how to pay tuition

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

hakkiv heli ja keskendumisvõime

Skype'i threesome uue projekti teemal, paras hakk ja lollid naljad.

teadlikud valikud

Jätkuna peedikreemi sissekandele:

You know what else is pink and gooey?

mechanically separated chicken

It’s what all fast-food chicken is made from—things like chicken nuggets and patties. Also, the processed frozen chicken in the stores is made from it. Basically, the entire chicken is smashed and pressed through a sieve—bones, eyes, guts, and all. it comes out looking like this. There’s more: because it’s crawling with bacteria, it will be washed with ammonia, soaked in it, actually. Then, because it tastes gross, it will be reflavored artificially. Then, because it is weirdly pink, it will be dyed with artificial color.

plörts

vegan peedihummus. nii äge pilt .D

küllastus, uus impulss

10. JUUNIL VIIMANE EKSAM

tahan tartust ära, sest tartus on tsükliline aeg

on vaja teel olekut, minevikust tulemist ja tulevikku liikumist, selja taha jätmist, ettepoole vaatamist, tahan hääletamistrippi, rattamatka, rongisõitu, kohe, kiiresti ja palju, KES TULEB KAASA?

kaotasin veidi verd ja liha

Sekundi murdosa pärast seda, kui olin võtnud käest kinda, et võtta kõrvast klapp, et öelda väiksele poisile, et ta pillas oma kinda, kukkusin jõuliselt jääle, lajatades kinnastamata peopesa vastu karedat maapinda. Poisi sõber korjas tema kinda üles ja mina mõtlesin, et intensiivseim kukkumine ever. Käsi surises, kuid järgnevad piinad olid rohkem esteetilised kui füüsilised, kuna peopadjalt oli rebenenud mündisuurune nahatükk ning käsi sarnanes katkuohvri omale. Leidsin endas jõudu, et minna apteeki.

Ühikas pesin käe seebiga puhtaks, tundes end samal ajal nagu Erik Gillou "Kurjusest", kui ta duši all seebi ja harjaga tuhka oma nahale kustutatud sigareti põletushaavast välja hõõrus. Tõstsin küüntega ära rebenenud nahatüki õigele kohale tagasi, sidusin käe kinni ning läksin tegin trennis kätekõverdusi, raisk.

löön küsija suu pihta

Käed on karedad. köhin võikalt.

eka peo tempel näeb käeseljal välja nagu põletusjälg.

no77 lõppes verepeoga, öö lõppes üksinda pealinnas, teki all.

püüan alal hoida Inimest

LÜHIS

Nägin täna tänaval katkist õllepudelit, mis oli üleni kaetud ära külmunud õllevahuga. Nagu maha kukkunud tort.

hommikukokoko

Piret: Võiks olla siuke maailm, kus pole võimalik, et kõik läheb segamini.
Kristi: Võiks olla siuke maailm, et sa ei mõtle, et aw shiet mis ma eile tegin.

vikerkaarepoiss

Uskumatu poolnädal. Pidev organiseerimine, info töötlemine, juhendamine, liikumine, ümberlülitumine... Agh. ja see läheb veel edasi.

aga selle asemel, et teid praegu vaevata oma tõenäoliselt halvastisõnastatud argipäevadetailidega, kirjeldan hoopis stseeni, kuidas mu pooleaastane vend Uku tuppa siseneb.

Roomates. Lükkab ukse natuke lahti, piilub sisse. Vaatab mulle suurte silmadega otsa. Teeb suu uudishimulikult lahti. Jõllitab nunnult.

Roomab toas ringi. Leiab mu lahtisest kotist pika hariliku. Võtab kätte. Vinnab ennast mu tooli najale püsti. Hakkab jalgu õõtsutades mulle maniakaalse naeratusega otsa vaatama. Nunnu.

Teeb sama moodi iga kord, kui talle midagi ütlebn. Nunnu.

Oksendab mu koti peale. Ütlen "hõõõõõ". Vaatab rõõmsa näoga otsa. Õõtsutab jalgu. Imearmas.

Võtan ta kätte ja viin ema tuppa, samal ajal kui ta mulle endiselt oma beebinaeratusega otsa vaatab ja jalgu siputab.

eilsest tallinnatripist, tänasest lavastajadebüüdist ja üldse kõigest muust kunagi hiljem.

Uku on tagasi.

raske on olla null koma viis

Uku (0,5) : (upitab ennast diivani najale püsti) öäää.... õõghhh... ögg...
Kristi (18) : No, Uku, kas sa ei jõua enam..?
Oliver (4,5) : (lõikab omaette toa teises otsas pappi tükkideks) Ei jõua vist jah enam.

tagasi tagapinki

1. septembri update:

Hommikul varakult kooliaktusele minnes ei suutnud ma jätta endalt küsimata: miks on see ainus 1. september, kus mul on eelmisest õhtust pohmakas (nagu ka osal mu koolikaaslastest, kes tõdesid, et see viimase augustiõhtu traditsioon on küll jah päris loll), ühtlasi ka ainus 1. september, kus ma esinen presidendile ja faking kanal 2-le??

enesetunnet ei parandanud ka uudis õppekava kohta: 3 kohustuslikku lisakursust valikainete ajal, mis tähendab, et 2. kuni 4. periood on mul 8 kohustuslikku tundi päevas viis korda nädalas. mis tähendab, et chillout sügis oma laheda tunniplaaniga, masendav ja tihe talv (nov-apr) ja eksamikevad. Nad ikka suudavad igal aastal.

agh. aga hea on see, et nüüdsest hakkan juhendama 11ndike näiteringi. Yeah! mis on mu huvide ja tulevikuplaanidega täiesti kooskõlas ja üleüldse väga lahe. mis kindlasti kaalub üles tänase päeva ja tõenäoliselt muudab selle aasta palju lahedamaks.

tegelikult ma ei põe eriti, 12. klass tuleb superlahe, sest ma kavatsen ta teha superlahedaks. kuigi jah, täna ei ole tõenäoliselt mu viimane peavalupäev.

to do list ka:
1. herbaarium
2. tammsaare IV

kahju, et lebo läbi on. ei usugi veel, kui läbi ta on.

over and chillout

EI

Käisime Pisimaarjaga korraks Tallinnas. Siinkohal ei soovi ma rääkida tegemistest pealinnas, mida tegime koos ainult poole päeva jagu ning mis jäävad igavesti saladuseks (pannkoogid), vaid seiklustest hääletamisel.

Trt-Tln (1 min ooteaega) võttis meid peale üks vanem härra, kellest ma siin pajatama ei hakka, kuivõrd ma temast üleüldse väga vähe rääkida tahan. Märksõnad rassism, maffia, korruptsioon, vägivaldne pedagoogika, ebameeldiv minevik, vägivald. Teda natuke päästab ainult asjaolu, et ta meid üleüldse peale võttis, meile kohvi välja tegi (mis pärast taaskord puudulikke unetunde üsna kasulikuks osutus) ning ka tööd pakkus, mille vastuvõtmises ma natuke kahtlen.

Tln-Viljandi (16min ja juba üksi, sest Maarja jäi pealinna) - üks oluliselt muhedam harjumaalane, kellega rääkisin nagu sõbraga, kes enne suitsetamist luba küsis, kes mind korduvalt ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, mul on kaks paari) ning kes natuke aega rääkis kuskil poolel teel mingitst tuttavate laipadest, keda ta kõrval jõest välja on tõmmanud, aga leidis, et liiga halb teema ja pakkus välja hoopis isamaalisi laule laulma hakata, kuna mina siiski alt ja tema bass ja laulupeol ju käidud. seda me siiski ei teinud, aga üsna lahe oli ta sellegipoolest.

Viljandist Käreverre (5 min) sõitis üks noorem tüüp, nädalavahetuseti Tartu lähistel metsavaht, kes mind samuti ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, see on kõrvaline koht, saab ka ilma...) ning mu pruune käsivarsi tšekkis ja ratastest rääkis.
Käreverest Tartusse (2 min) - üks kidakeelne vanem härra, punase sisustusega autoga (maitea, mis mark!), kes läks mingile psühholoogia seminarile Tartusse, aga 16 kilomeetri jooksul midagi eriti vestelda ei osanud.

Kokkuvõttes oli üks kõige huvitavaimaid hääletamistrippe, kuivõrd seekord suhtlesin ma juhtidega kõige isiklikumalt (varemalt on seda tööd teinud enamasti keegi teine). Esimese pealevõtja ebameeldivust lahjendas natuke chill Tallinnas ja tagasisõidu muhedad tüübid. Ja nende ujumakutsujatega - ma arvan, et nad tõepoolest tahtsid lihtsalt ujuma minna, kuigi nendesse nurgatagustesse veekogudesse ("siinsamas") viisid kõikide hääletajate kardetud metsavaheteed. x)

ghhhh

Kuulutan välja võistluse
Kes suudab mind ülejäänud suve jooksul
kutsuda kõige ägedamasse kohta*
on võitnud


*peole, maale, saarele, majja, aeda

Gustav Ernesaksa nimeline vaikus

Laulupidu on selleks korraks minevik.
Kõik algas neljapäeva õhtul, kui Roosi helistas ja linna kutsus. Traditsiooniline Tartu stiilis õhtu - piknik Pirogovi platsil ning seejärel meeldiv õhtueine kohvikus Zavood. khm, kergeid liialdusi kõrvale jättes langesin kell 3.15 surnult voodisse ja tõusin juba 5.20, eelmisest õhtust veel pea pöörane. Bussisõit Tallinnasse möödus Triinu kõrval ja temaga koos läbi II faasi* (mäletate ikka teist faasi? :D) Siis proovid, läbimängud, chill mere ääres õhtul, kui juba külmaks läks, aga see-eest pea vähe selgemaks sai ning igaks juhuks viimase bussiga Õismäele kodukooli. Sinna minek oli muidugi täielik rännak nagu iga minek ükskõik kuhu, kui see on Õismäel. (hilise õhtusöögi ajal seletas Aivo natuke selle linnaosa plaani loogikat. midagi tänavatest kui spiraalidest, lõpmatusest, määramatusest...) Kuna Roland ja Rauno viibisid samas linnaosas, siis tegime veel enne magamaminekut ametlikku unerahu trotsides kokkusaamingu kuskil majade vahel, püüdes kohalikke vägesid mitte vihale ajada.
Teine päev möödus lõputu ootamise, kõndimise ja jooksmise vaimus. Rahvarõivastega laululavale, paar ühendkoorilaulu (see oli vist 25 000 lauljat kaare all, st ühele inimesele täpselt jalataldade suurune pind seismiseks) ning jooks-jooks-jooks (täiesti otseses tähenduses) tagasi kesklinna, et oma vahetusriietele järele jõuda. See kahjuks ei õnnestunud, niiet tegime mingi kombo kaasasolevatest riietest, Triinu õe Liisi garderoobist ja vihmakeepidest. Kogusime kamba kokku (bänd ja mitte-bänd) ja pärast seiklust pealinna tänavatel jõudsime... Levikasse! (sealhulgas ka pärast kõnet magavale sõbrale. siit järeldus: tallinlane oskab ka une pealt seletada, kus on Levikas. ja peabki oskama! tartlased võivad kohandada oma linna tingimustele). igal juhul, Levikas oli nunnu, selleks ajaks oli kamp kahanenud paraku rohkem kui poole võrra, võtsime julgestuseks Sassi seltskonda ning vaatasime ringi. järgnes sündmuste ahel, mille tulemusena lõpetasime Kristi ja Triinuga kell 4 öösel Õismäe tänavatel väga sihikindlalt kodu otsimas ja lolle nalju tegemas.

Umbes nii. Leidsime kellegi ostukäru ja otsustasime jalavaeva vähendada.
Kohale jõudsime pärast nelja. Kui hambad pestud, tulime klassiruumi, kus peale meie magas veel üle kümne alaealise tüdruku. Triinul õnnestus viimase sisenejana uks sellise pauguga kinni tõmmata, et nad kõik üles ärkasid ja kassipoegade/zombide/autode multika traktoritena pead tõstma ja end keerama hakkasid. Mõtlesime, et nad võiksid meid väärilise tasuna hommikul ära pasteerida, aga nii pahaseks nad ilmselt ei saanud. 4 unetundi hiljem ärkasime taas ja asusime reipalt linna poole kohvi hankima, ringi jalutama ja veel natuke laulma.´
*II faas - pärast ülilühikest und või ülipikka ärkvelolekut tekkiv teadvuse seisund, kus kõik tundub pööraselt naljakas, seoste loomine liigub läbi mingite muude kanalite kui loogika ja tõsiseltvõetava vestluse arendamine käib üle jõu.

pinnapealne heaolu

Michael Jacksoni peied algasid Helena aias seitsmekesi vihma eest varju all välispoliitikast, tuumaenergiast ja noh, Michael Jacksonist rääkides ning lõppesid pärast Krooksu õllesid kolmekesi kahel rattal koju kimades. Roland on ikka hull rattur, eriti, kui tal keegi pakikal on. ääärrghhmrrghgh -äääoo istuu maahaa - haha high five piret hahaha - ei tegelt on chill. umbes nii. , Triinu sai uhkelt meestekaga sõita. tegelt on neil vist veel kogemusi mingite kolm ühel kuskilt kõrgelt mäelt alla tulistades ja teate küll neid asju.

täna tuli Kristi maalt koju ja kass tallub suurest heameelest ta kõhu peal. rabarberikooki on nüüd jälle

dekadents, roiskunud toit ja glamuur

ärkasin täna kolm minutit enne keskpäeva haudvaikses korteris. ma ei arvanudki, et see võimalik on.
varahommikul, poole viie paiku olin koju jalutanud läbi koiduvalge linna mingilt üsna kummaliselt korteripeolt. õhtu algas rahulikult Anastasiaga pargis vesteldes (^_^), kuid kui öö oli juba lähemale nihkunud, olin hoopis teistsuguses maailmas: avastasin ennast, Triinut, Anastasiat ja Magnust kuskilt ääretult suurest vanaaegsest korterist antiiktugitoolides istumas ja purjus gooti- ja muid tüüpe jälgimas. Viimased kolm kimusid oma pruune hästilõhnavaid sigarette, mina sõin küpsiseid ning jälgisime inimkooslust, kus küll suur enamus olid tuttavad näod, aga kokku tekkis siiski mingi kummaline isiksuste ja ruumi kompott. korter oli väidetavalt 6-toaline, sinna oli suvaliselt kokku toodud vanad nahktoolid (sellised, mida võib muuseumieksursioonidel paarisaja aasta vanustes mõisates näha), lauad, lühtrid... rummikokteili jõin peekrist! (mis lõhnas nagu minttu, aga siiski). kõik vestlused muidugi tundusid natuke piinlikud, võibolla oli asi mu puudulikus joobeastmes, aga õnneks seikles majas ringi üks jalutuskepi ja kübaraga härrasmees, kes lihtsalt oma kohalolekuga meelt lahutas, tulevane lavastaja vilksas ka siin-seal (samuti kübaraga), paar gootitibi suhtlesid kõigest väest, mõned mustaks värvitud juustega ja tõenäoliselt alaealised poisid ja üks karvane mees. ja siis veel mõned inimesed. ja palju sigaretitossu, alkoholi, küpsiseid ja dekadentlikku räpasust. ja kass.

aga nagu arvatud, Viljandimaalt salakohast olen nüüd tagasi. koju tulles võtsin esimese asjana (pärast kurvale üksiolnud kassile pai tegemist) jääkambrist välja kolm pruuni banaani ja kaks ilusat kolksuvat õuna. banaanid hakkasid sulades härmatuma ning leidsid üsna ruttu tee sinna, kus on nende koht, kuid õuntele jätsin natuke rohkem lootust. nemad hakkasid sulades kohutavalt vett välja ajama (nüüdseks kleepuv plekk mu arvutilaual), lõpptulemus oli siiski umbes nagu Poe mesmeriseerimisnovellis - nad surid, mädanesid ja kõdunesid minutitega, mida nad muidu oleksid pidanud tegema päevade jooksul.

porujomm

Lugesin eilse õhtuga "Tõe ja õiguse" 1. osa viimased 250 lk läbi. Läksin raske südamega magama ja tõusin sama raske südamega. Tundsin end terve tänase päeva isegi füüsiliselt väsinuna, ma ei liialda. Isegi päike tundus rõhuvat. Töö, töö, kurvad saatused ja töö. Dostojevski 300 lk ei kamminud üldse nõnda ära (isegi õhtul hambaid pestes mõtlesin tammsaarelikus keeles). Suvega veel mõned?

Oohhhhh. Vähemalt on vanaema külas.

Järgmised 2 nädalat on üsna masendavad, aga siis algab suvi.

edit: pärast õhtuund - vässpässmäss.