tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

vanaisast

Nägin unes, et vanaisa palus mul oma raamaturiiulit korrastada. Riiul oli minu peast kõrgemal ja sel oli vaid üks korrus ebakorrapärases rodus vanu nahkkaantega raamatuid. Küsisin vanaisalt, et mis nende raamatute sees on. Vanaisa vastas: "Minu muusikakriitika."
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:

Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.

Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.

0rnitoloogi pealehkk

Siinkohal üks tekstikatkend, mis oma ülevas ilus nii hägusalt selge on, seda parem, et autoriks Luuk, aga pealkirjaks Rimbaud:

"Laine kui nukk, iiveldamaajav kalju. Kui palju kordi olen järeldanud su pinnalt sügavikke! Ja kordi, mil olen end lasknud viia pimediku voogudel! Ja valgeid, uskumatuid päevi, mil püüdsin heiastusi ljööde sinisest, ja läbipaistvast, ja kruusasest taevast. Sina, põhjatu, kalliskivi, katsid mu meelest laia välja.

Pidin su jaoks uuesti sündima. Olen valestimõistetud ka."

let's play haussss

Uusaastapeol sattusin ühe puu embusesse, kes ütles, et mul on vana hing, aga noor keha. Tõepoolest, noor keha suutis viis tundi jutti tantsida, vahel küll rääkimise ja kallistamise pause tehes. Loodetud vaimse nullseisundi saavutamine või siis vähemalt kaela verele tantsimine ei läinud läbi, samas peo käigus eesmärgid nihkusid ning täna, kolmandaks päevaks olen suutnud toibuda ja võnkesageduse töiseks taastada.

kuna viimasel ajal on kütteks olnud õhu ja armastuse asemel pigem õhk ja adrenaliin, tuleb fikseerida üldine liikumissuund:

kasvata lihast ja iseloomu

hilja detsembris

Nii eileöise kui üleeileöise kojujalutuse lõpuks tundsin ennast kui Paula Zariņa maalis.

Hommikul oli absoluutselt ainus asi, mida ma teha tahtsin, "Püha Tõnu kiusamise" algusest lõpuni vaatamine. Siis läks tuju veidi paremaks, suutsin Kristinoga isegi sellist juttu ajada:

Kristino: EIIIIIIIIIIII

:D

:D

:D

:D

Piret: :D:D:D

ja sul oli õigus

Kristino: isaand

ma ei saa naeru pidama

:D

Piret: :D

Kristino: :D

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

mälumütoloogia

Nägin unes, et küsisin emalt, mida peale hakata imepisikeseks moondatud ajakirjanikuga, kes piimapakki peidetud oli. Kas tema väljalaskmine on turvaline, äkki tal on relv? Äkki ta polegi enam elus? Meil emaga mõlemal olid pikad juuksed ja pikad nõiakleidid seljas; olime hämaras kitsas maamajas. Ema ei osanud midagi arvata. Tegin väikse piimapaki otsast lahti ja nägin tollipikkust mundris mehelaipa piimas hulpimas. Kas võtta ta välja või lasta koos pakiga vetsupotist alla? Äkki muutub ta kokkupuutel õhu või veega tagasi suureks ja mida siis laibaga peale hakata? Ema oli vahepeal kööki kadunud, kasutasin piimapakki taskulambina, et temani jõuda, pimeduses kiiskavate silmadega kassi ja koera ees panin ukse kinni, sest mitte kedagi ei saanud usaldada, küsisin emalt, et miks ta juba peidikus ei ole, ja ronisime kahekesi sahvrisuurusesse seestpoolt lukku käivasse pimedasse ruumi, piimapakk jäi teisele poole.

Ärgates tekkis järellainena pähe unesegane mõte, et kui ma avastaksin äkitselt oma majast võõrvõimu sissetungijad, kas teeksleksin kurttumma, kelle silmis tühjus ja pilk ei fokusseeri, kelle peas ei paista olevat ühtegi mõtet ja ohutunnet ei taju, et mult info väljapressimine võimatu tunduks.

Käisin kentauridega saunas. Emakentaur ja tütarkentaur.

Kõnelesid oma pehmete tämbritega ja jõid kapast kaevuvett.

eksistentsialism südajuulis

Raamatukogus suutsin esialgu Camus' riiuli ees vaid valikuid tegemata seista, ent otsustasin, et kes suvel sellist asja ikka loeb ja võtsin hoopis Kaplinski, sest ta rääkis kirjanikuks saamisest, ja Tšehhovi novellid, kuna keegi oli sisekaanele helepruuni vildikaga kirjutanud: "Inimeses peab kõik ilus olema: nägu, hing, riided, mõtted."

kuu nagu kustuv päike

"Olin Phaetoni haual, mõtled korraks endamisi, aga sügis on käes ja jälle saad aasta vanemaks. Siis kujutled võpatades, kui pime on praegu Phaetoni haual ja kuidas kuused õige tasa kohisevad. Lõpuks paistab eemalt linna kuma. Korraks haarab sind kerge erutus, aga see vaibub peagi. Ükskõikselt sõidad linna sisse. Pidevalt tajud, et oled ainult seal, kus sa parajasti oled."

Mati Unt, "Külaskäik Phaetoni hauale"

siseviited

kodulinnasõsara öistel tänavatel akadeemlaste loomeurkast koduliku koha poole jalutades andis orav pargikaudsele suunale hinnangu "oot! kahtlane!", ent otsutasime, et tavai ja jõudsime oruni, kus laskumine varasemast järsem paistis. saabumisel mõtlesin luuletuse, et mul hakkas piinlik ja palav, mis olukorda vaid kaud-meelselt kirjeldas, näppisin veidi seinale valgusmandalat edastavat juhtpulti ja taastekitasin olukorra, kus õhus on lootus, et haihtumise rongis korvab ootamatu naasmine.

asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.

this is how I feel sometimes

this is how I get over stuff

this is how I let go

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

kassile pai

disko- ja tuumasõda

kuidagi kevadine on olla, kuigi ilma pale on alles ausalt talvine.

nägin unes tuumaplahvatuse või katkuepideemia eelset majapidu, kus jõudsin triinuga õigeaegselt karantiini põgeneda, kuigi nimetatu tahtis tagasi minna ja viimase hetkeni veel pidutseda; vaatasime ülakorruse aknast, kuidas väljasolijad kiirituse või ainemõju tõttu tõmblesid ja teineteist deliirselt matkisid (tartu hipid ja muud), karantiini kottpimedates koridorides põikasid inimesed puutekeeluga noateral mängides teineteisest täkukiirusel mööda, tunnetasin vandenõud enda vastu, sest keegi lõikas sälke mu nahka laua all, õnneks paar kursavenda minu poolel ja paksud naised moondusid noorteks meesteks, kui illusoorsed silmad avasin

viiendat päeva üksi, raamatutega

ärkasin taas varahommikul

need lumivalged puud oma kummituskumaga ajasid üles

kuulasin veidi luuletusi, kus kaplinski ütles et

pilvi on lohutav vaadata

nüüd võiks lugeda baudrillardi

või kirjutada esseed

või teha midagi muud

keeta kapsasuppi

olen iga päev natuke inimese häält kuulanud

aga rohkem enda peas kui sellest väljaspool

Piret and Frankie sitting on a tree, r-e-l-a-x-i-n-g

dekaadivahetuspidu kulges ühikast korterisse, korterist tänavatele, tänavatelt genkluppi ja tagasi ühikasse, muu seas meeste duširuumi luulet lugema.

genis muutus müra vaikuseks; kahekümnendad parem olgu meeletud nii minu kui maailma jaoks

ühiselu üsalinnas

Eilne oli veider.

Hommikul saatis isa sõnumi, et õnnitleb veel ühe venna puhul. Järjekorras neljas poolvend. värelesin veidi eesti keele tunnis, kuigi hiljem tundus, et tekkinud pung nõudis manalõivu, kuivõrd mõned järgmised tunnid veetsin väsimuses ja apaatias. kuid enne veel jõudsin koos mingi tüübiga Lossi tänava õppehoone katusele turnida. kui klassiruumist lahkusime, mainis viimane, et praegu peaks tee remondi tõttu vaba olema, pöörasime kannalt ringi, möödusime ükskõiksetest töömeestest üle ajutiste treppide ja ehitustolmu lumise tõrvapapi peale, kust paistis kätte kogu tartu. viimasel redelil andis alla mu kotisang ning läpakas lendas alumisele korrusele. selgus, et mul on pagana hardcore läpakas. nautisime vaadet raekoja platsile ja tartu katustele, kerge eufooriamaik keelel.

päeva sotsiaalne tipp, mida valmistas ette halbade naljade sessioon Triinu ja Mašaga hilises lisaloengus, oli semiootikute jõulupidu, kus sain kursakaaslastega hästi ja magistrantidega väga hästi läbi.

Kokkuvõte peost lausefragmentidena:

veidi purjus ja paremas tujus

rääkisin tutvumispeol kohatud

tantsisin tantsisin

segastel põhjustel

kogunesime kelgutama

pitseeris flirdi

mul oli lõbus

kui ümber pöörasin

lavale pärast suudlusstseeni

kuuekesi alustasime teed

mõned maiuspalad

soojuse mõttes

armukipraid muigvelsui

tark ja sõbralik

endiselt üllatun

lisanud olukorda põnevust

põimus

tunne südames

maailma tunnetab

Hommikukulg suubus lumme.