Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.
Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.
Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.
Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.
.jpg)