seedin seisu

I couldn’t leave, and he couldn’t leave. He stood on the sidewalk and I kept going back for one more hug and one more kiss. I would get in the car and get back out of the car. When I finally managed to get in the car and stay in the car, we just kept our eyes on each other, and he walked backward into the sliding doors pulling his luggage. And then when he was out of sight behind the second set of doors, I pulled away from the curb, and it was like having vital organs ripped out of me.

Looking back now, it probably wasn’t a good idea to drive because I was crying so hard I couldn’t see anything. I was driving down I-93, and it was like not even being in my own body. It was like that for a long time.

Portraits of America

Panter ohkab ja vangutab pead. Selle peale on valus mõelda. Järgmine päev oli reede. Ma seisin Kreuzbergis turuplatsil, pidin just kaks artišokki ostma, need olid mul õhukeses sinises kilekotis, rahakoti olin juba välja otsinud, telefon helises, ma vastasin, Vandad rääkis mulle, lihtsalt ütles seda ja lõpetas kõne. Ma tean, et ma varisesin kokku, ma mäletan, et aedvilju müünud mees paistis algul arvavat, et ma tahan tema artišokke pihta panna, siis sai ta aru, tuli jooksuga lähemale ja jäi minu juurde seisma, et keegi mulle kogemata peale ei astuks, seal oli kitsas, munakivitänavat katsid aeviljajäätmed ja must vesi, siis kostis üks hääl, see polnud nutt, see oli looma hääl, ürgse looma kiunatus, ma olin seal põlvili, ei tea kui kaua, aedviljamüüja seisis kõrval ja ootas, et ma ennast püsti ajaksin, ta laenas ühelt teiselt müüjalt veepudeli, ulatas selle mulle, ma võtsin selle vastu, kuid ei suutnud juua, minust möödusid kingad ja raseerimata sääred, kaks saksa kutti, mõlemad kitarriga, rääkisid valjul häälel ananasstomatitest, mis olevat muidu nagu tavalised tomatid, kuid ananassikujulised, maitse oli nagu tavalistel tomatitel, aga kuju hoopis teine, ja üks kutt ütles „aga mis mõte neil siis on" ja teine vastas midagi, mida ma ei kuulnud, sest nad olid mööda läinud, olid juba kadunud, mõne aja pärast suutsin ma püsti tõusta, artišokimüüja tahtis mulle need tasuta anda, aga ma maksin, ma ei tahtnud midagi tasuta saada, ma võtsin kilekoti ja läksin koju, veerand tunni pärast märkasin, et lähen vales suunas, pöörasin ümber ja läksin koju, olin ostnud artišokke, päike paistis, saksa kutid rääkisid ananasstomatitest, ühe mööblipoe ees seisis furgoon, kust kanti välja lampe ja kummuteid, tänavakohvikus sädeles plasttopsides õlu, oli ilus päev, inimestel oli hea, jalgrattad vibasid, taksod andsid signaali, kassid näugusid, linn tuksles, aga Samuel oli surnud.

– Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta"

party girl

tänaöine viiding

nüüd on mul selge
                      miks ta minust loobus
    mu naerus oli
                  nuttu üleliia
    pää õlgadel kui
                    pimedate gloobus
    mis tuleks pooleks-
                       saagimiseks viia
 
    sai selgeks seegi
                      mida vaevalt usud
    et ühte imet
                 usun nimetut
    et templid sama
                    kaunid on kui rusud
    et igas tule-
                 kus on minekut
 
    et igas surmas
                   sama palju sünde
    kui meres vett
                   ja taevas saladust
    et noores elus
                   sama vähe sunde
    kui elus mõtet
                   kivis armastust
 
    ta loobus siis kui
                       kõik jäi tema kanda
    sest mul ei ole
                    mida anda-võtta
    ja kus ei ole
                  sinna ei saa anda
    ja kes ei sõdi
                   see ei lähe sõtta
 
    hää küll ma lähen
                      olen nagu udu
    ja laskun vihma-
                    lume-rahena
    ei tule armas-
                  tusest iial puudu
    sest kes on üks
                    on üks ka kahena

ka mina külvan valu

minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

 "Ja see mõõk, mis tüdruku rindkeres aastate pikku oli seisnud, mis diagonaalis läbi tema oli kasvanud, paremalt poolt roiete alt – seal oli käepide – vasakule üles, otse läbi südame oli end sättinud, lõi paari sekundiga hõõguvkuumaks ja tõmmati välja, järele jäi tuline kõrbenud servadega jälg, tühi ja terav mõõga ase. Sisikond rebenes, tüdruk võttis tütre sülle, sättis puusale, naeratas, ütles: „Muidugi. Väga tore. Tervita teda minu poolt ka.”

Kätlin Kaldmaa, "Kakskümmend aastat hiljem"

pööripäev

Foto Riho Vahtras

I am writing a diary for you, you will receive it as a part of me when you come back

Bo Carpelan, "Urwind"

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma

tartu südames laiutab pärmivabriku-kujuline puuduolek

fuuckkk... i need art

ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli  jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.

hilja detsembris

Nii eileöise kui üleeileöise kojujalutuse lõpuks tundsin ennast kui Paula Zariņa maalis.

Hommikul oli absoluutselt ainus asi, mida ma teha tahtsin, "Püha Tõnu kiusamise" algusest lõpuni vaatamine. Siis läks tuju veidi paremaks, suutsin Kristinoga isegi sellist juttu ajada:

Kristino: EIIIIIIIIIIII

:D

:D

:D

:D

Piret: :D:D:D

ja sul oli õigus

Kristino: isaand

ma ei saa naeru pidama

:D

Piret: :D

Kristino: :D

erinevate tekstide läbitöötamise järel on mõttemärkmete faili tekkinud pooljuhuslik korrastatus:



tõdede pideva kohaloleku tingimustes
subjekti lõputu süvenemine iseendasse
sügavuseta üksindus

ammendamatu teema

Iga kord, kui mu kass rõduukse ees istub ja välja vahib, on mul selline tunne:

COME WITH ME ALICE. YOU’RE TOO WILD, TOO BEAUTIFUL, TO LIVE IN CHAINS. YOU BELONG OUT HERE. A ROSE IN A VASE IS NOT A ROSE IN THE FIELD. IT WITHERS.

WHERE WOULD WE GO, LUKE? WHAT WOULD WE EAT?

ANYWHERE WE WANT, MY LOVE, AND ANYTHING WE CAN CATCH OR FIND IN DUMPSTERS. YOU THINK YOU HAVE SECURITY BUT YOU HAVE SHACKLES. YOU THINK YOU ARE LOVED BUT YOU ARE A TOY FOR OTHERS’ AMUSEMENT. I WILL SHOW YOU FREEDOM. TOGETHER WE WILL BE UNSTOPPABLE. WE WILL SET THE WORLD AFLAME.

I DON’T KNOW, LUKE. YOU’RE JUST TOO DAMNED HANDSOME TO TRUST.

I CAN’T HELP THAT, ALICE. I WAS BORN THIS WAY. THE UPSTAIRS WINDOW IS OPEN. DON’T PACK A BAG. 

ei mõelnud ise välja

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

ärkasin ja selline nägu oli peas

Ärkasin, sest talvepäike paistis uksest sisse. Sai juba magatud kah. Tulin üles, tegin putru ja kohvi, avastasin, et polegi midagi väga pakilist lugeda nagu viimase nädala jooksul üldiselt olnud on. Taas siin linnaperifeerias aega loomas.

Viimasel ajal on originaalse panuse hulk oluliselt kahanenud, kuna toimub see, mille eest esimesel kursusel hoiatati - teadmiste kasvamine kasvatab rumalust. Mul on tunne, et mul pole eriti midagi öelda, sest kõik ümbritsev - õppejõud, doktorandid, kriitikud, magistritööd - on minust targemad.

Kirjutada on ka raske. Varem justkui sain hakkama filmidest ja teatrist ja kogemustest rääkimisega, nüüd parema meelega võtan sisse, mitte ei anna välja.

Tuli meelde see üle-eelmise, samasuguse talve luuletus:

kui vaataksin igal hommikul
arvo pärti kuulates aknast välja
ja otsiksin kõrgmäestikke

näeksin võib-olla
lõpuks kaugemale
lumemägede harjadest

ja ei tunnetakski enam oma ahistatust,
maailm

kuu nagu kustuv päike

"Olin Phaetoni haual, mõtled korraks endamisi, aga sügis on käes ja jälle saad aasta vanemaks. Siis kujutled võpatades, kui pime on praegu Phaetoni haual ja kuidas kuused õige tasa kohisevad. Lõpuks paistab eemalt linna kuma. Korraks haarab sind kerge erutus, aga see vaibub peagi. Ükskõikselt sõidad linna sisse. Pidevalt tajud, et oled ainult seal, kus sa parajasti oled."

Mati Unt, "Külaskäik Phaetoni hauale"