minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

Lepiku tänavat pole olemas

Lepiku tänavat pole olemas. Ma teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval, mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea, kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt nende eksistentsihetkel peale jõuda.

Niisiis seisatan ühe suure kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi. Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm. Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist, mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.

Ent ühekordne kohalejõudmine ei tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral. Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda sinu kohalolust hetkega ära.

Teisel minemisel Lepiku kolme ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada. Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt ühesugused olla...

Kui jõudsin ärklikorrusele kohale, polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell. Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra, siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.

ei tea, kas see on märk sellest, et analüüs hakkab rappa jooksma, kui kollaselt märgitud lüngad ja parandamist vajavad kohad lõppevad lihtsalt märkusega NO MIS

tartu südames laiutab pärmivabriku-kujuline puuduolek

katkendlik ja võrgulaadne

mu sessitegelikkus on sel kevadel täidetud lahja intensiivsuse ja katkestusega. st mul pole eriti eksameid, aga nelja ja poole tunni pärast on ühe essee esitamise tähtaeg, mistõttu nüüd, pärast aktiivset hommikut, kolme katkestatud tundi und ja umbes sama pikka infomüra filtreerimise sessiooni olen tagasi MS Wordi ees ja püüan kirjutada üsna lihtsatest asjadest.

infomüra või rämpsinfo või nii, see on veidi vale nimetus Community ja Mad Meni vaatamisele ja seotud youtube'i videotele, ent antud kontekstis, kus mu õige ülesanne on siiski mingi arutlev kultuurilooline tekst kirja panna, on üsna asjakohane. infomüra toodab katkendlikkust. teadvuse voog muutub piinlikult katkendlikuks. kuigi joon musta magusat kohvi ja püüan sõnastada Andy Warholi seost postmodernismiga, mis on ju ülilihtne, siis on peas selline räga, et hetk pärast täiusliku sõnastuse leidmist taastootmisele pomo-kunstis kaob see mõte täiesti minema ja mulle jääb vaid mälestus mingist lausest, segamini youtube'i-kogemustega USA meelelahutajate naljadest ja pinnapealsetest soovidest. kui oleksin hommikul värske peaga kohe kogu essee kirja pannud ja mitte alla andnud kiusatusele vahepeal mõttevoogu risustada kõrvaliste asjadega, oleks kõik palju selgem. infomüra on täpselt nagu pakendipraht toas või rämpstoidu söömine - hetkeline nauding, mille tagajärg on kasutu üleliigsus, segadus ja uuestialustamine. selles mõttes (appi ma tahan veel kohvi see oli nii hea) võiks näiteks tervisliku elu poole püüdlejad tähelepanu pöörata ka infole, mida nad sisse võtavad. kuigi ma mõtlen pärast iga mad meni osa "this was simply brilliant" ja ei suuda seda päevas üleliia tarbida, sest see on tummine ja täitev nagu martsipanikook, siis lihtsamad asjad nagu youtube'i videod on nagu kreekerid, mille counti ei jõua keegi pidada ja mis võivad sellevõrra veel rohkem kahju teha.

saskia raamaturiiulilt

„The other hand“ on Chris Cleave’i 2009. aastal avaldatud romaan Aafrika naftasõja ohvri sattumisest tavalise Inglise pere ellu. Sisekaanel avaldab toimetaja austust raamatule ja autorile, millele järgneb kolm lehekülge kiidusõnu ajalehtedelt ja ajakirjadelt. „Suurepäraselt kirjutatud raamat,“ ütlevad nad, „võimatu käest panna,“ ning lisavad, et valusad ja aktuaalsed teemad on uskumatult hästi kokku põimitud huumoriga, mis teeb lugemise nauditavaks, ent paneb mõtlema tõsistel teemadel.

Narratiiv on jagatud kahe peategelase sisekõnedeks, Nigeeria orb ja Inglise üksikema on kordamööda jutustajad. Lugu hakkab lahti põimuma noore aafriklase kirjeldusega Inglise kinnipidamisasutusest, kus ta põgenikuna on kohustatud elama kaks aastat, et õppida selgeks inglise keel. Pole selge, mis temast saab pärast kaht aastat, saatust jagavad kongikaaslased loodavad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Londonisse valla pääseda, ent realistlikum väljavaade on tagasisaatmine kodumaale, kus neid tõenäoliselt ootab ees surm naftasõjas. Tänu ühe teise jooksiku ennastohverdavale kavalusele pääseb peategelane Little Bee, kes kannab isevõetud nime oma tegeliku isiku varjamiseks, ebaseadusliku immigrandina vabadusse. Järgneb päevadepikkune jalgsiteekond Londonisse. Ainsad inimesed, keda Little Bee seal linnas tunneb, on Andrew ja Sarah, keda ta paar aastat tagasi Nigeeria rannas kohtas ja kelle kontaktandmed ta mingil põhjusel sai. Pere koduukse taha ilmub ta Andrew’ matusehommikul. 374 lehekülje jooksul tuleb välja, et Little Bee on Andrew’ enesetapuga rohkem seotud, kui keegi arvata võis, sama moodi on ta kaudselt põhjuseks, miks Sarah’l pole keskmist sõrme ning miks nii Andew kui Sarah viimased kaks aastat pärast Nigeeriast, kuhu nad sõjast teadmatuse tõttu puhkusele läksid, enam rahu pole saanud.

Kuigi autor on mees, on mõlemad peategelased naised. Dorislessingulikku detailitäpsust ja tundenüansse pole, ent muidu jätab Cleave mõlemast naisest soo mõttes realistliku mulje. Sellegipoolest ei mõju kõik karakterid naturalistlikult, kuna Nigeeriast pärit 15-aastane tüdruk on oma ea ja päritolu kohta veidi liiga sõnaosav ja teravkeelne. Kuigi talle omistatakse väga head õppimisvõimet ja tungi Inglise kultuuri tundma õppida ja mõista, on ajakirjade lehitsemisest saadud tarkus tema peas veidi liiga laiahaardeline. Justkui lugeja lõbustamiseks teeb ta nalju ja tähelepanekuid, mis kuidagi tema suhu ei sobi, need tunduvad pigem olevat inglise lugejale kirjutatud, et oleks naljakas ja tabav. Loo edasikandmiseks suudab ta samuti teha väga karakteriväliseid tegusid, muutuda väiksest kaitsetust tüdrukust äkki kaalutlevaks ja salakavalaks sepitsejaks.

Raamatu lõpupoole jõuab veel juhtuda üllatavaid käike, ent mida lähemale viimane lehekülg jõuab, seda selgem on musta stsenaariumi teostumine, õnnetu lõpp. Samas ei lase autor lugejal liialt kurvastada, sest tublilt enne lõpplahendust, kui lugeja juba mõistma hakkab, mis paratamatult juhtub, läheb tekst väga helgeks ja lohutavaks, tekib tunne, et see on lihtsalt üks ohver ajaloole, et tulevikus saaks maailm olla parem koht, olelusvõitlusega sarnane surma süütus ja loomulikkus. Little Beest on kahju, ent meel ei lähe kurvaks, sest Little Bee ise lohutab lugejat oma helge tooniga, et lugeja liialt ei morjenduks, et raamat ei lõppeks hella meelega.

Kokkuvõttes tundus „The othe hand“ liiga hästi kirjutatud raamat. Liiga läbimõeldud, ei midagi liialt ekstreemset, autor justkui soovib hoida oma briti lugejaid pehmes tugitoolis, säästes nende närve, et ta saaks intelligentse inimesena kriitilisel teemal arutleda, samas tsiviliseeritult vaoshoituks jäädes.

Lisalehtedel ära toodud viidete järgi tundub, et Chris Cleave’il ei ole Nigeeria naftasõjaga isiklikku kogemust, kogu tema info aafrika keelte ja lausumiste, jamaika-inglise dialekti, kinnipidamishoone iseärasuste ja muu kohta pärineb põhjalikust uurimistööst.

Tegevus toimub aastal 2007, mis ei jäta Nigeeria naftasõja kohta teada saades üldse rahulikku tunnet sisse. Olen viimasel ajal millegi pärast sattunud lugema raamatuid ja vaatama filme kriisikolletest Aafrikas. See kõik toimub praegu. Sama lugu on teemandikaevandustega Sierra Leone’is (Blood Diamond, Edward Zwick 2006) ja ravimieksperimentidega Keenia inimeste peal (The Constant Gardener, Fernando Meirelles 2005). Esimene maailm ekspluateerib kolmandat, ressursside kättesaamiseks kohalike elu hinnaga. Kaevandustele ette jäävad külad põletatakse maha, kohalikud jõugud tapavad oma inimesi raha nimel.

Need kokkupuuted pole mus tekitanud otsest soovi Aafrikasse maailma parandama tormata, sest ma ei taha kurvastada selle pärast, mida ma muuta ei saa, pigem on inspireerinud kriitiliselt analüüsima enda moraali ja südametunnistust. Järeldus? What’s the least I can do to make this world a better place? Jätkata vegan olemist, muidugi.

terra incognita

Umberto Eco "Roosi nimi" on semiootiline romaan tõepoolest, kuivõrd esmakursuslasel on tore lugeda autori vandeseltslaslikke silmapilgutusi, kui ta vihjab mõistetele, millest diskursuse tundjad võivad aru saada, nagu avatud tekst või tõlgendamise küsimus. Sama moodi aitab see mõista semiootika toredust ja kasulikkust. Võiks ka öelda, et hiliskeskaegse mungakloostri katakombides ja labürintides põimuvaid homoerootikaga vürtsitatud jumalikke intriige lahtipunuv detektiiviromaan. Samas jättis kajama vaid tühjuse maailmas, kus pole korda ega Jumalat. Kas kõik ongi lohutamatu entroopia, igavene ekslemine, juhuslikkuse suvalisus, kodutu kurbus? Raamatu viimastel lehekülgedel hakkab Tõde sõrmede vahelt liivana välja libisema. Mitte tõde loo kohta, vaid absoluutne ja universaalne tõde, kõik teadmised kaotavad väärtuse, sest korralagedas maailmas on igaüks asendatav ja kõik seosed tühised väljamõeldised.

Kas väljapääs on dogmade hülgamine, naermine tõe üle, talle näkku ja temaga koos, juhuslikkuse mõistmine, taltsutamine ja valitsemine? Oleks see kõik vaid nii keeruline?

info on nagu vesi

Kõige pealt loetakse mu põhikooli lõpukõne luba küsimata paaris kohas veel ette... Siis otsustavad Tartu kaubanduskeskused mu kunsti matkida... ja nüüd olen äkitselt Päevalehte trükitud?!

http://www.epl.ee/artikkel/587361

?!?!? hämming. .D

((P→Q) ᴧ⌐P)

sain nüüd aru, mis mind loogika õppejõu kõnestiilis häirib. Ta on sakslane ja peab loengut inglise keeles. Mõtlesin pikka aega, et miks, vaatamata sellele, et kõigest aru saan ja tema jutt tundub justkui olevat sujuv, on teda kuidagi veider kuulata.

Õppejõu eneseväljenduses on formaalsed ja mitteformaalsed väljendid rägastikuna segi. "like", "blablabla", "that stupid sign", slaididel "isn't", "needn't" on segunenud mingite keeruliste õpikuväljenditega. Ta õpetab meile loogikat ehk mingit süntaksit, millega keelt analüüsida ja samas räägib ise nagu keeleühikutes, kusjuures kirja- ja kõnekeele ühikud on täielikult segunenud.

löön küsija suu pihta

Käed on karedad. köhin võikalt.

eka peo tempel näeb käeseljal välja nagu põletusjälg.

no77 lõppes verepeoga, öö lõppes üksinda pealinnas, teki all.

püüan alal hoida Inimest

hammasrattad on paigast ära.