kael näeb aeda

reaalsus

Kogu elu õiglust kaitsnud ja kurjusega võidelnud Superman on jäänud vanaks. Et vanaduspäevi veidigi värvilisemaks muuta, on Superman otsustanud leida endale armukese, kes suudaks lennata nagu temagi ja kes tooks lapsi. 

Film “Superlove” on lugu ühepoolsest armastusest Supermani ja toonekure vahel.

http://www.joonisfilm.ee/filmid/superlove

kunagi mõtlesin, et

ainult peenutsejad pesevad aknaid

Kadi: "Vaatasin mingi.. pikk vuntsidega mees.. askeldab akna taga... mis ta teeb seal.."

ehitusjärgus majas elava perekonna argipäev

olmekamm

raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.

kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.

Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri

ANOTHER REALITY

poststrukturalistlik nali

Mis kujuneb ja kujuneb, aga välja ei kujune?

- Tähendus.

ammendamatu teema

Iga kord, kui mu kass rõduukse ees istub ja välja vahib, on mul selline tunne:

COME WITH ME ALICE. YOU’RE TOO WILD, TOO BEAUTIFUL, TO LIVE IN CHAINS. YOU BELONG OUT HERE. A ROSE IN A VASE IS NOT A ROSE IN THE FIELD. IT WITHERS.

WHERE WOULD WE GO, LUKE? WHAT WOULD WE EAT?

ANYWHERE WE WANT, MY LOVE, AND ANYTHING WE CAN CATCH OR FIND IN DUMPSTERS. YOU THINK YOU HAVE SECURITY BUT YOU HAVE SHACKLES. YOU THINK YOU ARE LOVED BUT YOU ARE A TOY FOR OTHERS’ AMUSEMENT. I WILL SHOW YOU FREEDOM. TOGETHER WE WILL BE UNSTOPPABLE. WE WILL SET THE WORLD AFLAME.

I DON’T KNOW, LUKE. YOU’RE JUST TOO DAMNED HANDSOME TO TRUST.

I CAN’T HELP THAT, ALICE. I WAS BORN THIS WAY. THE UPSTAIRS WINDOW IS OPEN. DON’T PACK A BAG. 

ei mõelnud ise välja

Hilisöisel varahommikul aeglaselt pimedas toas unest väljudest tuli pähe mõte:
mis võiks olla müügil Moskva rongijaama puhvetis?
muskaadiviin
mõrušokolaad
merikapsatarretis
seljanka
kiluvõileivad
kohv piimaga

Ärkasin, kui suletud toas jahe tuuleiil üle tuka puhus.

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

nägin unes - üldse, elus

mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.

groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas. 
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.

mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.

ärkasin ja selline nägu oli peas

Ärkasin, sest talvepäike paistis uksest sisse. Sai juba magatud kah. Tulin üles, tegin putru ja kohvi, avastasin, et polegi midagi väga pakilist lugeda nagu viimase nädala jooksul üldiselt olnud on. Taas siin linnaperifeerias aega loomas.

Viimasel ajal on originaalse panuse hulk oluliselt kahanenud, kuna toimub see, mille eest esimesel kursusel hoiatati - teadmiste kasvamine kasvatab rumalust. Mul on tunne, et mul pole eriti midagi öelda, sest kõik ümbritsev - õppejõud, doktorandid, kriitikud, magistritööd - on minust targemad.

Kirjutada on ka raske. Varem justkui sain hakkama filmidest ja teatrist ja kogemustest rääkimisega, nüüd parema meelega võtan sisse, mitte ei anna välja.

Tuli meelde see üle-eelmise, samasuguse talve luuletus:

kui vaataksin igal hommikul
arvo pärti kuulates aknast välja
ja otsiksin kõrgmäestikke

näeksin võib-olla
lõpuks kaugemale
lumemägede harjadest

ja ei tunnetakski enam oma ahistatust,
maailm

ökosemiootika reede

"..the meaning-carrier 'friend' has turned into the meaning-carrier 'food'.."

(Jakob von Uexküll, "The Theory of Meaning")

okou :(



"The microscopist looks to see whether the motions of a little creature show any purpose. If so, there is mind there"

(Winfried Nöth, "Ecosemiotics and the semiotics of nature")

Uurija vaatab mikroskoobist, kas pisikese olendi liigutused on põhjuslikud. Kui on, on selles pisikeses siputavas olendis teadvus. Maailma nunnuim avastus!

"semiotic imperialism"

(Nöth)

mmwhwhahahahaha

"Mind is not only in humans, but also in their natural environment. Peirce did not even believe in a dualism between matter and mind. Instead, he defended the general principle of continuity from nature to mind, which he called synechism. Instead of an opposition, there is contuinity between the mind and the natural environment." 

(Nöth)

i'm getting my mind blown here. or my  m a t t e r  blown?!

Ükskord vanaisa küsis lõunalauas, et kas mul miskit muutunud on ka sellest, et taimetoitlaseks hakkasin.

"Kuulmine läks paremaks," oleks aus vastus olnud.

Mõni tsitaat kaklustrennist

treener: "Hea, Piret!"

treener: "Piret, hästi!"

treener: "Piret, väga hästi!"

oomaigaad

TÄHENDUSTE LAVIINITAOLINE ISEPALJUNEMINE

(Lotman kammib)

plörts

vegan peedihummus. nii äge pilt .D

proficiency

Use these fragments to make a clear and unambiguous thesis statement:

mythological consciousness
descriptive consciousness
proper names
a child’s mind
different eras throughout history

Kuidas erakvähk veenab meriroosi oma majja asuma

"Merelille" lõhna tundes erutub meriroosita vähk väga. Ta tõttab aktiini juurde ning haarab teda jalgadega. Tavaliselt heidab aktiin iga puudutuse puhul välja kõrveniidid, et tabada häirijat. Kuid nüüd ta seda ei tee tômbab vaid kombitsad veidi koomale. Vähk silitab meriroosi nagu ratsanik oma lemmikhobu (kuigi, nagu hiljem näeme, ei ratsuta vähk aktiinil, vaid vastupidi). Siis silitab vähk alust, millega meriroos kivile kinnitub. Vastuseks vähijalgade sõbralikele puudutustele eraldub aktiin kivist, ronib aeglaselt vähi juurde teokojale ja seab end sinna kindlalt paigale. Raske kandamiga koormatud, kuid oma koormaga ilmselt rahul olev vähk suundub kartmatult veealusesse dzunglisse seiklema.

I. Akimuškin, Ka krokodillil on sõpru

natuke ebaküpsust

ma olen juba ammu aru saanud, et kirjutamine on faking raske. sõnaseadmine. raskem kui pusle kokkupanek, raskem kui arvutamine, raskem kui semiootikast aru saamine. täna avastasin indikaatori, mis näitab, kas olen parasjagu kirjutamise lainel, nii et see tavapärasest natuke kergem on, või mitte. tuleb proovida kirjutada luuletus! kui tuleb välja, siis olen, kui ei, siis ei ole.

noh, ja praegu:

põikasin toomel kelgutavate laste eest hange
porilompidest peegelduv päike pimestas silmi

mott.

teiseks on siis raske kirjutada, kui mõtted mingil teemal üksteisele täielikult vastu käivad. näiteks olen juba mõnda aega tahtnud anda jalaga kogu kontseptuaalsele kunstile, alustades David Hume'i faking põhjus-tagajärgseoste trivialiseerimisest, samal ajal mõeldes, et valge ruut on maailma parim maal ever.

ma ei saa hollandisse õppima minemise motivatsioonikirja kirjutades mööda sellest, et lugejale jääb mulje, nagu tahaksin sinna kanepit suitsetama ja oma lesbist kaaslasega abielluma minna. damn you, "Hollandi kaasaegse kultuuri eripärade" konnotatsioonid!