kuu paistis peale kui ma võisin nutta päike paistis peale kui ma võisin naerda minu enda sammaldunud tunnete tume kõhualune paistis peale kui ma võisin olla ise ja sina ei paistnud peale sina ei sundinud häbi peale sina ei sundinud süüd peale ja nii kerge oli olla

– Teele Lember

 seedin seisu

kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

möödunud protsente

"33% aus soov saada sooja, 33% sotsiaalne laiskus, 16% attraction, 18% mida-targemat-siin-absurdses-maailmas-ikka…"

teknošamaan

„Hilisemast ajast kasutab näiteks techno võtteid, mis pole lihtsalt muusikaline rütm, vaid üldisem afektiivne masinavärk. Techno puhul arutati päris palju, kas see on üldse muusika või mitte. Sel justkui puudusid „päris” kultuurile omased parameetrid. See on rütm, mis mõjub otse kehasse, ilma et sel oleks juures emotsionaalse mõtestatuse aspekt. /.../ „Me lihtsalt oleme intensiivistanud maailma, milles me elame. Techno-muusika tegi sedasama. See muudab su tehniliseks ja intensiivistab su kui anonüümse mittesubjekti. Sa oled lihtsalt sellises lõputus krambis, beats per minute’ite mõjuväljas. Veel üks aktseleratsiooni näide võiks olla muide ka 20. sajandi alguse futurism – omamoodi techno-muusika pretsedent." Tõnis Kahu, Müürileht

 „minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud." totukassa, v2nkuuver.blogspot.com

party girl

wake up in the morning

karochy.tumblr.com/

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

kosmiline kontakt

Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus

"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.

Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.

See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""

Ene-Liis Semper NO47 kataloogis

kaks vana tamme

kaks tamme, kes kunagi olid lõvid, ja siis elasid nii vanaks, et nende käpad juurdusid maasse ja lakad-vurrud-kõrvad-silmad-koonud kasvasid taeva poole puuvõraks ja sabad sirutusid teineteise poole sõlmseongusse ning juured olid sama põimunud, et sügaval maa all koos põhjavett juues rääkida, mida silmad üleval taevas nägid ja mis helid kõrvu kostsid ja keda koonud suudlesid. mõnikord tahavad koonud suudelda ainult teineteist ja siis tundub puu all seisjale, et üleval tammevõras puhub tugev tuul ja maru.

And there is, for me, no difference between writing a good poem and moving into sunlight against the body of a woman I love.

Audre Lorde, "Uses of the Erotic"

mõnikord hämmastab universumi ilu mind pisarateni puudutab puusa pahkluid luigeluid pehmelt nagu ööbimatulnud kass kui eatu müüt mu udusulis tibu katusel, kes paneb silmad kinni, et pead puhata puigelda unenäolisi äraspidiseid adrumadruseid marduseid mardikaid maasikamarju mahlakaid pinevuspidevus pehmete näppude trükkimine hommikuõhus kui tasa vihmasabin öös ehas koidus kuidas tunned end kui voodit jagad vaid kassi või kentauriga vahel vooditki öökappi lauanukka nukuhälli hingehalli hallakattu kata-krõõta kraabib kapja vahel hämmastab universumi ilu mind hingepõhjani ja siis mõtlen, kas hinge- nagu kaevupõhja loob pinnapinevus põhja pädevus looma kõhukarv vurr vurru vurri 

pööripäev

Foto Riho Vahtras

vanaisast

Nägin unes, et vanaisa palus mul oma raamaturiiulit korrastada. Riiul oli minu peast kõrgemal ja sel oli vaid üks korrus ebakorrapärases rodus vanu nahkkaantega raamatuid. Küsisin vanaisalt, et mis nende raamatute sees on. Vanaisa vastas: "Minu muusikakriitika."
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:

Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.

Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

kael näeb aeda

Värsid kulgejale

Edvin Aedma 2013


Taoism on eesti keeles kulgemism,
Budism on eesti keeles virgumism.

Kulgemism küsib, kuidas teekonnal olla
Virgumism küsib, kuidas kohale jõuda

Kuidas kohale jõuda, rääkis
sõber Siddharta
Kuidas teel käia, rääkis
sõber Lao.

Kulgemine seisneb astumises
olukorrast olukorda
iga olukord nagu pärl hetkede pärlikees
pärlikeesid ajas lõputu kimp
pärleid igas pärlikees lõputu hulk
iga kimbus olev kee - kulgeja üks saatus
iga kulgeja samm - maandub uues pärlikees.

Kogu teekond ja see kuhu jõutakse
on täpselt võrdse väärtusega.

Kulgeja vahendid - kooskõlas eesmärkidega
rõõmu eest ei maksta kannatusega
Ebatäpne tee ei vii täpsesse kohta
parimal juhul
vaid tagasi täpsele teele.

Kulgeme kõik,
kohalejõudmise poole
kes ei kulge teadlikult
võib sattuda kannatusesse
kes kulgeb teadlikult
kulgeb kannatustest mööda
sest kulgeb optimaalsuses.

Kannatused kulgevad sellest mööda
kellele pole vaja õppetundi.
õppetundi pole vaja sellele
kes puhastumas vastuoludest
puhastuja õppetunni jaoks - sama puhas kui puhastunu.

Teadlik kulgeja
küsib mis on optimaalne
käitub imetlusväärselt
räägib imetlusväärselt
mõtleb imetlusväärselt
soovib imetlusväärselt
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema ümber
sest
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema sees.

Muutub kõik,
muutub kulgeja.

Ei muutu miski,
ei muutu ka kulgeja.

Kõik muutub kogu aeg
kulgeja muutub kogu aeg.

Kui soovid toimida toimimata
pead soovi täitumiseks
loobuma sellest päriselt.

Toimimine toimimata on suurim kulgemismi kunst.
see on nii suur vaikimine
et maailm ise hakkab laulma.
see on nii suur liikumatus
et maailm ise hakkab liigutama.

Tühiste soovide täiuslik vaigistamine -
täidab suurimad soovid.

Kui soovid toimida
läbi toimimise
pead soovi täitma ise.

See on suurim virgumise kunst.
see on iseenda parimaks versiooniks saamine.
Kuuldavasti keerulisem kui kulgemine.
Tõenäoliselt aga sama lihtne.

Iseenda parimaks versiooniks võib saada
vastuoludest puhastudes.

Kelles üksindus,
selles kaksindus.

Kellel kaaslane,
sellel hüvastijätt.

Suur ajutisus valitseb mateeriat.
Kõik millel vorm, kaotab vormi.
Maine mis koos, jõuab lahku.
Maine mis lahus, jõuab kokku.

Kulgeja ei kiindu ajutisse
kiindub ajatusse.
Kulgeja ei kiindu inimesse,
kiindub armastusse,
kulgeja ei kiindu isegi armastusse
kiindub armastamisesse.

Kulgeja kulgebki armastades
armastuse sees
armastuse abil
armastuse poole
kulgeb armastusena.