uni

olin kuskil supilinliku tartu, pesuköögiliku karlova ja kajaku talu koha vahepeal. lendasin koera seljas läbi inimestest kihavate tänavate, sääl oli inimesi, kes samuti tänaval liikusid, puust vetsuuuks kostüümiks. jõudsin kuhugi kajakulikku kohta, kus oli väga palju lapsi, suuremaid ja väiksemaid, mõni oli veel päris ussike. kristi arvas, et oleks naljakas mind ühe lapse kakaga kokku määrida. ta põimis seda hoolikalt mu rinnahoidjaklambrile. pidin pesema minema, nii et võtsin pesuköögi ette järjekorda, kristi oli muidugi minust ette jõudnud. ootamise ajal kogunes sinna teisigi naisi, nt tädi kati. kui minu kord jõudis, läksin saunamajja sisse, otsisin omale uued riided ja rätiku kuskilt teisest toast ja küüni alt. minu juurde tuli üks kahel käpal kõndiv kass, kes ütles, et ta tuli austama seda traditsiooni, et kui naised saunas pesemas käivad, siis kassid tulevad nendega rääkima. küsisin, kas võin talle pai teha, ja ta ajas pea uhkelt kuklasse ja ütles, et ooo selleks ma siia tulingi !
4.11.18

how to pay tuition

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

wake up in the morning

karochy.tumblr.com/

pööripäev

Foto Riho Vahtras

rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.

Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil

Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)

Pilt: Dima Samarsky

Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk

Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!

Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.

Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.

Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.

Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 

Pilt: Karolina Vainilkaitė

Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

ärkasin ja mu peal olid tiivad!

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

karrod

istun isa ja isa vennaga köögilaua taga. söön arbuusi. isa vend kallab plastmasspudelist midagi pitsidesse.

lonksavad.
isa ja vend ühest suust: ....tekiila!

mina: mis ajast sa siis viina villid?
isa vend: viina?
mina: tekiilat?
isa ja vend ühest suust: see on puskar!

haruldane on ärgata teadmisega, et päeva ainus ülesanne on peole kohale jõuda

esimene lause, mis ma täna hommikul ütlesin, oli: "Täiesti ootamatu!"

kaalul on ei rohkem ega vähem kui eksistents

Sain lühikese aja jooksul kaks tagasisidekirja. Üks oli kunstnikult, kellest Müürilehes kirjutasin, kes soovis tõlget mu arvustusest, ja teine Anna-Marialt, kes saatis foto videoprojektist, mida eelmisel laupäeval põhjamaade kunstigaleriide tarvis tegime.
Mõtlesin, mida järeldada. Järeldasin, et olen maailmas olemas.

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

nägin unes - üldse, elus

mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.

groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas. 
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.

mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.

nägin unes

järjekordne skifi möll.
turvatud hoonesse püüdsid maskeerunud tapjad sisse tungida. nad oskasid nii hästi maskeeruda, et suutsid vaenlast oma isiku suhtes täielikult eksitada, peale selle ehitasid nad kostüümi sisse surmavaid relvi. väga ohtlike tapjate paar - mees ja naine, kelle ohtlikkus oli põhimõtteliselt nii suur, et kui nad vaenlase valdusesse sisse tunginud olid, võis see vaenlane end juba tapetuks pidada. nad oli hoones sees. samas toimus parasjagu kostümeeritud heade ja halbade kavatsustega tapjate mess, kellest osa tasus karta ja osa mitte.
kõige mõrvarlikemate tapjate paar, kes läksid oma töös nii kaugele, et üks maskeerus tapetuks, võis mängida surnut, võttis hetke sisevaatluseks - naine küsis mehelt, et kas on midagi, mis talle nende töömeetodi juures ei meeldi. mees vastas kui haigetsaanu: kõige rohkem häirib mind see, et sa mind iga kord maha matad.
maha matmine ise polnud tema jaoks probleem, sest ta oskas maa alt end hõlpsasti välja kaevata, ent matmise žest ise...
minapositsioonil tajuja kätte anti läbikumav paberitükk nagu muffinipaber, mille sees väike puuviljakärbes. tajuja teadis, et tapjate messil ei tohi antavaid asju vastu võtta ning kui oli visanud põgusa pilgu kokkuvolditud paberitüki sees olevale kärbsele, mõistis, et nüüd on kõik, PAANIKAREŽIIM, KÕIK EVAKUEERIDA.
kui tajujal õnnestus põhitapjad kahjutuks teha, naasis ta messiruumi, kus valitses lahingujärgne rahu - mõned hajuvad plahvatuspilved, tühjusesse haihtunud entiteedid, haavatud kostüümikandjad.. kõik on läbi aga korras.

käeharjutus

Jäigi nii, et Artishoki Biennaali avamistest nägin vaid kolme. Paco Ulman, Triin Tamm ja Timo Toots, kolm üleni erinevat kunstnikku või siis mitte kunstnikku.

Arhitekt Ulman pani üles video EKA mahalõhutud maja krundist, mille tagaseinal on ingliskeelne lause, et kunst ei vaja kunstnikku ning kruusaplatsil tiirutab sõge bemm. 

Ulman läks kriitik Kunnusega vesteldes väga häbelikuks, taandades end kunstnikupositsioonilt ning väites, et tegi sellise video, sest oli fun. Eneseirooniline südamevalu-fun vana kooli varemetel. Vestlusel, kus lõpuks räägiti hoopis  Kunnusega, muud väga välja ei tulnudki ja lõpuks tundus väljasõnastamata järeldusena, et tegemist on kunstiteosega, mille keskel on steitment, et kunst ei vaja kunstnikku, ja mille autor ei olegi kunstnik. 

Triin Tamm, kelle isik on tavalisele inimesele tundmata, seega hoopis teistpidine kunstnikuks olemine-mitteolemine, pani kaasaegse kunsti muuseumi baariseinale graafikapildi, kus kujutatud toaseina kolme uksega - mehed, naised ja kriitikud. Teose pealkiri vihjas kunagise avangardirühmituse Fluxuse liikmele Robert Fillioule, kes tegi ühes oma teoses eristuse meeste, naiste ja kunstnike vahel. Valisin tõlgenduseks lihtsaima tee - kuna AB on kunsti ja kunstikriitika festival, tegi Triin Tamm väga kiire kannapöörde ja viskas kondi kriitikutele - rääkige iseendast. Seda suurem osa kriitikuid oma tekstides tegigi. Kriitikutele meeldib rääkida iseendast. Artist talk toimus Skype'i kaudu, sest Triin oli Itaalias, aga noh, ta võis olla ka sealsamas mere ääres kõrvamajas ja need käed, mida publik nägi, võisid kuuluda kellele iganes. Oma teosest ta muidugi ei rääkinud, vaid näitas origami-tulpe. Oli etteaimatav, et midagi sellist ta oma kontseptuaalse (või pragmaatilise?) mõistatuslikkuse säilitamiseks teeb. 

Ja järgmisel õhtul Timo Toots, kes ei teinud mingit kontseptuaalset kunsti, vaid väga tehnilist sotsiaalset kunsti, arendades Soodevahest, ühest hiinalinlikust linnaosast Tallinna lennujaama külje all välja korraliku kultuurilinnaku hotelli, muuseumi, teatri ja muuga. EKKMi oli loodud justkui arhiiv sellest, mis Soodevahel toimunud oli. Kogu see töö tundus nii suur ja vaevanõudev ja väsitav, et au kunstnikule, ent mõistsin, et ma pole heas seisundis töö hindamiseks, kuna tol õhtul olin juba nii väsinud, et kõik tundus väsitav - Soodevahes töötamine, Semiosalongi korraldamine, koju minemine..

Aga mitte väsinud kunstist, vaid ärkvel olemisest kaks päeva järjest, kui ühel päeval konverents, öösel pidu hommikuni, tund und ja taas kaasaegse antropoloogia konverents mittekohtadest, mis Tartus on inimeste peades kogu linnale laotunud uueks sfääriks arenenud. 

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

one time someone was beatboxing while shaving his beard and that was so cool

mu koridori Kraanikausside Ruum vajaks illustreeritud õpetust "Ära oksenda kraanikaussi". Võib-olla oleks abi ka "Ära oksenda kolme kraanikaussi korraga" sildist. =.=

öö suubub ulma

how do you know about this place? i used to work here. we used to climb up here when our shift was up but we were still tripping and just wanted to listen to the muffled techno sounds manipulating our brain waves making them vibrate to 16 bps. what does that mean? 16 bits per second? it's a slang term for when your closed-eye visuals get so trippy you flow away to another reality. yeah, we just layed here, eyes closed, ears and mind wide open. some of my wildest experiences of mind-travelling have taken place lying on this darkened glass, wires and air trunks above me, a dance floor somewhere far below me.