Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”

Praha

foto: Lille

võitlejad

"Mahavisatud koni kukub teise kõrvale. Jätan nad sõbralikult kõrvuti lebama. Konidega on ju samamoodi kui inimestega: nad võivad juhuslikult kohtuda, aga tavaliselt vedelevad ikka üksinda külmal asfaldil."

Peeter Kormašov, "Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust"

wake up in the morning

karochy.tumblr.com/

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

Katkestan korra Deleuze'i ja Guattari Kafka-teemalise artikli lugemise, et soovida edu brasiillannast sõbrale, kellel on tulemas rindade suurendamise ja kõrvade vähendamise operatsioon.

taas augé mittekohtadest lugedes meenus, kuidas São Paulost pärit sõbratar uksel oma kodu tutvustades viipas, et seal üle-tee pesumajas (ööpäevaselt avatud tehisvalgusega ruum, mille välissein on klaasist, nii et kogu pesumasinaid täis pisike teenindustuba tänavale paistab) käib ta vahepeal öösiti nutmas.

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.

                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 

Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.

                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.

                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.

                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

keerub kaela

Ma pole paar päeva telefoni mantlitaskust välja võtnud. Nüüd võtsin. Kaks sõnumit.

28.01.2012 06:48 Marjorie: I'm home and safe :)

28.01.2012 06:50 Marjorie: Was i dreaming or the party finish because the police was there?

:D nunnu. tõepoolest, läksime Marjorie'ga reedel pärast õhtusööki minu pool üle tee ühikapeole, mis lõppes, tuleb välja, kell 7 hommikul. Ma ei märganudki, et nii üle käte läks, et politsei kohale tuli, aga küllap oli mul siis muud tegemist.

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.

proficiency

Use these fragments to make a clear and unambiguous thesis statement:

mythological consciousness
descriptive consciousness
proper names
a child’s mind
different eras throughout history

Nederlandse Dagboek

Hollandi päevikut ma enam siia ei kirjuta, teen tervikliku narratiivi uude blogisse: tudengiplaneet.blogspot.com, nii et hoia silm tollel blogil. Hoian pikad olukorrakirjeldused emotsioonipainetest eraldi.

Pilt

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.

tõsielumärul kapptoas

Paljud viimase aja uned seovad vanu sõpru ohtlike olukordadega.

Sõitsin pisikese jalgrattaga sissesõiduhoovi sisse, kus ajas punt inimesi oma hämaraid asju, võtsin kiilaspeaga armnäolt tumepruuni sigareti, et tõmmata üks mahv ja jätkata kulgu. Tundmatu kraam hakkas ülikiiresti pähe, mõjudes amfetamiinilikult, mistõttu kiirendasin käiku oma naeruväärselt väiksel rattal, et kiiresti jõuda hotellitoa voodi alla, peitu mind jälitava narkodiileri eest. Uimas unustasin reetva ratta toa ukse ette, mille akendest vanad klassivennad Sander, Robi ja Ingmar lõukoertena mind piidlema asusid, mõtlesin, et vanad tõprad ja reeturid, ent hiljem selgus, et lapsepõlvepunt siiski minu poolel, eksitamas diilerit. Nagu ikka, kulmineerusid hingematvalt põnevad sündmused ootamatu lõpuga, tagaajamistseenis kasutasin trepikojast püstloodis alla laskumiseks vaid käsi.

Saatsin isale rinderaporti ülevaatega olukorrast ja uue telefoninumbri & aadressi. Isa kirjutas vastu: "Äge! ISSI". .D

Varbaotsad on kingapunased öösel vihmaga kojujalutamisest.

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €

Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõndade piduliste hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.