let the wild twenties begin

laupäevane pidu sujus kui õlitatud. tund enne algust viibisin koos kaaskaksikutega peosaalis, tassisime lageda ruumi keskele erinevatest nurkadest tugitoole ja laudu kokku, veel seadistamata muusikapult ebamäärast kärinat tümpsumas. tuju oli juba eos laes. mõne tunni jooksul kogunesid otseselt ja kaudselt kutsutud inimesed, öö poole ka paar juhuslikku, kes tulid klubi uudistama ja kellele oma peoga sellest paigast väga hea mulje jätsime. lehvisin ringi, kallasin šampust, tantsisin ehtsa dubteknopopelectro diskobiidi järgi, ajasin uute ja vanade sõpradega juttu. õhtu poole sain pinksigi mängida. äge, et sain omaenda sünnapeol uute inimestega tuttavaks! äge, et mul nii palju ägedaid sõpru on! külalistecount jõudis tipphetkel umbes 70ni. kulminatsioonihetk oli mitmekümnepealine sünnipäevalaul, mille ajal mina muidugi majas ringi seiklesin ja mida vaid kaugusest kuulsin. visuaali ilmestasin lisaks Peeter Alliku maalile, mõnele linna- ja hatifnatipanoraamile ja muule juhuslikule kraamile Invader Zimi lõppematu multikajada. pidu lõppes kella 4 aegu, kui olime viimaste külaliste majas viibimise garderoobis rippuvate jopede järgi tuvastanud ja nad telefonikõnega kätte saanud ning üheskoos tuled kinni vajutasime ja maja vaikseks jätsime.

veidraid pilte tegime muidugi ka .)