kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

how to pay tuition

New York Public Library

I daydream on the idea that maybe all this barbarism and all these transgressions against ourselves is an equal and opposite reaction to something better happening in this world, some great swelling wave of openness and wakefulness out here.

Frank Ocean

by Kwesi Abbensetts

kosmiline kontakt

kosmos iseendale

"The other - the lion, the squirrel, the grass, another human consciousness - is precisely that: absolutely other. It is uniquely, absolutely, itself, amid its own form of life: it is of itself and for itself. Should one have the extraordinary experience of encountering such otherness in its pure, individual form, it would represent itself to us as a perfect freeness or gratuitousness: an isness uncanny to behold, roaring, weird and mad, beyond the determination of exterior logic, beyond the conventions of cultural symbologies and social exchange."

Nigel Rapport, Gratuitousness: Notes Towards an Anthropology of Interiority

mõnikord hämmastab universumi ilu mind pisarateni puudutab puusa pahkluid luigeluid pehmelt nagu ööbimatulnud kass kui eatu müüt mu udusulis tibu katusel, kes paneb silmad kinni, et pead puhata puigelda unenäolisi äraspidiseid adrumadruseid marduseid mardikaid maasikamarju mahlakaid pinevuspidevus pehmete näppude trükkimine hommikuõhus kui tasa vihmasabin öös ehas koidus kuidas tunned end kui voodit jagad vaid kassi või kentauriga vahel vooditki öökappi lauanukka nukuhälli hingehalli hallakattu kata-krõõta kraabib kapja vahel hämmastab universumi ilu mind hingepõhjani ja siis mõtlen, kas hinge- nagu kaevupõhja loob pinnapinevus põhja pädevus looma kõhukarv vurr vurru vurri 

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.

Värsid kulgejale

Edvin Aedma 2013


Taoism on eesti keeles kulgemism,
Budism on eesti keeles virgumism.

Kulgemism küsib, kuidas teekonnal olla
Virgumism küsib, kuidas kohale jõuda

Kuidas kohale jõuda, rääkis
sõber Siddharta
Kuidas teel käia, rääkis
sõber Lao.

Kulgemine seisneb astumises
olukorrast olukorda
iga olukord nagu pärl hetkede pärlikees
pärlikeesid ajas lõputu kimp
pärleid igas pärlikees lõputu hulk
iga kimbus olev kee - kulgeja üks saatus
iga kulgeja samm - maandub uues pärlikees.

Kogu teekond ja see kuhu jõutakse
on täpselt võrdse väärtusega.

Kulgeja vahendid - kooskõlas eesmärkidega
rõõmu eest ei maksta kannatusega
Ebatäpne tee ei vii täpsesse kohta
parimal juhul
vaid tagasi täpsele teele.

Kulgeme kõik,
kohalejõudmise poole
kes ei kulge teadlikult
võib sattuda kannatusesse
kes kulgeb teadlikult
kulgeb kannatustest mööda
sest kulgeb optimaalsuses.

Kannatused kulgevad sellest mööda
kellele pole vaja õppetundi.
õppetundi pole vaja sellele
kes puhastumas vastuoludest
puhastuja õppetunni jaoks - sama puhas kui puhastunu.

Teadlik kulgeja
küsib mis on optimaalne
käitub imetlusväärselt
räägib imetlusväärselt
mõtleb imetlusväärselt
soovib imetlusväärselt
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema ümber
sest
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema sees.

Muutub kõik,
muutub kulgeja.

Ei muutu miski,
ei muutu ka kulgeja.

Kõik muutub kogu aeg
kulgeja muutub kogu aeg.

Kui soovid toimida toimimata
pead soovi täitumiseks
loobuma sellest päriselt.

Toimimine toimimata on suurim kulgemismi kunst.
see on nii suur vaikimine
et maailm ise hakkab laulma.
see on nii suur liikumatus
et maailm ise hakkab liigutama.

Tühiste soovide täiuslik vaigistamine -
täidab suurimad soovid.

Kui soovid toimida
läbi toimimise
pead soovi täitma ise.

See on suurim virgumise kunst.
see on iseenda parimaks versiooniks saamine.
Kuuldavasti keerulisem kui kulgemine.
Tõenäoliselt aga sama lihtne.

Iseenda parimaks versiooniks võib saada
vastuoludest puhastudes.

Kelles üksindus,
selles kaksindus.

Kellel kaaslane,
sellel hüvastijätt.

Suur ajutisus valitseb mateeriat.
Kõik millel vorm, kaotab vormi.
Maine mis koos, jõuab lahku.
Maine mis lahus, jõuab kokku.

Kulgeja ei kiindu ajutisse
kiindub ajatusse.
Kulgeja ei kiindu inimesse,
kiindub armastusse,
kulgeja ei kiindu isegi armastusse
kiindub armastamisesse.

Kulgeja kulgebki armastades
armastuse sees
armastuse abil
armastuse poole
kulgeb armastusena.

Kuidas pilte mitte seletada

Ilmunud: Müürileht online, 26.11.2013
http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/

„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.

Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.

Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.

Foto: Von Krahl

Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.

Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).

Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.

Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.

Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.

Foto: Von Krahl

Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.

Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.

Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.

Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.

Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.

Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.

„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?

Tartu loomine

Ilmunud: Sirp, nr 31, 23.08.2013
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452

Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline kohas viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist“1. Kohaks on siin peetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt – koha intentiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartus tegutsevate Supilinna Seltsi ja Karlova Seltsi tegevus oma linnaosades on oluline osa Tartu üldisest imagost linnana. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuripraktika teemat on koha karakter, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.

choose the good stuff

eilset-tänast jagasin tõlkimise ja apteegi põranda pesemise vahel. hiiglasliku tõlke tähtaeg on reedel. pean sellega homseks ühele poole saama, sest

ülehomset jagan ühe sügisese festivali, mille seeme just idanema läks, plaanimise ja apteegi põranda pesemise vahel

sügis tuleb marrafakin tuus

peas tiksub üks tekstide saatmise lubadus, mille täitmisel peaksin kirjutama reedeks artikli,

ent mille sisu jõuab minuni, mul on tunne, alles alanud kuu jooksul

reedel uurin välja,

kuidas saada kolochava oblastist lvovi ja sealt berliini

ja pean paari töömiitingut

ja laupäeva veedan kilingi-nõmmes tõenäoliselt põhiliselt selili

ja pühapäeval kaon juba lennukiga kiievisse

et siis hiljem veits karpaatides ringi vaadata ja mõne pavloga kokku saada

ja siis.... ja siis BERLIIN

ja siis naasen, et käia mööda Eesti maakohti ja vaadata sügisesse

sest sügis tuleb marrafakin tuus

aga kõigepealt see nädal.... see nädal.

olen mõistnud,
et enam-vähem iga uuritava
võib asendada iseendaga



?