kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

how to pay tuition

the meaning is in the rhythm

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

teknošamaan

„Hilisemast ajast kasutab näiteks techno võtteid, mis pole lihtsalt muusikaline rütm, vaid üldisem afektiivne masinavärk. Techno puhul arutati päris palju, kas see on üldse muusika või mitte. Sel justkui puudusid „päris” kultuurile omased parameetrid. See on rütm, mis mõjub otse kehasse, ilma et sel oleks juures emotsionaalse mõtestatuse aspekt. /.../ „Me lihtsalt oleme intensiivistanud maailma, milles me elame. Techno-muusika tegi sedasama. See muudab su tehniliseks ja intensiivistab su kui anonüümse mittesubjekti. Sa oled lihtsalt sellises lõputus krambis, beats per minute’ite mõjuväljas. Veel üks aktseleratsiooni näide võiks olla muide ka 20. sajandi alguse futurism – omamoodi techno-muusika pretsedent." Tõnis Kahu, Müürileht

 „minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud." totukassa, v2nkuuver.blogspot.com

võitlejad

"Mahavisatud koni kukub teise kõrvale. Jätan nad sõbralikult kõrvuti lebama. Konidega on ju samamoodi kui inimestega: nad võivad juhuslikult kohtuda, aga tavaliselt vedelevad ikka üksinda külmal asfaldil."

Peeter Kormašov, "Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust"

party girl

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus

"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""

Ene-Liis Semper NO47 kataloogis

Ebamugavaks jäänud narratiivid

toimetatuna ilmunud Eesti Päevalehes, 19.09.2014

Näitusel „Ebamugavad narratiivid“ joonistuvad välja kindlad temaatilised jõujooned, mis teoseid ühendavad, ent ilmneb ka üks vormiline probleem: mil määral kõneleb kunstiteos enda eest ise ning kui vajalik on kaastekst?

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.

kael näeb aeda

Kuidas pilte mitte seletada

Ilmunud: Müürileht online, 26.11.2013
http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/

„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.

Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.

Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.

Foto: Von Krahl

Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.

Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).

Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.

Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.

Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.

Foto: Von Krahl

Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.

Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.

Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.

Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.

Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.

Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.

„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?

piret: kuulan haussi ja loen, kui palju mingid jorsid rinnalt suruvad
riho: suht oss

selline reedehommik siis. muuseas lisandus sügis 2013 exceli faili eile öösel 5 tabi, nüüd kokku 7 sündmust, kirjatööd ja uurimust, millega paralleelselt tegeleda. peale 27 ainepunkti. päike paistab ja eile sain triinuga kassitoomel lamada

Tartu loomine

Ilmunud: Sirp, nr 31, 23.08.2013
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452

Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline kohas viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist“1. Kohaks on siin peetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt – koha intentiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartus tegutsevate Supilinna Seltsi ja Karlova Seltsi tegevus oma linnaosades on oluline osa Tartu üldisest imagost linnana. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuripraktika teemat on koha karakter, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

käeharjutus

Jäigi nii, et Artishoki Biennaali avamistest nägin vaid kolme. Paco Ulman, Triin Tamm ja Timo Toots, kolm üleni erinevat kunstnikku või siis mitte kunstnikku.

Arhitekt Ulman pani üles video EKA mahalõhutud maja krundist, mille tagaseinal on ingliskeelne lause, et kunst ei vaja kunstnikku ning kruusaplatsil tiirutab sõge bemm. 

Ulman läks kriitik Kunnusega vesteldes väga häbelikuks, taandades end kunstnikupositsioonilt ning väites, et tegi sellise video, sest oli fun. Eneseirooniline südamevalu-fun vana kooli varemetel. Vestlusel, kus lõpuks räägiti hoopis  Kunnusega, muud väga välja ei tulnudki ja lõpuks tundus väljasõnastamata järeldusena, et tegemist on kunstiteosega, mille keskel on steitment, et kunst ei vaja kunstnikku, ja mille autor ei olegi kunstnik. 

Triin Tamm, kelle isik on tavalisele inimesele tundmata, seega hoopis teistpidine kunstnikuks olemine-mitteolemine, pani kaasaegse kunsti muuseumi baariseinale graafikapildi, kus kujutatud toaseina kolme uksega - mehed, naised ja kriitikud. Teose pealkiri vihjas kunagise avangardirühmituse Fluxuse liikmele Robert Fillioule, kes tegi ühes oma teoses eristuse meeste, naiste ja kunstnike vahel. Valisin tõlgenduseks lihtsaima tee - kuna AB on kunsti ja kunstikriitika festival, tegi Triin Tamm väga kiire kannapöörde ja viskas kondi kriitikutele - rääkige iseendast. Seda suurem osa kriitikuid oma tekstides tegigi. Kriitikutele meeldib rääkida iseendast. Artist talk toimus Skype'i kaudu, sest Triin oli Itaalias, aga noh, ta võis olla ka sealsamas mere ääres kõrvamajas ja need käed, mida publik nägi, võisid kuuluda kellele iganes. Oma teosest ta muidugi ei rääkinud, vaid näitas origami-tulpe. Oli etteaimatav, et midagi sellist ta oma kontseptuaalse (või pragmaatilise?) mõistatuslikkuse säilitamiseks teeb. 

Ja järgmisel õhtul Timo Toots, kes ei teinud mingit kontseptuaalset kunsti, vaid väga tehnilist sotsiaalset kunsti, arendades Soodevahest, ühest hiinalinlikust linnaosast Tallinna lennujaama külje all välja korraliku kultuurilinnaku hotelli, muuseumi, teatri ja muuga. EKKMi oli loodud justkui arhiiv sellest, mis Soodevahel toimunud oli. Kogu see töö tundus nii suur ja vaevanõudev ja väsitav, et au kunstnikule, ent mõistsin, et ma pole heas seisundis töö hindamiseks, kuna tol õhtul olin juba nii väsinud, et kõik tundus väsitav - Soodevahes töötamine, Semiosalongi korraldamine, koju minemine..

Aga mitte väsinud kunstist, vaid ärkvel olemisest kaks päeva järjest, kui ühel päeval konverents, öösel pidu hommikuni, tund und ja taas kaasaegse antropoloogia konverents mittekohtadest, mis Tartus on inimeste peades kogu linnale laotunud uueks sfääriks arenenud. 

mittemiski genees

viljandis põhjamaalastega workshoppi tehes kohtasin huvitavaid nägusid, muuhulgas osalesin umbes sellises dialoogis (..päriselt ka..), kusjuures kaasmaalasega:

A: so you believe that Adam and Eve populated the whole world instead of it being the result of billions of years of chemical and physical processes?
B: pretty much
A: why?
B: I find it naive
A: So you don't think the idea that two people, created by some unprovable extraterrestrial force, is the origin of 6 billion people, is naive?
B: no

A: well, what do you think of different races?
B: I don't

A: do you question your beliefs sometimes?
B: no

dialoog on inglise keeles, kuna seltskonnas istus üks islandi tüdruk, kes kogu vestluse ajal 13-aastaselt oma usu avastanud ja siiani sellele kindlaks jäänud kreatsionistiga püüdis vaikselt olla,  et mitte õli tulle valada.

siseviited

kodulinnasõsara öistel tänavatel akadeemlaste loomeurkast koduliku koha poole jalutades andis orav pargikaudsele suunale hinnangu "oot! kahtlane!", ent otsutasime, et tavai ja jõudsime oruni, kus laskumine varasemast järsem paistis. saabumisel mõtlesin luuletuse, et mul hakkas piinlik ja palav, mis olukorda vaid kaud-meelselt kirjeldas, näppisin veidi seinale valgusmandalat edastavat juhtpulti ja taastekitasin olukorra, kus õhus on lootus, et haihtumise rongis korvab ootamatu naasmine.

kevad, ei tea, kas täiuslik

+ FLFI.03.002 Analüütiline metafüüsika
- FLSE.00.162 Rakendussemiootika- FLFI.03.079 Sotsiaalteaduste filosoofia- FLFI.00.055 Filosoofiline kirjutamine- FLFI.01.041 Sissejuhatus Martin Heideggeri "Olemisse ja aega"- FLKU.00.092 Maalimine+ FLKU.00.094 Joonistamine
- FLKU.01.024 Graafika tehnikad- FLKU.01.029 Kujutav geomeetria- FLKU.01.054 Kompa+ FLKU.01.086 Läänemaailma kunst 20. saj lõpul, 21. saj algul
? FLSE.00.262 Sotsiosemiootika ja sotsiaalteooriad (Randviir)
+ FLSE.00.229 Diskursuse teooriad ja praktikad (Ventsel)
+ FLSE.00.227 Biosemiootika ja elussüsteemide teooria (Kull)
- KKSP.04.049 Maasvõitluse algkursus+ FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused
+ FLEE.02.130 Akadeemilise kirjutamise alused
+ FLKU.01.150 Maalikunsti arengud 20.-21. saj

Art - Not-Art Semiotics

Art (Positioned against Not-Art)	Not-Art (Sometimes looks like Art)	Ironization, subversion, hybridization, or deconstruction?
Non-decorative, non-functional (non-service, non-entertainment, non-visual enjoyment [Kosuth])	Decorative art, mass media images	Yes: Warhol, Salle, Koons, street art
Intentionally non-mass media, difficult, requires insider coding	Advertising, pop media art, popular codes	Yes: pop art, Warhol
Unique objects, carrying signs of artist's work, intervention of hand (view of Frank Stella); marks of activity of artists as artworld functionaries barring outsiders	Mass-produced (decoration, imitation high design, "Ikea," posters, shopping mall galleries, commodities, poster reproductions)	Sometimes: ironic use of consumer objects and images
Avoids beauty and aesthetics (as kidnapped by mass culture). Strategies used: intentions and interventions often unfinished, coarse, rough, inelegant, primitive, outside the perfection of mass produced commodities	Mass culture, middle class notions of beauty, design, and "aesthetics," arty look and materials	Sometimes; seduction of the image, pleasure of the visual
Non-sentimental, against mass culture emotions. Subversion of nostalgia and received ideologies.	Kitsch (easy and easily reproducible visual clutter, often sentimental or politically correct). Visual Muzak.	Yes: Koons