nuppudest, klemmidest jms töötava süsteemi loomist ning lõpuks selle kõige kokkutinutamist ja karpi monteerimist. Kõige magusam töötegemise aeg oli 12-03 ajal öösel, kui Erik pani oma läpakast mingi dubstepi mängima ja sai rahulikult chillida & siidrit juua & tinutada. Olime seal kokku 6 päeva, viimasel päeval oli lihtsalt chillout, õpitubade esitlused ja õhtul kontsert. Tegelikult oli muidugi kogu aeg chillout. 8 tundi päevas tegelesime küll selle veidra pilli meisterdamisega (jah, mul on nüüd kärisev karp, mis nuppe keerates videomängude helisid teeb ja ma ise oma käega ehitasin), aga vahepeal oli lõunapaus ja õhtul oli pidu.
Kaks korda avati The Brainy Hedghehog Pub, Patrick McGinley juhtimisel. Veel lõplikult väljaehitamata ja sigakülma kõrvaltuppa viidi kaks lauda istumiseks ja üks letiks, paar kõlarit ja kast õlut, põrandaks oli hein. Brainy Hedgehog oli ta sellepärast, et sinna toodi suur siili skulptuur, kes oli natuke ikka nagu aju ka. Suht chillax pubi oli, esimesel õhtul iiri rahvamuusikaga ja teisel veidrate elektrooniliste konnahäältega. Seal oli üks kõrvalruum ka, mis oli veel enam heinu täis, ja millest chillout toa tegime. Üks aidas toimunud experimentaaljämm oli ka, st kogu rahvas tegi muusikariistade, nende osade, häälitsevate mänguasjade ja muu kraamiga hääli. Üldiselt tundus nii, et inimesed mõtlesid, et teeks peo ja siis tehti pidu. Igal õhtul erinev. Üks formal dinner toimus ka. ja artist talkid, kus kohalolevad kunstnikud tutvustasid oma töid, pubis oli vaba mikrofon.
Viimasel päeval avastasime õue pealt Raumschiffi. Selline suur kuppel, kus sai chillida ja kosmoses rännata. Joonistasime Magzziga igaks juhuks Raumschiffi kaardi ka, et avamaal ära ei eksiks. Veetsime seal suurema osa päevast. Pardaarvutiks sobis väga hästi mu crackerbox, Edgar võttis juhirolli. (Kuule, kus sul see karp on, mul on vaja korraks majas ära käia, tahaks kohvi keeta ja...) St lendasime sellega viimase päeva õhtul kontserdipaika ja siis vahepeal tagasi moksi maja juurde, kui oli vaja. sest see oli ainus koht kosmoksis, kus oli gravitatsioon.
Seltskond oli kirev ja rahvusvaheline. Saime sõpru ka. Näiteks Tara (AUS) ja John (USA), kes rendivad kahekesi praegu Helsingis art space'i ja meid külla kutsusid. Ja nende sõber Juuso, superchill soomlane. + Erik, Katrin, see hull tšikk (AUS), Kaspar (ENG), Dirk (GER) jne. meilt küsiti järjepidevalt, et kas oleme Magnusega õde ja vend. (ei ole)

(kliki pildil!!) Paremal Raumschiff, taustal vana ait vms (mingi suur ruum), kus toimusid eksperimentaalmussichillax ja Mutoopia õpitoa esitlus. Sinna paistis õhtupoolikuti päike.
(Pilte saan loodetavasti kunagi kuskilt veel)

Meie juhendaja, Derek Holzer oli kummaline mees. Ameeriklane, kes elas euroopas, selline ekstravertne, hea suhtleja ja supercool tüüp (see pole mu hinnang, vaid pigem see, kuidas ta ennast esitles). mulle lõpus hakkas tunduma, et ta ei sulandu sellesse ülichilli atmosfääri oma supercoolnessiga ja temaga suhtlemine oli (selle tõttu?) lõpuks natuke väsitav. Ta näitas ka, mida oskab, ühel open mic õhtul. Pani chillout ruumi (see heintega) üles mingi vana katkise raadio, sellise suure kasti, nagu need vanad on, ühendas kõlarid juhtmete ja asjadega ja hakkas lärmi tegema. Kõlas nagu elekter ja vanad vedrud.. Selline huvitav pilt tekkis, kuidas hunnik inimesi istuvad heinaküünis ja jälgivad, kuidas mingi supercool tüüp lõhub eriti veidrate helide saatel vana raadiot, punane prožektor näos. Etteaste lõppes suure laamendamisega, kui Derek hakkas kõiki juhtmetega ühendatud juppe kasti pressima, aga heli ei tahtnud ära lõppeda ja ta kiskul kõik laiali, aga ikka kuskilt tuli mingi ksksksksks ja lõpuks tõmbas patarei välja ja kustutas lambi ära ja ütles thankyou ja tõmbas uttu.

kes lõikab, see armastab

Mind hämmastab, mida tänase päikselise õhtupoolikuuinaku ajal unes nägin O_O 
Vaatasin kellegi suures korteris arvutist üksi hästi ilusates värvides ja ilusate inimestega kvaliteetset filmi sadismist. Täpsemini kahest sadistist. Nad olid üsna pühendunud. Kuigi hoidsin koledate stseenide ajal käsi silmade ees, siis nii palju nägin, et piinamine kujutas endast kellegi naha sisse neetidega mustrite löömist ja muid peaaegu käsitöölisi asju. Kõike seda viidi läbi lampide all suure kirurgi(?)laua peal. Lõpuks avastasid kaks sadisti, ilus mees ja ilus naine, et nad armastavad teineteist, on juba lapsepõlvest saati armastanud ning hakkasid oma huve teinteise peal väljendama. Lõpuks olid mõlemad peaaegu invaliidid, mõned jäsemed puudu (tegelt naist ma ei näinud sellisena), naha sees niidiõmblused, ratastoolis... Mees mõtles, et need õhtused tuleb lihtsalt ära kannatada, siis on hea. Selline armastuslugu. 

rraawwrrrr

Käisin laupäeval Eesti esimestel vabavõitluse amatöörvõistlustel MMA Raju1. Ei olnud üldse hull andmine (või kogenematu silma jaoks siiski oli), põnev psühholoogiline kraam hoopis. Huvitav oli jälgida, kes on liialt tagasihoidlik või kellel vägi otsa saab või kes asja üldse tõsiselt ei võta või vastupidi, kes võtab ja kes tänu sellele võidab. Võitleja ringi tulemisega loeti ette tema nimi, vanus, kaal, MMA-staaž (0 kuust u 3 aastani) ja alad, millega nad varem tegelenud on. Näiteks kaks endist karatekat tegid eriti fancy show ja poksija kaotas mmakale nokaudiga... Üks kõige lahedam matš oli Arto (üks baaskursuse treeneritest, lahe tüüp) matš, kus esimeses raundis oli kogu saal täiesti vait ja jälgis pingeliselt maasvõitlust, teise raundi ajal elati juba metsikult kaasa ja kui Arto võitis, siis kõlas mingi meeletu rõõmurõke tervest saalist .D

Kaks kolmandikku võitjatest olid Elustreening Eesti tüübid (tartlased), nii et tehke treenerite kvaliteedi osas omad järeldused >)Jussi Repo (EE) & Henri Hiiemäe (Pärnu)

foto: Kaarel Nurk

vabavõitlusest
pildid MMA Raju 1-st
nimetet teema foorumis (sama teemat lahatakse mujalgi)
Elustreening Eesti

seppuku paradigm

käisin kunagi PÖFFil täiesti juhuslikult vaatamas Pascal Laugier'i filmi "Märtrid". kui olete selle filmikirjelduse läbi lugenud, siis ei tea te veel tegelikult mitte midagi. Modernne ekstreemkino on küll hästi öeldud, aga see ei aidanud suurema osa filmist kestvast "WTFWTFWTFWTF"-tundest välja. kuna läksin seda filmi vaatama täiesti spontaanselt ja ilma ajavaruta eeltöö jaoks, siis oli elamus seda intensiivsem, ettevalmistuseta. nojah, kui film oli umbes viis minutit kestnud, siis sosistas eru kõrva, et "muide, see on õudusfilm", aga seda ma ilmselgelt juba teadsin .D
jätkus äng, meeleheide, stress, äng ja meeleheide. mitte midagi ei olnud loogiline, sest seal olid kinniseotud naised, keda peksti, kummalised vägivaldsed imaginaargollumid, ainus helge hetk filmis oli üks perekondlik hommikusöögilaud, aga nemad lasti ka kõik hetk hiljem maha. alles lõpus hakkasid niidiotsad kokku jooksma, et aa, ususekt, muidugiii....
mõtlesin, et vähemalt on seal kenad paljaste säärtega prantsuse neiud, aga uskuge mind, see ei olnud tegelikult eriti lohutav .D [err, siinkohal ei mõtle ma ülalpool olevat pilti või midagi sarnast, nad olid alguses veel.. tervemad]

kodutee oli ka ääretult intensiivne - tee ääres seisev ja omaette midagi mäluv kodutu on siiani kõige kohutavam pime kogu, millest möödunud olen ja tuule käes lehvivad mustad prügikotid olid ka rohkem elus kui kunagi varem.
muidugi vaatamata mu kirjeldusele on tegu ääretult ilusa filmiga. visuaalsest esteetikast ma muidugi ei räägi. ohvritest & märtritest.

hiljem mõtlesin, et huvitav, kas see seab Fowles'i "Liblikapüüdja" mõnda teise valgusesse, aga eriti ei seadnud.. lihtsalt natuke paranoilisemaks muutis.

"Mina olen see tüdruk, kes eelmisel suvel su nibu ümber päikese joonistas."

teisel pool | teisel pool

I
künkad kaubiku all, noormees oli sõbralik
tunde riia all, härrasmees oli asjalik
läti suured restoranid, kaheksale. seltskond teab teed. vett saime ka?
läbi džungli, väikelinna, ma mõtlen
noored neiud viisid kohale
Juri kammib hommikuti juukseid veega taha
õhtuti lubab rändureid eedeniaeda
hommikusöögiks puusaringid, porgandid



















II
Erinevate variantidega asjalikest ärimeestest
Leetu
Taevad ja maad, tuuled ja vihmad


ja saiakesed, supermarketid


hiljem maanteel püüdsin kinni Õnne-Leedu
poisi Leedust Saksamaale, õnne otsima
järgnes 20 tundi
sõitu rohelises pisikaubikus
leedu-, vene- ja inglisekeelset tümmi
minu pea taga kõlarist salaja sain kõrvatropid
kahvlit
õngeritvu
müüjaid ja müütavaid
poola hirme


III
keskpäevaks Berliini
maha, murule, bensiinijaama
õunad, noad ja räpased juuksed
järgmisel hetkel puhtas saksa autos, ei pidanud vaevagi nägema
järgmisel hetkel (khm, 5 tundi hiljem) puhtas saksa autos, kutsikas süles
järgmisel hetkel keset Saksamaa tsivilisatsiooni, Hannoveri keelatud metsa, viljavihud maa ja
telgi vahel. äike valgustas ja vesi kattis

IV
Duisburg? Rongijaam? Burgerid?
kõnnin ringi rongijaamas. mul on suurepärane anne tõmmata ligi tumedanahalisi mehi, kes minu seltskonda soovivad.
Tervitab külma käepigistusega, leebelt
saksa keeles
lähete te kölni?
jah
haben sie Zeit für eine Tasse Kaffee in Köln?
nein, ich habe keine zeit
Eine Tasse?
nein, danke

rongiga Kölni
kölnis pikk, ilus ja tark hõimlane
rongiga aachenisse
taksojuht Hatsch
is crazy when he's hungry
was indeed crazy

korter
duššvoodigrillkanarõduvahuvein



V
hiline hommik ja laisad kassid
läänepoolseim ülikoolilinn
kaartegi aega mängida
viime võtme
kaome maanteele

teeme sildi

oleme lähedal
5km piirist
aga ei
ei
maanteeäärde metsa, päike loojas
see-eest loojanguvärvi nälkjad
ja puugid

porri kukun ka
öö Aacheni metsas
Aachen nagu hha-hha




VI
hommikul linna, läbi, risti, põiki
tänu paljastele õlgadele lõpuks Kölni
Kölnis maailma halvim bensiinijaam hääletamiseks
sinna me jäimegi

Lisaks kõigele muule, mis Kölnis on, näiteks saksa stereotüüpsed varakeskealised õlleklaaside taga, kes on abivalmid, kuid mitte millekski võimelised, mandlid, rännakud ühele poole raudteed ja teisele, bensiinijaamad, pahpahpah, veider mees Thorsten tuleb appi

oleme lootusetult lõksus kosmopoliitlinnas, vaesed seljakotirändurid, pisteti pihku 10 eurot burkside jaoks (jah, kulub ära), aaah kõne Thorstenile, oodang pitsarestoranis, kaheukseline auto ja

Kölni rikasterajoon vannitoa, köögi ja künkatu aiaga
vau
ja abivalmi mehega majas
sööme, peseme, magame hästi

VII
ärkame hästi, peseme, sööme
saame targemaks edasiliikumise osas
rändame ringi Kölni ühistranspordis ja rongijaamas
rongiga Dortmundi, sest kölnis ei maksa hääletada

aaaaach dortmund kohutav linn
tegelikult pole hullu, lihtsalt välja saada on keeruline

kuhugi bensiinijaama
pah!-pereisa Amin viis abivalmidusest kaugele-pah!-Belgia ärimees Mattias veel kaugemale enda marsruudist-pah!-kunstnik Katarina Berliini välja.
berliini rongijaam, rong varssavisse järgmisel hommikul 6.27

VIII
Burger King
arveldused
öö rongijaamas
döner's kebab
giljotiin

hommikuks rongile
numbri- ja sõnamängud
9631 ja
2469
enda numbrit ei mäletanudki



lõpuks Poola
rongijaamas küsimused kummalisele tourist-information putka tüübile, kes rääkis meiega kui salajuttu, silmad välkusid

maanteele. aah poola huumor, fck u, lõpuks peatus Slavec.
Slavec. itaalia välimus&aktsent, poola veri, inglismaa elukoht. those fucking international idiots, haha. läks vanematele külla, tema sõnade järgi siia mõttetusse Poola, kuhu stashigi ei saa tuua (sest alati londonisse minnes käib ta amsterdamist läbi, hangib varusid .) ) ja läbi peab sõitma kaks päeva järjest. viis meid 150km kaugemale, kui ise läks. poola bensiinijaama. sõime halba hotdogi. läksime üle tee võssa telkima. vein ühes, telk teises käes.

IX
hommikusöögiks poola burks
maantee äärde, kiirelt peale
Leedu-Poola piir
2 tundi ootamist.

6 tarka sloveenlast! üheksakesi minibussis. sloveenlased, kõik poisid, olid oma kuuajasel eurotripil leetu-lätti-eestisse-allatagasimoldovasse-tšehhi-jamujale. soovitasime neile Levikat, Kompressorit, Von Krahli, Genklubi ja Zavoodi ^_^


aaah, Leedu, peaaegu nagu kodu
toiduvarud
populaarsus maanteel, paljad käsivarred
pärast asukoha vahetamist saime peale. maha palusime eramaa sildi juures, kogemata.


keerasime pilgud teisele poole ja näete,
teine mets veel.
läbi viljapõllu.

arvasime, et viimane öö.
hah.

X
hommik oli õhtust märjem
panime jalga tagavarapüksid, läbi märja maailma, pori

tee äärde jõudes viskasime sealsamas kotid seljast, püksid jalast ja kuivad-puhtad jalga
üle tee hääletama. ei jõudnud hommikusöökigi, uus pisikaubik Riiga.

seiklesime Riias. tasuta taksoga kuhugi sinna, lõpuks ikkagi jälle maanteele. väsimus.
kuhu te lähete? tartusse. tallinnasse. 6km edasi on ristmik, pange meid seal maha, saame tartu maantee äärde.
my ass. oih..ee, me viime teid siis pärnusse, hhihi .)
okei. viimane buss pärnust 10minutit varem, maanteele, ei, poodi telefoni laadima
tere, tarmo, olen piret
milline piret?
piret karro, su vennatütar!
aaah, piireeet, muidugi, tere!
tere .) eeeet, ma käisin paari sõbraga euroopas rändamas ja nüüd me sattusime kogemata pärnusse ja meil oleks üheks ööks ööamaja vaja...
teil kõigil või?
me võime aias telkida, me ei tahaks üldse tüli teha .)
hahahaha .) tulge muidugi

pampamp,
emme, mis on tarmo naise nimi? >_<

haha, öö majas, dušš&toit,
hommikul lõpuks tartusse

tartus oli päike & sõbrad jalutasid tänavatel.
.)

koos edvini & kristiinaga

haritus kõnnib sabas

täna, kui Airi kuulates mööda Ropka parki olümpiaadile kõndisin, tuli üks vana mees minuga vestlema. ta enne kõndis ühe emaga rääkides minust mööda, ma ei tea, kuidas ta järele jõudis, aga igaljuhul alustas monoloogi sõnadega "180-kraadise nurga all." edasi läks midagi segast a la "naisel, kui periood hakkab, tuleb see peatada." niipalju mõistsin lindistusest:
"kesse suvatseb sealt august välja hgpsflsd
aga üks tuleb august välja
on kohe kõik august väljas
oh häädaaa
ja nüüd on põrssakari ja siiami kaksikud, keegi ei tea, kes on"

..ta vist rääkis sugulisest paljunemisest. minust lahkudes jäi ta sama juttu kolmele algkooliõpilasele.

/eile segasin kõrvaklapidiskoga Signet.

ning pange tähele, tänast päeva ei tule kolme aasta jooksul enam. Triinuga tähistasin juba bussipeatuses rämpstoitu.