uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

ökosemiootika reede

"..the meaning-carrier 'friend' has turned into the meaning-carrier 'food'.."

(Jakob von Uexküll, "The Theory of Meaning")

okou :(



"The microscopist looks to see whether the motions of a little creature show any purpose. If so, there is mind there"

(Winfried Nöth, "Ecosemiotics and the semiotics of nature")

Uurija vaatab mikroskoobist, kas pisikese olendi liigutused on põhjuslikud. Kui on, on selles pisikeses siputavas olendis teadvus. Maailma nunnuim avastus!

"semiotic imperialism"

(Nöth)

mmwhwhahahahaha

"Mind is not only in humans, but also in their natural environment. Peirce did not even believe in a dualism between matter and mind. Instead, he defended the general principle of continuity from nature to mind, which he called synechism. Instead of an opposition, there is contuinity between the mind and the natural environment." 

(Nöth)

i'm getting my mind blown here. or my  m a t t e r  blown?!

kärt varastas ukalt relva

Hennamuda peas, leivakott ja talvemüts selle otsas, panen oma valges tornis järgmise perfoka kontseptsiooni kirja, seekord teisele mandrile. Vahepeal kiikavad lapsed ja varateismelised poisid üle uksetu ava sisse, nokakad peas, noorimad linalakad. Valges kuubis kümmekond juntsut ringi jalutamas, sest väikevend on küla peal popp poiss.

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

kammsai

Tänases kultuurilugude loengus tegi lektor sõna "tegelikkus" mainides nii muuseas ääremärkuse, et

*kui kokku leppida, et tegelikkus veel eksisteerib

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

Piret: vahel tahaks lihtsalt granaadi visata koridori, käiks põmakas ja kõik oleks vaikne ja mina saaksin minna hambaid pesema

kristi: jah mul sama tunne

On kuidagi groteskselt tore, et ringauditooriumi seinal on õppejõu pea kohal valge ruut valgel taustal.

5+n

isa käis külas, rääkis juttu. muretses, et kas mul on ikka piisavalt toiduraha, et vitamiinirikast toitu süüa.

"üks asi on need tangud, aga... (märkas kardinatagust aknalauda) nojah, veini peale kulub ka omajagu."

monokroom

Tegin ükskord tautoloogilist konseptuaalkunsti nii, et ise ei teadnudki. Mingis informaatikatunnis 10. klassis.

8===D

Eile õhtul vaatas Mirjam mingit ajuvaba kohtumissaadet telekast. Passisin ka vaimlisest laiskusest diivani peal. Üks naine andis mehele korvi, aga kuna nende vahele oli siiski mingi tugev side tekkinud, kuid paraku ei suutnud naine mehe tõsistele tunnetele vastata (pisar), siis nad lihtsalt kallistasid. Ja siis see juhtus: nende põuemikrofonidest oli kuulda südamete puperdamist. Lihtsalt mingi õrna taustamuusika saatel kõlasid südamelöögid. Ainus stseen sellistest sarjadest, mis on midagi väärt.

Aga naine sai lõpuks hoopis ise korvi. Sest see mees, kelle ta valis, ei suutnud toime tulla teadmisega naise vastuolulise mineviku kohta - nimelt ta oli kunagi koos olnud Fabioga. Liiga palju toorest, ent romantilist mehisust, et hakkab enda pärast piinlik? (All the men in the United States know what I am feeling right now!)


btw, kui guugeldada Fabiot, siis jõuate varem või hiljem lingile all the wet men. xD

kosmoks

Elasin terve eelmise nädala Moksis. Seal toimus Avamaa kunstisümpoosion ja selle raames kolm õpituba: Mutoopia, Leaving Traces ja Neanderthal Electronics. võtsime Magnusega osa viimasest, mis tähendas neli päeva kestvat elektriskeemide lugemist ja juhtmetest, nuppudest, klemmidest jms töötava süsteemi loomist ning lõpuks selle kõige kokkutinutamist ja karpi monteerimist. Kõige magusam töötegemise aeg oli 12-03 ajal öösel, kui Erik pani oma läpakast mingi dubstepi mängima ja sai rahulikult chillida & siidrit juua & tinutada. Olime seal kokku 6 päeva, viimasel päeval oli lihtsalt chillout, õpitubade esitlused ja õhtul kontsert. Tegelikult oli muidugi kogu aeg chillout. 8 tundi päevas tegelesime küll selle veidra pilli meisterdamisega (jah, mul on nüüd kärisev karp, mis nuppe keerates videomängude helisid teeb ja ma ise oma käega ehitasin), aga vahepeal oli lõunapaus ja õhtul oli pidu.
Kaks korda avati The Brainy Hedghehog Pub, Patrick McGinley juhtimisel. Veel lõplikult väljaehitamata ja sigakülma kõrvaltuppa viidi kaks lauda istumiseks ja üks letiks, paar kõlarit ja kast õlut, põrandaks oli hein. Brainy Hedgehog oli ta sellepärast, et sinna toodi suur siili skulptuur, kes oli natuke ikka nagu aju ka. Suht chillax pubi oli, esimesel õhtul iiri rahvamuusikaga ja teisel veidrate elektrooniliste konnahäältega. Seal oli üks kõrvalruum ka, mis oli veel enam heinu täis, ja millest chillout toa tegime. Üks aidas toimunud experimentaaljämm oli ka, st kogu rahvas tegi muusikariistade, nende osade, häälitsevate mänguasjade ja muu kraamiga hääli. Üldiselt tundus nii, et inimesed mõtlesid, et teeks peo ja siis tehti pidu. Igal õhtul erinev. Üks formal dinner toimus ka. ja artist talkid, kus kohalolevad kunstnikud tutvustasid oma töid, pubis oli vaba mikrofon.
Viimasel päeval avastasime õue pealt Raumschiffi. Selline suur kuppel, kus sai chillida ja kosmoses rännata. Joonistasime Magzziga igaks juhuks Raumschiffi kaardi ka, et avamaal ära ei eksiks. Veetsime seal suurema osa päevast. Pardaarvutiks sobis väga hästi mu crackerbox, Edgar võttis juhirolli. (Kuule, kus sul see karp on, mul on vaja korraks majas ära käia, tahaks kohvi keeta ja...) St lendasime sellega viimase päeva õhtul kontserdipaika ja siis vahepeal tagasi moksi maja juurde, kui oli vaja. sest see oli ainus koht kosmoksis, kus oli gravitatsioon.
Seltskond oli kirev ja rahvusvaheline. Saime sõpru ka. Näiteks Tara (AUS) ja John (USA), kes rendivad kahekesi praegu Helsingis art space'i ja meid külla kutsusid. Ja nende sõber Juuso, superchill soomlane. + Erik, Katrin, see hull tšikk (AUS), Kaspar (ENG), Dirk (GER) jne. meilt küsiti järjepidevalt, et kas oleme Magnusega õde ja vend. (ei ole)

(kliki pildil!!) Paremal Raumschiff, taustal vana ait vms (mingi suur ruum), kus toimusid eksperimentaalmussichillax ja Mutoopia õpitoa esitlus. Sinna paistis õhtupoolikuti päike.
(Pilte saan loodetavasti kunagi kuskilt veel)

Meie juhendaja, Derek Holzer oli kummaline mees. Ameeriklane, kes elas euroopas, selline ekstravertne, hea suhtleja ja supercool tüüp (see pole mu hinnang, vaid pigem see, kuidas ta ennast esitles). mulle lõpus hakkas tunduma, et ta ei sulandu sellesse ülichilli atmosfääri oma supercoolnessiga ja temaga suhtlemine oli (selle tõttu?) lõpuks natuke väsitav. Ta näitas ka, mida oskab, ühel open mic õhtul. Pani chillout ruumi (see heintega) üles mingi vana katkise raadio, sellise suure kasti, nagu need vanad on, ühendas kõlarid juhtmete ja asjadega ja hakkas lärmi tegema. Kõlas nagu elekter ja vanad vedrud.. Selline huvitav pilt tekkis, kuidas hunnik inimesi istuvad heinaküünis ja jälgivad, kuidas mingi supercool tüüp lõhub eriti veidrate helide saatel vana raadiot, punane prožektor näos. Etteaste lõppes suure laamendamisega, kui Derek hakkas kõiki juhtmetega ühendatud juppe kasti pressima, aga heli ei tahtnud ära lõppeda ja ta kiskul kõik laiali, aga ikka kuskilt tuli mingi ksksksksks ja lõpuks tõmbas patarei välja ja kustutas lambi ära ja ütles thankyou ja tõmbas uttu.

süsteemianalüüs

sain just läbi Triinult täna laenatud Banana Yoshimoto “Köögi”. raamat koosneb kahest loost, üks on helge ja teine masendav, mõlemad räägivad surmast. esimese ajal tundsin selgelt, kuidas ma tahan kunagi tulevikus mõnes suurlinnas elada, kus ma võin kasvõi öösel või vastu hommikut välja minna mõnda friiki restorani pannkooke, küpsetatud banaane, teed, alkoholi, burksi sööma minna. kus on kõik olemas. kus ma võin olla kasvõi üksi.
teine lugu sisaldas umbes samaväärselt veidraid tegevusi ja tunnete iseendale sõnastamist ja müstitsismisugemeid, aga oli meeletult masendav. see raamat pani mind tunnistama, et inimesed ei ole igavesed ja sellega tuleb leppida.

üldiselt sellest raamatust vist ei peeta väga palju, esimesed kolm arvustust, mis netist leidsin, olid täiesti mõttetud. naistekas-noortekas, ütlevad nad. või võib-olla peetakse ka. igaljuhul kuna tegu on jaapanlannast autoriga, kuid tegelaste eluviis ja mõttemaailm on üsna läänelik, siis on ida ja lääs siin omavahel sõbralikult põimunud, mis annab raamatule lisaväärtuse.

lähme lätti ka

hommikul uimaselt porgandeid süües, kohvi juues ja Eruga viga süsteemis määratledes hakkasin genereerima mõtet, mida teha selle üsna tühja päevaga. otsustasin Signega Elvasse kodutuid kasse toitma minna .D sest külmkapis oli üks kassikonserv, mida meie kass ei taha süüa. hääletasime elvasse. saime peale mingi autobussile, mis oli täis peomeeleolus keskealisi naisi .D
hiljem tuli välja, et elvas polegi kodutuid kasse, on ainult üks luusiv kass, kes endale ise parasjagu hiiri leidis, ja üks väga suur tigu. niisiis chillisime ringi ja sõime jäätist. arvasin, et õhtuks jõuan ilusti koju tagasi, aga kaugelt linnapiirilt koju jalutades, kus mingid noored tüübid meid maha panid, helistas Anastasia ja kutsus Karlovasse veini jooma. Uudistasime Estri uut korterit, seltsilisteks pudel odavat Hispaania valget, seenesupp (ja karask, läti leib, jogurt, baklažaani-porgandipüree (???)...) ja ilmselgelt ülikultuurne vestlus.

praegu vahin Kristiga telekast mingit eriti mõttetut usa tõsielusarja Wipeout. pfft. .P

kuidagi kummaline tunne on mingisse abstraktsesse informatsioonipilve suitsurõngaid puhuda, st blogis anonüümsetele lugejatele enda päevast rääkida. see tunne ikka tabab mind aega-ajalt, kui terve postituse mingeid kronoloogilisi sündmusi kirjeldan, ilma ühegi järelduse või ideeta.

pere..kond..lik?

isa chillib meie pool oma madrusesärgi ja vanade teksadega. jagasin oma pütist kohvi. päris huvitav seltskonnakooslus iseenesest - kodus oleme ainult mina, kristi ja isa. enne oli vanaisa ka siin, aga nüüd läskid kõik maale. tavaliselt on meil siin ema, hunnik teismelisi tüdrukuid ja palju väikseid lapsi.

märkas, et mul on uus soeng ja arvas, et täitsa kena neiu. jee.

//homme Kristiga Viljandisse, tagasi tuleval nädalal kunagi.

teeks mingit möllu

Täna oli vanade sõprade päev. Täiega lahe. Triinu ja salaplaanid; Triinu, Kiq, Aivo ja pitsa; Kelli, Roland ja geneetikaülesanded; Kelli, Roland, Triinu ja jäätisekokteil. Kusjuures me alustasime täiega vara, sest pidime mingi koiduvalguses koolis olema paarkümmend minutit ja pärast seda algas chill. Täielik kulgemine oli ka kogu päev.
Kui õhtul hilja Rolandiga bussipeatusesse tormasime, aga napilt maha jäime, siis mingi sekundiga tõmbas ette mingi sõbralik tüüp autoga ja rabas meid peale (lähete ju linna? no tulge peale!), kes sõitis linna sees sajaga ja kaks minutit hiljem olime jõudnud Raadi sügavustest kesklinna. Tõsiselt ka, see oli umbes nii, et buss kadus ja umbes samal hetkel, kui me "persse" jõudsime mõelda, siis olime juba mingi sõbraliku tüübi autos ja järgmisel silmapilgul kõndisime üle kaarsilla. Edasi möllasime reipal sammul teise linna otsa, koju.
Vahepeal käisin hambaarsti juures. See oli nii jube 0_0 niii jube. ta puuris mu hambaid ja esiteks see hääl, kui keegi mingi trelliga mu suus möllab ja teiseks see, et suu on korraga mingit suruõhku ja vett täis, nii et hingamine on keeruline (keerulisem kui tavaliselt) ja siis üldse kõik aaaghhh puurimine on ikka kohutav. Värisesin pärast natuke. Khm, muidugi mul on hea meel, et mul on olemas ligipääs kvaliteetsele hambaravile, aga siiski. ghh.

Ühesõnaga hea päev. Kuigi mu kõht on nüüd jäätist, mahla, ananassi, kiivit, banaani, küpsist, šokolaadi, kohvi, apelsini, ja tuunikala-võisaia täis, aga ikkagi .D

meelemaitsepaine

Olen mingi pool tundi nolanud jutukas Omegle, kus programm seab mind vestlema ühe täiesti suvalise inimesega. Nüüd, pärast mõndakümmet minutit tunnen, kui nüristav see on, kui esimene küsimus on alati "asl?" ja kui ma ütlen mõne pikema põimlause kui 6 sõna, siis ehmatatakse ära ja kaotakse. kuigi samas tekib tunne, et mul oleks võimalik suvalise võõra kaudu avada portaal mingisse täiesti uude maailma, erinevatesse idüllidesse - jaapani väike salaküberpunktüdruk, kes räägib inglise keelt, aga täiesti omas keeles (m0m b/\q=d a PIE xexexe) või usa the cool guy from college või väike prantsuse maalikunstnik, kes peab Pariisis squatti ja joob absinti, mida tema sakslastest sõbrad sisse smuugeldavad või misiganes mis iganes. aga siiani pole veel õnnestnud .(

seda ka, et mõtle, kui tugevate lihaste omadus oleks see, et mida rohkem lihast pingutad, seda pikemaks nt käsivars läheb. et kulturistid saaksid sirutada oma käsi puude latvadesse.

kuulge, ärge väga jamage...

Content warning: järgneb kirjeldus kaheksa 18-aastase omapäitripist välismaale, sisaldab rumalaid nalju, eale mittevastavat käitumist ning tulevikus ka potentsiaalselt kompromiteerivat pildimaterjali.

Käisime Kirsi, Kristi, Magnuse, Kelli, Rolandi, Johanni ja Markusega Rootsis. sest me saime täiesti loogilistel asjaoludel 8 tasuta kruiisipiletit sinna ja tagasi! .D teekond algas maantee ääres, kuhu läksime neljakesi hääletama, kristi ja kirss ühes pundis (nad said sekundiga peale) ja mina & Magnus kerge hilinemisega teises pundis. saime Magnusega Mäo risti, kus oli rõvedalt külm, aga õnneks ei pidanudki Apelsinimajja masetsema minema, vaid jõudsime õige pea pealinna. seal kohtusime juhuslikult teise nelikuga ja läksime Kristi & Kirsiga kokku saama.
Laevas oli alguses rahulik, chillisime meie kajutis.. Õhtu poole läksime kuhugi alla baari, kus Kirss mingi vanamehega ajalehemängu mängides šampusepudeli võitis .D järgmine šampus tuli selle eest, et tal oli sünnipäev. liikusime ringi, pahpahpah, pidu meie kajutis, magama läksime viisakal ajal 1-2 paiku. roland & johann jämmisid vist enda kajutis, aga sellest ma väga ei tea.
järgmisel päeval suutsime umbes kella 11 paiku üles tõusta ja stockholmi tänavatele kaduda. kelli, roland, markus & johann läksid muusikapoode uurima. meie neljakesi kõndisime niisama ringi ja vaatasime lahedaid maju. 7 tundi. ghh. vahepeal käisime mingis meeletult suures sööklas söömas, mis oli lahe. magnus sai vägeva meestetualetikogemuse - seal oli mingi naerev leopardilipsuga tüüp, kes pissuaaride juures lollusi tegi ja magnusele üsna sugestiivselt naeratas, ribidesse torkis ja lipsu näitas. igaljuhul, pärast jalutasime veel natuke stockholmi teistel tänavatel, käisime toidupoes ja õhtuks tagasi laeva, poolel teel tõdesin, et peaksin praegu keemia praksis olema. hmm, seekord võitis kristi pudeli šampust limbovõistlusel ja meil oli mingeid muid niidukeid ka... siinkohal tasub mainida Onakat: rohelise tee maitseline piim. pean juhtima äärmiselt kohatult tähelepanu asjaolule, et Onaka oli püdel valge piimjas ollus, mis erinevate omaduste koosmõjul tõepoolest onaka mõõdu välja andis... me ei joonud seda väga palju.
igaljuhul, õhtu jooksul ajasime rolandit taga, et ta igaks juhuks magama läheks, aga ta põgenes alumiiniumdiskole (??), mängisime rammimist, millest ma parem ei räägi, mängisime taitšiid, milles mina ja magnus peaaegu võrsed olime, aga trummar Markus, bloody kõhn tüüp täiesti vankumatu tasakaaluga suurepärane, samal ajal kui kristi ja kirss istusid koridoris maas ja omg-itasid, et kui jõhker see kõik välja näeb. kahenäpumängust on mul siiamaani sinikad käsivarrel ning kristi ja magnuse käesurumisvõistlust (üllatavalt tasavägised) pidavat nende mõlemi randmed veel tundma andma. pidu oli taaskord meie kajutis, sest 4 korrust madalamal oli ju igav. kommunikatsioon võttis sellise pöörde nagu sellistel kitsaruumipidudel ikka: põimis ja mässis end inimeste vahel.. kuidagi. nii juhtuski, et selle pisikese toa erinevates otstes istuvad inimesed vestlesid omavahel, vahepeal tekkis minul, magnusel ja johannil privaatpidukolmik, sest meil oli vaja rääkida ideede isoleerimise võimatusest konteksti paratamatu olemasolu tõttu isolatsiooni eeldusena.. ühesõnaga jah, tegevus oli meil küllaga ja kõik oli väga põnev. 4-5 paiku kadusime magama.
hommikul, 10 aegu hakkas koristaja süsteemselt meie ukse taga käima, et juba kiiremini kaoksime. muretsesime selle pärast natuke, et ta nüüd meie nägusid nägi, sest kajut ei olnud tõepoolest kõige eeskujulikum. taarast rääkimata, aga kogu see... laga! agh. tegime kõik, mis meie võimuses, et asja parandada. tallinnas lahkusime johannist, rolandist & kellist, kes jäid linnapiiridesse. saatsime markuse bussijaama ja kadusime taas neljakesi maanteele. seekord juhtus üsna spontaanselt nii, et kristi&m olid paaris ning nad võeti taaskord kiirelt peale. passisime kirsiga umbes veerand tundi külma käes, kuid siis peatus üks muhe vanamees, kes meid põltsamaani viis. ta oli üks mu kõige lahedamaid hääletamiskogemusi üldse .D jutu käigus tuli välja, et ta nimi on Jaak. ta rääkis ise suurema osa ajast ja see, kuidas ta rääkis! .D alguses tundus kergelt mõistukõnena, aga üsna varsti voolasin kaasa. ta kõneles oma töökohast, minevikust, suguvõsast, naistest, autost, rahast... kõik hästi loomulikult ja ausalt. Jaak oli hästi positiivne ja eluterve tüüp, võttis asju vabalt. tal olid igast lahedad traditsioonid, näiteks kui ta ühe oma töökaaslase hauast mööda sõitis, siis ta hüüdis: "Tere, Suidu!" sest Suidu oli lahe tüüp olnud. ta rebis ka lahedalt: "Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Sapakas on Sapakas, Moskvitš on vene tank, alles alates Žigulist võib rääkida autost." .D yeah. lahe. ta rääkis hästi palju ja hästi vabalt. ise ütles, et kuigi on 63, tunneb end sellise noore poisikesena... .D
nagu öeldud, pani ta meid põltsu juures maha, seal passisime 10-15 minutit ning meid kirsiga võtsid peale kaks suure ja mugava autoga tüüpi, kes olid just täna hommikul norrast töölt tulnud. viisid otse tartusse.
kodus magasin.

ühesõnaga see oli lahe. üsna random ka, arvestades, et me ei teinud eriti midagi, et näiteks pileteid hankida. või šampust. kui kirsilt pildid saan, siis.....

TT

Viis, kuidas Ummi ütleb, et kui toidust eemaldatakse liiga palju rasva, siis ta pole hea:

Toidu organoleptiliste omaduste nõrgenemine
kannatab:
a) maitse
b) lõhn
c) struktuursus

vahukoor on lahe.