möödunud protsente

"33% aus soov saada sooja, 33% sotsiaalne laiskus, 16% attraction, 18% mida-targemat-siin-absurdses-maailmas-ikka…"

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

Varahommikul koju jõudes olid jalad tunnisest lumelseisust nii kanged, et käed ei ulatanud saapapaelugi lahti siduma. Ütlesin endamisi: "Läbi raskuste tähtede poole," ja venitasin välja.

Mõni tsitaat kaklustrennist

treener: "Hea, Piret!"

treener: "Piret, hästi!"

treener: "Piret, väga hästi!"

annan hagu

tahtsin lihtsalt öelda, et

I'M TRIPPIN BALLS

sest ringtreeningust on veel endorfiinid veres

ja elevus kevade pärast,

sest taas hakkan korraldama SEMIOSALONGI my love

mis on vägev ja põnev ja huvitav ja põhjus tuleviku ootamiseks

ja et mitte ringtreeningu endorfiine kahe silma vahele jätta

siis

faking vihm ja rahe ja külm ilm ei ole mingi põhjus, miks mitte ette võtta pooletunnist rattasõitu võimlasse, klapid kõrva, dubstep mängima, ja LÄHED ja ei otsi vabandusi, sest don't be a lazy fatass, be a badass. ja see on nii faking hea tunne, mõtled, et võiks teha iga päev ja siis meenub, et TEEDKI IGA PÄEV sellist asja. FUCK YEAH

kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

moosiröst

ma tahtsin sellest pikemalt kirjutada, aga kokkuvõtteks:

Animatsioonifestival Klik!Estonia//KLÕPS!, mis trügis nii metafoorselt kui füüsiliselt Tartu kultuurimaastikule (kuivõrd festival peeti ruumis, mis oli täis vana kunsti erinevatelt Tartu näitustelt) oli hea ja vägev, sest:

• äge oli. inimesed tulid kohale ja neile meeldis.
• mitmed kultuurilektüürid kurdavad tartu kunstielu konnatiiklikkuse üle. festival tõi rahvusvahelist kunstiringlust. kas festivali korraldamist võib loomemajanduse arendamiseks lugeda?
• hoonete (urgaste*) taaskasutus on ainult positiivne. praegu veel nimetu loomekeskus, kunagine greifi trükikoda, kus festival toimus, on hea näide. koristasime ära laoruumi, kus muuseas vedeles kinosaali jagu toole, auto, maale, graafikat, baarilett, kraam, panime sisse kultuuri ja kommunikatsiooni
• animatsioonid olid ägedad. crew oli äge. tulijad olid ägedad.

* urgaste all pean silmas neid vanu vägevaid maju, mis oma eksistentsi väärtuslikkust ikka ja jälle tõestavad. teiseks, avalikke ruume, mida ei saa muuks kui urkaks nimetada. sõnal "urgas" on minu suus & silmis ainult hea tähendus, viitab kodususele, pehmetele nurkadele. vastandina omadussõna "steriilne". parajad urkad on näiteks Gen (vana Gen/Lutsu teatrimaja oli lausa etalon), kadunud pärmivabrik, Tähtvere spordihall (ka kadunud, sest kaklustrenn kolis), minu ühikas.

entusiastid

Martin: "Järgmisel neljapäeval trenni pole, jõululaupäev... Aga vana-aastaõhtul võiks ju teha."

.D

Hiljem leidis Kristi mu tänavalt ja viis Genni "Suure maalritöö" lõpupeole.

siurumiuru

Friedebert Tuglas oli ilus mees.




random:
tsitaat trennist (sparrisin Rosinaga): no vaata neid naisi...

meelitaja

Tegin hiljuti tähelepaneku, et kohtades, kuhu minemise üks põhjus on olnud soov iseloomu kasvatada (lihtsalt väljendudes), olen kokku juhtunud ühe inimesega, kes mind meeletult palju aitab. Näiteks HTG loodusklassis on selleks mu pinginaaber Merike, kes võib võtta endale selle au, et mu reaalteaduste hinded üleüldse positiivsuspiiril on. Trennis on Rosina (väike lahe tugev soome tüdruk), tänu kellele mulle see trenn tõenäoliselt natuke rohkem meeldib.
Selle fenomeni põhjuseks arvasin midagi sellist, et universum leidis, et ma olen ise liiga pussy, et omal käel hakkama saada .D muidugi on veel ka võimalus, et sattusin Merikese & Rosiga täiesti juhuslikult kokku, teineteisest sõltumatult, aga kui tõenäoline see ikka on...

btw, eile see siis lõpuks juhtuski. maadlussaalis, kus rullisid kümmekond täismeest, hakkas taustamussiks mängima lugu sõnadega "I wanna make love, baby". x) õnneks vahetati kiiresti mingi vihase räpi vastu välja.

poetessi piimhape

Tegime eile trennis mingit MMA-kate badass üldfüüsilist, harjutasime poksikottidega (?) heiteid. Nii, et haarad koti ja heidad üle õla ja kukud ise järele, selili silda. Õ_o
sellest inspireeritult arranžeerisin oma Halba Luuletust:

seisan maadlusmatil
ühel õlal poksikott
teisel meeleheide
ja mõtlen, et
kuradi perse

rraawwrrrr

Käisin laupäeval Eesti esimestel vabavõitluse amatöörvõistlustel MMA Raju1. Ei olnud üldse hull andmine (või kogenematu silma jaoks siiski oli), põnev psühholoogiline kraam hoopis. Huvitav oli jälgida, kes on liialt tagasihoidlik või kellel vägi otsa saab või kes asja üldse tõsiselt ei võta või vastupidi, kes võtab ja kes tänu sellele võidab. Võitleja ringi tulemisega loeti ette tema nimi, vanus, kaal, MMA-staaž (0 kuust u 3 aastani) ja alad, millega nad varem tegelenud on. Näiteks kaks endist karatekat tegid eriti fancy show ja poksija kaotas mmakale nokaudiga... Üks kõige lahedam matš oli Arto (üks baaskursuse treeneritest, lahe tüüp) matš, kus esimeses raundis oli kogu saal täiesti vait ja jälgis pingeliselt maasvõitlust, teise raundi ajal elati juba metsikult kaasa ja kui Arto võitis, siis kõlas mingi meeletu rõõmurõke tervest saalist .D

Kaks kolmandikku võitjatest olid Elustreening Eesti tüübid (tartlased), nii et tehke treenerite kvaliteedi osas omad järeldused >)Jussi Repo (EE) & Henri Hiiemäe (Pärnu)

foto: Kaarel Nurk

vabavõitlusest
pildid MMA Raju 1-st
nimetet teema foorumis (sama teemat lahatakse mujalgi)
Elustreening Eesti

manly handshakes

viimane baaskursuse trenn. ott treenis meid täna, see oli intensiivne .D meie poole pöördus ta kollektiivselt kui "mehed". muidugi mina olin vahepeal "neiu" ka (ainus naine matil), näiteks siis, kui "neiu on veel püsti!" (mahaviimis/niitmismängudes) või "jätke oma võistkonna näod meelde, neiu tunnete vast ära" [topispallirägbis, kus muide minu võistkonna nimi oli Paljad .D ]
tegelikult me muidugi ei tegelenud kõik need 3 kuud mingite veidrate karjamängudega, aga see oli lihtsalt special viimane trenn.

lõpus, kui treenerid pidasid tänu-, kiidu- ja kihutuskõnesid, oli tore peaaegu kokkuhoidev vibe saalis, tõenäoliselt tingitud inimeste rahulolutundest & endorfiinidest .)

meelespea: kasvata agressiivsust.

suur tüdruk ja väike tüdruk

Chattisin täna enne trenni algust laheda Rosinaga. näitasin talle oma Suurt Sinikat käsivarrel ja ütlesin, et saan laupäeval sellega ballile minna. ta vastas nii: "oh, it's okay, you'll look like a tough girl." x)

Olen nüüd 3 kuud MMA-d teinud ja näen välja selline: