seedin seisu

Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”

kosmiline kontakt

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

piret: kuulan haussi ja loen, kui palju mingid jorsid rinnalt suruvad
riho: suht oss

selline reedehommik siis. muuseas lisandus sügis 2013 exceli faili eile öösel 5 tabi, nüüd kokku 7 sündmust, kirjatööd ja uurimust, millega paralleelselt tegeleda. peale 27 ainepunkti. päike paistab ja eile sain triinuga kassitoomel lamada

nonoh

choose the good stuff

eilset-tänast jagasin tõlkimise ja apteegi põranda pesemise vahel. hiiglasliku tõlke tähtaeg on reedel. pean sellega homseks ühele poole saama, sest

ülehomset jagan ühe sügisese festivali, mille seeme just idanema läks, plaanimise ja apteegi põranda pesemise vahel

sügis tuleb marrafakin tuus

peas tiksub üks tekstide saatmise lubadus, mille täitmisel peaksin kirjutama reedeks artikli,

ent mille sisu jõuab minuni, mul on tunne, alles alanud kuu jooksul

reedel uurin välja,

kuidas saada kolochava oblastist lvovi ja sealt berliini

ja pean paari töömiitingut

ja laupäeva veedan kilingi-nõmmes tõenäoliselt põhiliselt selili

ja pühapäeval kaon juba lennukiga kiievisse

et siis hiljem veits karpaatides ringi vaadata ja mõne pavloga kokku saada

ja siis.... ja siis BERLIIN

ja siis naasen, et käia mööda Eesti maakohti ja vaadata sügisesse

sest sügis tuleb marrafakin tuus

aga kõigepealt see nädal.... see nädal.

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma

kaalul on ei rohkem ega vähem kui eksistents

Sain lühikese aja jooksul kaks tagasisidekirja. Üks oli kunstnikult, kellest Müürilehes kirjutasin, kes soovis tõlget mu arvustusest, ja teine Anna-Marialt, kes saatis foto videoprojektist, mida eelmisel laupäeval põhjamaade kunstigaleriide tarvis tegime.
Mõtlesin, mida järeldada. Järeldasin, et olen maailmas olemas.

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

hakkiv heli ja keskendumisvõime

Skype'i threesome uue projekti teemal, paras hakk ja lollid naljad.

asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.

lahkun aegamisi

eilsel ööl käisin uues MoKSis külas, kaunis koht, trepil istuda ja lehte lugeda, trepil istuda ja kunstnikega vestelda, sattusin juhatuse koosolekule, et tea, kas kohane, kuid augustis taas Avamaa, seekord korraldan ise.

täna taas pealinna, anuga teatrisse.

kõik need algelised asjad, mida praegu teen, on puhas külv, et kui aeg käes, vilju korjata.