fuuckkk... i need art

ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli  jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.

hilja detsembris

Nii eileöise kui üleeileöise kojujalutuse lõpuks tundsin ennast kui Paula Zariņa maalis.

Hommikul oli absoluutselt ainus asi, mida ma teha tahtsin, "Püha Tõnu kiusamise" algusest lõpuni vaatamine. Siis läks tuju veidi paremaks, suutsin Kristinoga isegi sellist juttu ajada:

Kristino: EIIIIIIIIIIII

:D

:D

:D

:D

Piret: :D:D:D

ja sul oli õigus

Kristino: isaand

ma ei saa naeru pidama

:D

Piret: :D

Kristino: :D

proficiency

Use these fragments to make a clear and unambiguous thesis statement:

mythological consciousness
descriptive consciousness
proper names
a child’s mind
different eras throughout history

ilus vihm

päevaülesanded: essee suurimast kunstielamusest, kokkuvõte viimasest salongist blogisse, õppetoetus hollandisse, artikkel müürilehte, joonistused, kollokviumi tekstid, tõlge, ent ei ole üldse enam mahti istuda ja kirjutada, kui võiks hoopis vihmajärgse kodulinna tänavatel paar ilusamat tiiru jalutada, pead puhata intensiivsest kevadealgusest, sõpradega rääkida, sest nendega pole tõesti ammu rääkinud, mõelda pead selgemaks, puhata, puhata...

tartlased on sõbralikud. nii on hea.

hommikul mõtlesin, kas ikka minna õhtul pittu, sest nii palju tööd on vaja teha, aga tegelikult meeldivad mulle sõbrad rohkem kui töö ja juba ootan!

valgusmees

natuke piinlik eelmise sissekande pärast, aga naljakas ka.

* kui kõik hästi läheb, kolin sügisel Groningeni

* trupp võitis teatrifestivali, selle igakevadise, seega varsti theatrum ex machinaga rakverre

* tegin ühikaköögist kunstigalerii, kohapealsete eksponaatidega, varsti pilte võib-olla

kulg koosneb juhuslikkusest viimasel ajal, miski ei moodusta ühtset tervikut, ambitsioonid on lahtunud

ma tean, et mul ei tule kirjutamine siis välja

kui luuletus halvasti välja kukub

paras enesemüümine see tänane pühapäev

natuke ebaküpsust

ma olen juba ammu aru saanud, et kirjutamine on faking raske. sõnaseadmine. raskem kui pusle kokkupanek, raskem kui arvutamine, raskem kui semiootikast aru saamine. täna avastasin indikaatori, mis näitab, kas olen parasjagu kirjutamise lainel, nii et see tavapärasest natuke kergem on, või mitte. tuleb proovida kirjutada luuletus! kui tuleb välja, siis olen, kui ei, siis ei ole.

noh, ja praegu:

põikasin toomel kelgutavate laste eest hange
porilompidest peegelduv päike pimestas silmi

mott.

teiseks on siis raske kirjutada, kui mõtted mingil teemal üksteisele täielikult vastu käivad. näiteks olen juba mõnda aega tahtnud anda jalaga kogu kontseptuaalsele kunstile, alustades David Hume'i faking põhjus-tagajärgseoste trivialiseerimisest, samal ajal mõeldes, et valge ruut on maailma parim maal ever.

one time someone was beatboxing while shaving his beard and that was so cool

mu koridori Kraanikausside Ruum vajaks illustreeritud õpetust "Ära oksenda kraanikaussi". Võib-olla oleks abi ka "Ära oksenda kolme kraanikaussi korraga" sildist. =.=

mõttelõtvus

Ülikool on mind ära taltsutanud. Mis sai süsteemi vastu mässavast-initsiatiivi haaravast-kriitiliselt mõtlevast-dogmasid väljanaervast-eesmärkide nimel sisemüüre lammutavast minust? Vaimujulgus kadus kui tudeng jõkke. Istun loengus ja mõtlen, et okei. Resigneerunult. Kusjuures enne loengusse minemist ma isegi ei vaevle metsiku soovi käes teha midagi muud, minna kuhugi mujale, minna maanteele ja pealinna hääletada ja end praamile peita ja põhjanaabri pealinna sõita ja sõprade juurde pittu minna ja hommikul mitte mõeldagi tagasisaamisele, vaid vaadata, mis saab. Mul on hea meel minna loengusse, sest loengus on kohati üsna okei (et mitte öelda huvitav). Süsteem on mind üle kavaldanud. Ma ei tahagi süsteemi vastu võidelda, sest ta tundub päris arukas tüüp olevat. Mis mul öelda. Kuid aruka tüübi pahupool on nurkadeta lineaarne tüüp, kes ei inspireeri, ei paiska välja hulle ideid. Muidugi kokkuvõttes on see mu laisa tähelepanu süü loengus, kuivõrd ma ei vaevu õppejõudu piisavalt kuulama, et mu peas tekiks mingi iseseisev mõtteprotsess. Laisk tähelepanu -> lihtsakoeline teadvuse voog -> ideevaegus -> igavus -> laisk tähelepanu. Aitäh sulle, suhe Pireti ja ülikooli vahel.

Pärast tõdemist, et get your balls back, tegin nimekirja, mis tuletaks mulle meelde kunagisi julgustükke, et need inspireeriksid tegema uusi.

top 10 badass things I have done in my life, featuring:*

1. MMA baaskursus

2. näiteringi juhendamine + lavastamine + perfokad

5. põhikooli lõpukõne kirjutamine & ettelugemine 500 inimese ees

5.1 TÜ antiikmuuseumis toimunud kirjandustund-luuleõhtul Pehki "seesam seesam / lähme jooma" lugemine

5.2 15-minutise kanepi legaliseerimist propageeriva kõne kirjutamine ja ettelugemine 10. klassi kirjandustunnis

6. spontaanse kaitsekõne esitamine TKuG juhtkonnale põlvkondadevahelisest erinevusest viisakuse mõistmisel

7. ühe päevaga 250 lk tammsaare / 300 lk dostojevski lugemine

8. juuste mahalõikamine ja punaseks värvimine 2. klassis

9. kõik workshopid (sh MoKS), kus olen üksi käinud

10. algkoolis koolihoovis nooremaid kiusavale bully'le vastuhakkamine

*salapära, põnevuse ja enese kompromiteerimise vältimise huvides jätsin mõned punktid välja

Nimekirja tegemise põhjus oli kerge hirm, et kas ma olengi laisaks ja tarbetuks tudengiks muutunud, kes ei vaevu eriti mitte millekski. Lootust annab õnneks asjaolu, et punktid nimekirjas ulatuvad päris lähedasse minevikku. Ehk ei ole kõik veel kadunud.

löön küsija suu pihta

Käed on karedad. köhin võikalt.

eka peo tempel näeb käeseljal välja nagu põletusjälg.

no77 lõppes verepeoga, öö lõppes üksinda pealinnas, teki all.

püüan alal hoida Inimest

Tunnen ennast Atlasena!

Mul on hullult palju teha. Pean samaaegselt, paralleelselt ja ühel ajal tegelema lavaka soovitusliku kirjanduse lugemise, sellest kirjanduse uurimustöö teema tekitamise, kooli kohustusliku kirjanduse lugemise, kahe etenduse väljamõtlemise ja lavastamise ja keemia järelarvestuseks õppimisega. Kusjuures kõigeks selleks on mul aega keskmiselt kaks nädalat. lavastustega natuke rohkem, keemiaga natuke vähem. õnneks oli tering uurimustöö suhtes entusiastlik, ütles, et teatri teooriast ei ole keegi midagi teinud ja see oleks väga põnev ja tee seda ja saada mulle ka nimekiri ja kõik on väga hästi ja jaanuari lõpuks ei pea see pealkiri nüüd nii täpselt ka sõnastatud olema. see on hea, kuigi mul endiselt ei ole aimu, kuidas lugeda kahe nädala jooksul piisavalt palju teatriteooriat, et tekitada sellest mingi idee uurimustöö jaoks, samal ajal lugedes Kunderat ja Vonneguti ja õppides keemiat ja lavastades etendusi. Segane. Aga vägev! Ma ei hädalda. See ei tundu koorma, vaid privileegina. Sangpommina, mis teeb mind tugevaks. Mis teeb mind õnnelikuks!
Kuidas ma täna ennast aidata saan? Loen täna õhtul 180lk Kunderat!

Sain proovikirjandi, mille sisuks oli yay for gays, polyamory and intergenerational (:D) sex, eest 96 punkti. x)

cogito ergo EXPLODE

Suure lavastaja elu on päris raske.
Igasugune loo jutustamine tundub kuidagi ebavajalik ja üleliigne. Tundub, et võiks teha lihtsalt ruumi ja keha eksperimente, mida oleks huvitav vaadata, aga samas ei pruugi kooliteater seda -mõista-. Mine tea. Peame kuidagi laveerima tõe ja tsirkuse piiril.

Kool (41 tundi nädalas) on mõistuse ära vägistanud. Kool tundub olevat kohutav segaja, kuigi tegelikult mõistan küll, et ta on siiski vahendaja. Väga pealetükkiv vahendaja.

Dark Star on üks maailma lahedamaid filme. Õigemini filmiideesid, Platonile au andes.

steitment

John Baldessari.
mina ka.

tagasi tagapinki

1. septembri update:

Hommikul varakult kooliaktusele minnes ei suutnud ma jätta endalt küsimata: miks on see ainus 1. september, kus mul on eelmisest õhtust pohmakas (nagu ka osal mu koolikaaslastest, kes tõdesid, et see viimase augustiõhtu traditsioon on küll jah päris loll), ühtlasi ka ainus 1. september, kus ma esinen presidendile ja faking kanal 2-le??

enesetunnet ei parandanud ka uudis õppekava kohta: 3 kohustuslikku lisakursust valikainete ajal, mis tähendab, et 2. kuni 4. periood on mul 8 kohustuslikku tundi päevas viis korda nädalas. mis tähendab, et chillout sügis oma laheda tunniplaaniga, masendav ja tihe talv (nov-apr) ja eksamikevad. Nad ikka suudavad igal aastal.

agh. aga hea on see, et nüüdsest hakkan juhendama 11ndike näiteringi. Yeah! mis on mu huvide ja tulevikuplaanidega täiesti kooskõlas ja üleüldse väga lahe. mis kindlasti kaalub üles tänase päeva ja tõenäoliselt muudab selle aasta palju lahedamaks.

tegelikult ma ei põe eriti, 12. klass tuleb superlahe, sest ma kavatsen ta teha superlahedaks. kuigi jah, täna ei ole tõenäoliselt mu viimane peavalupäev.

to do list ka:
1. herbaarium
2. tammsaare IV

kahju, et lebo läbi on. ei usugi veel, kui läbi ta on.

over and chillout

mwurr

mul pole jalgratast .( aga ma väga tahan. nii hea oleks saada kümne minutiga linna ja öösiti kiiremini koju ja ringi sõita, kui tuju tuleb ja... aega kuluks igale poole minemiseks vähem ja jalad oleksid ilusamad.
Selline tunne on, et maailmas on nii palju jalgrattaid ja nende seas on üks täiuslik, mis võiks olla vabalt minu oma, aga ma ei tea, kus ta on ja kuidas teda saada. .(

ghhhh

Kuulutan välja võistluse
Kes suudab mind ülejäänud suve jooksul
kutsuda kõige ägedamasse kohta*
on võitnud


*peole, maale, saarele, majja, aeda

vaimsete väärtuste pede?

Mulle ei meeldi uued Tartu kaubamaja reklaamid. laused stiilis: saksa fill - rahuldav, šveitsi kell - cum laude jms. Materiaalsete väärtuste tõstmine kõrgemale haridusest. ma ei viitsi õppida, aga vähemalt on mul ilusad asjad!? ja see kõik on suurelt ja värviliselt ülikoolilinna tänavapildis mõjutatavate inimeste silma all .(

kompleksonaadi kontsentratsioon

lõpuks, pärast 10 nädalat kestnud higi, verd ja pisaraid on keemia praktikum läbiii!!
agh. see oli kohutav. veetsin seal täna kaks ja pool tundi mingeid pingelisi kontrolltöösid tehes, üle mõistuse arvutusülesandeid lahendades ja stöhhiomeetriamomendi süsteemi defineerides. ohh. nüüd algab kevad. tähendab, nüüd õpin 6 tundi kunstiajalugu ja siis algab kevad.
õnneks kohe pärast praxi, kui ma eriti enam iseseisvalt mõelda ei suutnud, helistas kirss ja kutsus mind enda, triinu & timoga toomele pingeid maandama ^_^ kalpsasin Suitsetajate Surmast üles nagu rebasekutsikas, vabadusejoovastusest kerge sammuga.

meie tiitrimeetria praktikum on vist sama, mida teevad arstitudengid.

katse-eksitus

baaskursus uuendas tehnikat:
Arto: teeme nüüd trügimist niikaua, kuni keegi... lõuga saab... või kaigast.

random updates:
life suxx.

poetessi piimhape

Tegime eile trennis mingit MMA-kate badass üldfüüsilist, harjutasime poksikottidega (?) heiteid. Nii, et haarad koti ja heidad üle õla ja kukud ise järele, selili silda. Õ_o
sellest inspireeritult arranžeerisin oma Halba Luuletust:

seisan maadlusmatil
ühel õlal poksikott
teisel meeleheide
ja mõtlen, et
kuradi perse