väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

Пачка Сигарет

kaks naist tantsivad üksteisega hämaras toas

üks räägib seksitööst feminismi ajaloos

ja teine kuulab

teknošamaan

„Hilisemast ajast kasutab näiteks techno võtteid, mis pole lihtsalt muusikaline rütm, vaid üldisem afektiivne masinavärk. Techno puhul arutati päris palju, kas see on üldse muusika või mitte. Sel justkui puudusid „päris” kultuurile omased parameetrid. See on rütm, mis mõjub otse kehasse, ilma et sel oleks juures emotsionaalse mõtestatuse aspekt. /.../ „Me lihtsalt oleme intensiivistanud maailma, milles me elame. Techno-muusika tegi sedasama. See muudab su tehniliseks ja intensiivistab su kui anonüümse mittesubjekti. Sa oled lihtsalt sellises lõputus krambis, beats per minute’ite mõjuväljas. Veel üks aktseleratsiooni näide võiks olla muide ka 20. sajandi alguse futurism – omamoodi techno-muusika pretsedent." Tõnis Kahu, Müürileht

 „minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud." totukassa, v2nkuuver.blogspot.com

wake up in the morning

karochy.tumblr.com/

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus

"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""

Ene-Liis Semper NO47 kataloogis

And there is, for me, no difference between writing a good poem and moving into sunlight against the body of a woman I love.

Audre Lorde, "Uses of the Erotic"

pööripäev

Foto Riho Vahtras

choose the good stuff

eilset-tänast jagasin tõlkimise ja apteegi põranda pesemise vahel. hiiglasliku tõlke tähtaeg on reedel. pean sellega homseks ühele poole saama, sest

ülehomset jagan ühe sügisese festivali, mille seeme just idanema läks, plaanimise ja apteegi põranda pesemise vahel

sügis tuleb marrafakin tuus

peas tiksub üks tekstide saatmise lubadus, mille täitmisel peaksin kirjutama reedeks artikli,

ent mille sisu jõuab minuni, mul on tunne, alles alanud kuu jooksul

reedel uurin välja,

kuidas saada kolochava oblastist lvovi ja sealt berliini

ja pean paari töömiitingut

ja laupäeva veedan kilingi-nõmmes tõenäoliselt põhiliselt selili

ja pühapäeval kaon juba lennukiga kiievisse

et siis hiljem veits karpaatides ringi vaadata ja mõne pavloga kokku saada

ja siis.... ja siis BERLIIN

ja siis naasen, et käia mööda Eesti maakohti ja vaadata sügisesse

sest sügis tuleb marrafakin tuus

aga kõigepealt see nädal.... see nädal.

mu orhideeshortsid on arbuusiplekke täis

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

haruldane on ärgata teadmisega, et päeva ainus ülesanne on peole kohale jõuda

let's play haussss

Uusaastapeol sattusin ühe puu embusesse, kes ütles, et mul on vana hing, aga noor keha. Tõepoolest, noor keha suutis viis tundi jutti tantsida, vahel küll rääkimise ja kallistamise pause tehes. Loodetud vaimse nullseisundi saavutamine või siis vähemalt kaela verele tantsimine ei läinud läbi, samas peo käigus eesmärgid nihkusid ning täna, kolmandaks päevaks olen suutnud toibuda ja võnkesageduse töiseks taastada.

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

vegan win

ma ei tea, kas olen väga osav, väga näljane või avastanud secret ingredienti, aga söön juba teist õhtut järjest maailma parimat salatit. kusjuures kaht erinevat.

kartulisalat my style (tahtsin kartuli asemel lillkapsast kasutada, aga õhtul hilja koju jõudes olid kartulid nii varmalt juba valmis keedetud, nii et ei viitsinud lillkapsaga jamada. ka muu peale kaerakoore ja paprika on köögist leitud juhuslikult)

2 keedetud kartult
paar lehte jääsalatit

üks väike või pool suurt paprikat

üks küüslaugukurk

pool avokaadot

2-3 spl kaerakoort (kaerast tehtud koor. poes on)

maitsestamiseks musta pipart ja soola/sojakastet

tükelda kogu kraam, salatit võid rebida, lao kaussi, vala koor ja sojakaste peale, lisa pipar. ära segamisega vaeva näe, saad ka kihilisena süüa. kui piisavalt vara selle peale tuled, võid kurgi jätta viimaseks kihiks ja maitsestada enne selle lisamist, sest küüslaugukurk on üsna tugeva maitsega ja ise sojakastet ega midagi ei vaja (ma tulin selle peale alles hiljem, aga kuna salat tuli siiski välja maailma parim, siis pole vist väga vahet).

Teine superfakinghea salat oli eilne oasalat:

pool purki punaseid ube

üks väike või pool suurt paprikat

jääsalatit

rohelisi oliive

2 spl kaerakoort

sojakastet, pipart

oad kaussi, paprika tükkideks ja kaussi, jääsalat, oliivid, koor ja kaste-pipar. segada pole vaja (võid, kui tahad, mul lihtsalt kauss pole piisavalt suur).

annan hagu

tahtsin lihtsalt öelda, et

I'M TRIPPIN BALLS

sest ringtreeningust on veel endorfiinid veres

ja elevus kevade pärast,

sest taas hakkan korraldama SEMIOSALONGI my love

mis on vägev ja põnev ja huvitav ja põhjus tuleviku ootamiseks

ja et mitte ringtreeningu endorfiine kahe silma vahele jätta

siis

faking vihm ja rahe ja külm ilm ei ole mingi põhjus, miks mitte ette võtta pooletunnist rattasõitu võimlasse, klapid kõrva, dubstep mängima, ja LÄHED ja ei otsi vabandusi, sest don't be a lazy fatass, be a badass. ja see on nii faking hea tunne, mõtled, et võiks teha iga päev ja siis meenub, et TEEDKI IGA PÄEV sellist asja. FUCK YEAH