kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

I couldn’t leave, and he couldn’t leave. He stood on the sidewalk and I kept going back for one more hug and one more kiss. I would get in the car and get back out of the car. When I finally managed to get in the car and stay in the car, we just kept our eyes on each other, and he walked backward into the sliding doors pulling his luggage. And then when he was out of sight behind the second set of doors, I pulled away from the curb, and it was like having vital organs ripped out of me.

Looking back now, it probably wasn’t a good idea to drive because I was crying so hard I couldn’t see anything. I was driving down I-93, and it was like not even being in my own body. It was like that for a long time.

Portraits of America

Panter ohkab ja vangutab pead. Selle peale on valus mõelda. Järgmine päev oli reede. Ma seisin Kreuzbergis turuplatsil, pidin just kaks artišokki ostma, need olid mul õhukeses sinises kilekotis, rahakoti olin juba välja otsinud, telefon helises, ma vastasin, Vandad rääkis mulle, lihtsalt ütles seda ja lõpetas kõne. Ma tean, et ma varisesin kokku, ma mäletan, et aedvilju müünud mees paistis algul arvavat, et ma tahan tema artišokke pihta panna, siis sai ta aru, tuli jooksuga lähemale ja jäi minu juurde seisma, et keegi mulle kogemata peale ei astuks, seal oli kitsas, munakivitänavat katsid aeviljajäätmed ja must vesi, siis kostis üks hääl, see polnud nutt, see oli looma hääl, ürgse looma kiunatus, ma olin seal põlvili, ei tea kui kaua, aedviljamüüja seisis kõrval ja ootas, et ma ennast püsti ajaksin, ta laenas ühelt teiselt müüjalt veepudeli, ulatas selle mulle, ma võtsin selle vastu, kuid ei suutnud juua, minust möödusid kingad ja raseerimata sääred, kaks saksa kutti, mõlemad kitarriga, rääkisid valjul häälel ananasstomatitest, mis olevat muidu nagu tavalised tomatid, kuid ananassikujulised, maitse oli nagu tavalistel tomatitel, aga kuju hoopis teine, ja üks kutt ütles „aga mis mõte neil siis on" ja teine vastas midagi, mida ma ei kuulnud, sest nad olid mööda läinud, olid juba kadunud, mõne aja pärast suutsin ma püsti tõusta, artišokimüüja tahtis mulle need tasuta anda, aga ma maksin, ma ei tahtnud midagi tasuta saada, ma võtsin kilekoti ja läksin koju, veerand tunni pärast märkasin, et lähen vales suunas, pöörasin ümber ja läksin koju, olin ostnud artišokke, päike paistis, saksa kutid rääkisid ananasstomatitest, ühe mööblipoe ees seisis furgoon, kust kanti välja lampe ja kummuteid, tänavakohvikus sädeles plasttopsides õlu, oli ilus päev, inimestel oli hea, jalgrattad vibasid, taksod andsid signaali, kassid näugusid, linn tuksles, aga Samuel oli surnud.

– Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta"

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

kosmiline kontakt

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

juba lapsepõlves...

"..people are now told at an early age that all matter is really energy."

Thomas Nagel, What Is It Like To Be A Bat?

kass on läinud pehmeks kui pajuurb

olmekamm

raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.

kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.

Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri

ANOTHER REALITY

päike, lumi, hauarahu

Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.

Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.

Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.

Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.

laundž lehe tn kirdekurvis

tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

Lepiku tänavat pole olemas

Lepiku tänavat pole olemas. Ma teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval, mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea, kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt nende eksistentsihetkel peale jõuda.

Niisiis seisatan ühe suure kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi. Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm. Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist, mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.

Ent ühekordne kohalejõudmine ei tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral. Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda sinu kohalolust hetkega ära.

Teisel minemisel Lepiku kolme ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada. Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt ühesugused olla...

Kui jõudsin ärklikorrusele kohale, polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell. Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra, siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

hakkiv heli ja keskendumisvõime

Skype'i threesome uue projekti teemal, paras hakk ja lollid naljad.

pumatikompvekk "Kaos"

nõukogudeaegne nähtamatute maailmade hullus on trippy ja äge. küberneetika, kosmoserännud, kommunismi utoopia. no kust tuleb selline mõte: Tegime kino. Mis nimeks? - A paneme Kosmos
või siis Tegime täiesti sümmeetrilise põhiplaaniga Õismäe täpselt ühesuguste paneelmajade vahele, kus kõndides tekib peegelmaailmas ekslemise tunne, ning on arusaamatu, kas isepaljunevad maailmad on elus või surnud, ööklubi. Mis nimeks? - No paneme Miraaž.

mis sa must arvad

mõtlen, et mis nihe on tekkinud eneserepresentatsioonis, kui mult küsitakse: "Sa tahad kindasti mingit heategevusüritust teha?" ja vastan: "Ei. Laopidu."

asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.