Showing posts with label hetkeemulsioon. Show all posts
Showing posts with label hetkeemulsioon. Show all posts

Saturday, July 24, 2021

kuu paistis peale kui ma võisin nutta päike paistis peale kui ma võisin naerda minu enda sammaldunud tunnete tume kõhualune paistis peale kui ma võisin olla ise ja sina ei paistnud peale sina ei sundinud häbi peale sina ei sundinud süüd peale ja nii kerge oli olla



– Teele Lember

Saturday, February 20, 2021

Tuesday, February 5, 2019

today I thought of you, warsan

Backwards
BY WARSAN SHIRE
                 for Saaid Shire

The poem can start with him walking backwards into a room.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life;
that’s how we bring Dad back.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole.
We grow into smaller bodies, my breasts disappear,
your cheeks soften, teeth sink back into gums.
I can make us loved, just say the word.
Give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can write the poem and make it disappear.
Step-Dad spits liquor back into glass,
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
maybe she keeps the baby.
Maybe we’re okay kid?
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love,
you won’t be able to see beyond it.

You won’t be able to see beyond it,
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love.
Maybe we’re okay kid,
maybe she keeps the baby.
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
Step-Dad spits liquor back into glass.
I can write the poem and make it disappear,
give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can make us loved, just say the word.
Your cheeks soften, teeth sink back into gums
we grow into smaller bodies, my breasts disappear.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole,
that’s how we bring Dad back.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life.
The poem can start with him walking backwards into a room.

Sunday, July 12, 2015

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

Thursday, October 9, 2014

minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

Monday, November 25, 2013

nurrmõuk

kass on sellise näoga, nagu ta kardaks sõda sellega samal ajal leppides

Friday, September 13, 2013

piret: kuulan haussi ja loen, kui palju mingid jorsid rinnalt suruvad
riho: suht oss

selline reedehommik siis. muuseas lisandus sügis 2013 exceli faili eile öösel 5 tabi, nüüd kokku 7 sündmust, kirjatööd ja uurimust, millega paralleelselt tegeleda. peale 27 ainepunkti. päike paistab ja eile sain triinuga kassitoomel lamada

Saturday, June 22, 2013

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

Tuesday, June 11, 2013

taas augé mittekohtadest lugedes meenus, kuidas São Paulost pärit sõbratar uksel oma kodu tutvustades viipas, et seal üle-tee pesumajas (ööpäevaselt avatud tehisvalgusega ruum, mille välissein on klaasist, nii et kogu pesumasinaid täis pisike teenindustuba tänavale paistab) käib ta vahepeal öösiti nutmas.

Sunday, June 9, 2013

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

Thursday, June 6, 2013

karrod

istun isa ja isa vennaga köögilaua taga. söön arbuusi. isa vend kallab plastmasspudelist midagi pitsidesse.

lonksavad.
isa ja vend ühest suust: ....tekiila!

mina: mis ajast sa siis viina villid?
isa vend: viina?
mina: tekiilat?
isa ja vend ühest suust: see on puskar!

Tuesday, May 14, 2013

Avaldamata käsikirjas on Malevitš kirjutanud: „Miski pole igavene. See tähendab, et mitte ainult keha, vaid ka idee pole igavene. Idee, et inimene sünnib igavesti uuesti uues kehas, eksisteerib ainult sureliku inimese teadvuses.“

Wednesday, May 1, 2013

olmekamm

raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.

kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.

Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri


ANOTHER REALITY

Saturday, March 30, 2013

Panin oma eatule kassile nime: Nõtke Mõuk.