how to pay tuition

I want to spit bile everywhere and I want it to stain

„Send every bloody tampon you create to Mike Pence and he’ll still take away your reproductive rights. Grow out your pubic hair until it hits your knees and Trump will still see your pussy for the taking. Be rough like Rosie O’Donnell, or be polished and “good” like Ivanka Trump—they’ll use you either way, so you might as well be barbed and coarse enough to tear up their hands when they do. Now, all I hope for is to cause my own sort of minor destruction to the men who would otherwise take things away from me. I can never hurt them as much as they’ve hurt us (nor do I have the heart to), but can I hurt them at all?"

Madeleine Davies, „Becoming Ugly"

minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

pööripäev

Foto Riho Vahtras

reaalsus

Kogu elu õiglust kaitsnud ja kurjusega võidelnud Superman on jäänud vanaks. Et vanaduspäevi veidigi värvilisemaks muuta, on Superman otsustanud leida endale armukese, kes suudaks lennata nagu temagi ja kes tooks lapsi. 

Film “Superlove” on lugu ühepoolsest armastusest Supermani ja toonekure vahel.

http://www.joonisfilm.ee/filmid/superlove

groteskiesteetika

See pole maasikas, vaid kostüümirõue.

Praeguseks on kahel pool kaela pruunid ketendavad laigud.
Ajan nahka, mis on märk sellest, et
minust on saanud uus inimene.

fuuckkk... i need art

ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli  jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.

                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 

Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.

                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.

                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.

                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

nägin unes - üldse, elus

mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.

groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas. 
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.

mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

käeharjutus

Jäigi nii, et Artishoki Biennaali avamistest nägin vaid kolme. Paco Ulman, Triin Tamm ja Timo Toots, kolm üleni erinevat kunstnikku või siis mitte kunstnikku.

Arhitekt Ulman pani üles video EKA mahalõhutud maja krundist, mille tagaseinal on ingliskeelne lause, et kunst ei vaja kunstnikku ning kruusaplatsil tiirutab sõge bemm. 

Ulman läks kriitik Kunnusega vesteldes väga häbelikuks, taandades end kunstnikupositsioonilt ning väites, et tegi sellise video, sest oli fun. Eneseirooniline südamevalu-fun vana kooli varemetel. Vestlusel, kus lõpuks räägiti hoopis  Kunnusega, muud väga välja ei tulnudki ja lõpuks tundus väljasõnastamata järeldusena, et tegemist on kunstiteosega, mille keskel on steitment, et kunst ei vaja kunstnikku, ja mille autor ei olegi kunstnik. 

Triin Tamm, kelle isik on tavalisele inimesele tundmata, seega hoopis teistpidine kunstnikuks olemine-mitteolemine, pani kaasaegse kunsti muuseumi baariseinale graafikapildi, kus kujutatud toaseina kolme uksega - mehed, naised ja kriitikud. Teose pealkiri vihjas kunagise avangardirühmituse Fluxuse liikmele Robert Fillioule, kes tegi ühes oma teoses eristuse meeste, naiste ja kunstnike vahel. Valisin tõlgenduseks lihtsaima tee - kuna AB on kunsti ja kunstikriitika festival, tegi Triin Tamm väga kiire kannapöörde ja viskas kondi kriitikutele - rääkige iseendast. Seda suurem osa kriitikuid oma tekstides tegigi. Kriitikutele meeldib rääkida iseendast. Artist talk toimus Skype'i kaudu, sest Triin oli Itaalias, aga noh, ta võis olla ka sealsamas mere ääres kõrvamajas ja need käed, mida publik nägi, võisid kuuluda kellele iganes. Oma teosest ta muidugi ei rääkinud, vaid näitas origami-tulpe. Oli etteaimatav, et midagi sellist ta oma kontseptuaalse (või pragmaatilise?) mõistatuslikkuse säilitamiseks teeb. 

Ja järgmisel õhtul Timo Toots, kes ei teinud mingit kontseptuaalset kunsti, vaid väga tehnilist sotsiaalset kunsti, arendades Soodevahest, ühest hiinalinlikust linnaosast Tallinna lennujaama külje all välja korraliku kultuurilinnaku hotelli, muuseumi, teatri ja muuga. EKKMi oli loodud justkui arhiiv sellest, mis Soodevahel toimunud oli. Kogu see töö tundus nii suur ja vaevanõudev ja väsitav, et au kunstnikule, ent mõistsin, et ma pole heas seisundis töö hindamiseks, kuna tol õhtul olin juba nii väsinud, et kõik tundus väsitav - Soodevahes töötamine, Semiosalongi korraldamine, koju minemine..

Aga mitte väsinud kunstist, vaid ärkvel olemisest kaks päeva järjest, kui ühel päeval konverents, öösel pidu hommikuni, tund und ja taas kaasaegse antropoloogia konverents mittekohtadest, mis Tartus on inimeste peades kogu linnale laotunud uueks sfääriks arenenud. 

öösel karjus õues rebane

loomõte

"..tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm."
Jorge Luis Borges, Hargnevate teede aed

lastele meeldis mängida unenäomängu jõel, mis voolas läbi pika kaldaäärse küla. nad sumasid vette jõejuurel ja ujusid jõe kahest kaldast täpselt sama kaugele olevale keskjoonele, kus oli vool kõige tugevam. sealt kandis küla keskelt läbi valguv jõevesi neid kergelt ja kindlalt allavoolu, nii et lapsed said priisõidu ajal silmad kinni panna ja kujutlusvõime lendu lasta, unustades täielikult keha raskuse ja võimalikkuse piirid - tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm.
ainus, mida nad meeles pidid pidama, oli õigel ajal silmad uuesti lahti teha ning kaldale ujuda, et jõgi ja unelm neid külapiiritagusesse kärestikku ei kannaks. selles külas oli tavaline, et suviste askelduste ajal pereemad ja –isad väsinud keha rehale või vikativarrele sirutasid ja vaatama jäid, kuidas kümned lapsed, veepinnal käed-jalad välja sirutatud ja salakavalad muiged suul, aeglaselt allajõge voolasid.

pumatikompvekk "Kaos"

nõukogudeaegne nähtamatute maailmade hullus on trippy ja äge. küberneetika, kosmoserännud, kommunismi utoopia. no kust tuleb selline mõte: Tegime kino. Mis nimeks? - A paneme Kosmos
või siis Tegime täiesti sümmeetrilise põhiplaaniga Õismäe täpselt ühesuguste paneelmajade vahele, kus kõndides tekib peegelmaailmas ekslemise tunne, ning on arusaamatu, kas isepaljunevad maailmad on elus või surnud, ööklubi. Mis nimeks? - No paneme Miraaž.

kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

saskia raamaturiiulilt

„The other hand“ on Chris Cleave’i 2009. aastal avaldatud romaan Aafrika naftasõja ohvri sattumisest tavalise Inglise pere ellu. Sisekaanel avaldab toimetaja austust raamatule ja autorile, millele järgneb kolm lehekülge kiidusõnu ajalehtedelt ja ajakirjadelt. „Suurepäraselt kirjutatud raamat,“ ütlevad nad, „võimatu käest panna,“ ning lisavad, et valusad ja aktuaalsed teemad on uskumatult hästi kokku põimitud huumoriga, mis teeb lugemise nauditavaks, ent paneb mõtlema tõsistel teemadel.

Narratiiv on jagatud kahe peategelase sisekõnedeks, Nigeeria orb ja Inglise üksikema on kordamööda jutustajad. Lugu hakkab lahti põimuma noore aafriklase kirjeldusega Inglise kinnipidamisasutusest, kus ta põgenikuna on kohustatud elama kaks aastat, et õppida selgeks inglise keel. Pole selge, mis temast saab pärast kaht aastat, saatust jagavad kongikaaslased loodavad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Londonisse valla pääseda, ent realistlikum väljavaade on tagasisaatmine kodumaale, kus neid tõenäoliselt ootab ees surm naftasõjas. Tänu ühe teise jooksiku ennastohverdavale kavalusele pääseb peategelane Little Bee, kes kannab isevõetud nime oma tegeliku isiku varjamiseks, ebaseadusliku immigrandina vabadusse. Järgneb päevadepikkune jalgsiteekond Londonisse. Ainsad inimesed, keda Little Bee seal linnas tunneb, on Andrew ja Sarah, keda ta paar aastat tagasi Nigeeria rannas kohtas ja kelle kontaktandmed ta mingil põhjusel sai. Pere koduukse taha ilmub ta Andrew’ matusehommikul. 374 lehekülje jooksul tuleb välja, et Little Bee on Andrew’ enesetapuga rohkem seotud, kui keegi arvata võis, sama moodi on ta kaudselt põhjuseks, miks Sarah’l pole keskmist sõrme ning miks nii Andew kui Sarah viimased kaks aastat pärast Nigeeriast, kuhu nad sõjast teadmatuse tõttu puhkusele läksid, enam rahu pole saanud.

Kuigi autor on mees, on mõlemad peategelased naised. Dorislessingulikku detailitäpsust ja tundenüansse pole, ent muidu jätab Cleave mõlemast naisest soo mõttes realistliku mulje. Sellegipoolest ei mõju kõik karakterid naturalistlikult, kuna Nigeeriast pärit 15-aastane tüdruk on oma ea ja päritolu kohta veidi liiga sõnaosav ja teravkeelne. Kuigi talle omistatakse väga head õppimisvõimet ja tungi Inglise kultuuri tundma õppida ja mõista, on ajakirjade lehitsemisest saadud tarkus tema peas veidi liiga laiahaardeline. Justkui lugeja lõbustamiseks teeb ta nalju ja tähelepanekuid, mis kuidagi tema suhu ei sobi, need tunduvad pigem olevat inglise lugejale kirjutatud, et oleks naljakas ja tabav. Loo edasikandmiseks suudab ta samuti teha väga karakteriväliseid tegusid, muutuda väiksest kaitsetust tüdrukust äkki kaalutlevaks ja salakavalaks sepitsejaks.

Raamatu lõpupoole jõuab veel juhtuda üllatavaid käike, ent mida lähemale viimane lehekülg jõuab, seda selgem on musta stsenaariumi teostumine, õnnetu lõpp. Samas ei lase autor lugejal liialt kurvastada, sest tublilt enne lõpplahendust, kui lugeja juba mõistma hakkab, mis paratamatult juhtub, läheb tekst väga helgeks ja lohutavaks, tekib tunne, et see on lihtsalt üks ohver ajaloole, et tulevikus saaks maailm olla parem koht, olelusvõitlusega sarnane surma süütus ja loomulikkus. Little Beest on kahju, ent meel ei lähe kurvaks, sest Little Bee ise lohutab lugejat oma helge tooniga, et lugeja liialt ei morjenduks, et raamat ei lõppeks hella meelega.

Kokkuvõttes tundus „The othe hand“ liiga hästi kirjutatud raamat. Liiga läbimõeldud, ei midagi liialt ekstreemset, autor justkui soovib hoida oma briti lugejaid pehmes tugitoolis, säästes nende närve, et ta saaks intelligentse inimesena kriitilisel teemal arutleda, samas tsiviliseeritult vaoshoituks jäädes.

Lisalehtedel ära toodud viidete järgi tundub, et Chris Cleave’il ei ole Nigeeria naftasõjaga isiklikku kogemust, kogu tema info aafrika keelte ja lausumiste, jamaika-inglise dialekti, kinnipidamishoone iseärasuste ja muu kohta pärineb põhjalikust uurimistööst.

Tegevus toimub aastal 2007, mis ei jäta Nigeeria naftasõja kohta teada saades üldse rahulikku tunnet sisse. Olen viimasel ajal millegi pärast sattunud lugema raamatuid ja vaatama filme kriisikolletest Aafrikas. See kõik toimub praegu. Sama lugu on teemandikaevandustega Sierra Leone’is (Blood Diamond, Edward Zwick 2006) ja ravimieksperimentidega Keenia inimeste peal (The Constant Gardener, Fernando Meirelles 2005). Esimene maailm ekspluateerib kolmandat, ressursside kättesaamiseks kohalike elu hinnaga. Kaevandustele ette jäävad külad põletatakse maha, kohalikud jõugud tapavad oma inimesi raha nimel.

Need kokkupuuted pole mus tekitanud otsest soovi Aafrikasse maailma parandama tormata, sest ma ei taha kurvastada selle pärast, mida ma muuta ei saa, pigem on inspireerinud kriitiliselt analüüsima enda moraali ja südametunnistust. Järeldus? What’s the least I can do to make this world a better place? Jätkata vegan olemist, muidugi.

koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €

tartu ingver

Söön külmutatud ploome. Paras kogemus. Kõige pealt maitseb nagu jäine külmkapp, siis nagu ploom, siis nagu hapu plöga. Nahk jääb viimasena alles.

Tööd on jah palju, aga kui varem tahtsin kogu tööst kiiresti lahti saada ja ootasin seda aega, mil on kogu töö tehtud, siis nüüd ei oota enam üldse, vaid tahan tööprotsessi läbi kogeda enne puhkust. Tahan kõike seda läbi teha. Kõik päevad on töised, erilised ja huvitavad.

kl 5 hommikul aknast narva mnt teepesemistraktorit vaadates

inimesed arvavad, et see on ilus ja romantiline, kui saad oma puhastusautoga kell pool viis hommikul sõita mööda tühje tänavaid, mida valgustavad ainult tänavalambid ja autotuled. et see on kuidagi melanhoolselt igavikuline. ei ole! mulle ei meeldi! ma ei taha ärgata siis, kui mu naine magama läheb, et minna õue, kus ei ole mitte kedagi, kus mind ootab ainult mu väike traktorikabiin ja räpased tänavad. miks on mul mingi ühiskondlik kohustus teenida kõiki teisi inimesi lihtsalt selle pärast, et mul ei ole nii palju haridust, et neid juhtida? miks on ühiskond nii üles ehitatud, et iga kuradi inimene peab olema selle osa? ma tahan elada metsas! ma tahan olla ise üksinda üks maailm, küttida ja korjata endale toitu, ehitada hütt, kus on talvel külm ja kevadel märg, kus pole keskkütet ega kraanivett. miks peab see minust ühiskonnaheidiku tegema? tänapäeva maailm, kus tundub olevat nii palju vabadusi, on ise üks suur piirang - ta ei lase kellelgi olla endast väljaspool, olla mitte tema osa. kõik peavad tema sisse kuuluma, kõik peavad olema registreeritud.