"Mahavisatud koni kukub teise kõrvale. Jätan nad sõbralikult kõrvuti lebama. Konidega on ju samamoodi kui inimestega: nad võivad juhuslikult kohtuda, aga tavaliselt vedelevad ikka üksinda külmal asfaldil."
Peeter Kormašov, "Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust"
Showing posts with label täiuslikud põimlaused. Show all posts
Showing posts with label täiuslikud põimlaused. Show all posts
Friday, July 24, 2015
Thursday, January 8, 2015
Hetked, mis jäävad sulle meelde, kuna sa olid siis elus
"Siit jõuame ka laiema küsimuseni, kuivõrd on kommunikatsioon selle üürikese hetke jooksul, mil sa oled lihalikul kujul presentne, võimalik. See on nii suur vedamine, kui üleüldse õnnestub millestki rääkida, ja kui kellelegi kukub see lihtsalt välja, on eriti kaunis.
Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.
See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""
Ene-Liis Semper NO47 kataloogis
Poeesia tekib siis, kui lubatakse endale olla ebapraktiline. Elu on praktiline, kunst on ka sageli väga praktiline, kõikjal on ühed ja samad füüsilised parameetrid. Kui lubatakse endale neid eirata, tekib poeesia.
See ei ole lavastus, kus pannakse rusikas lauale ja väidetakse midagi, vaid ta peaks jääma eskiisiks, visandiks. Tuli, käis läbi, läks ära. [..] [M]a tajun oma töid tehes väga selgelt, et elu on lühike. [..] Unes oli olukord, mida on palju kirjeldatud: oled kuskil rahvarohkel üritusel ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Väga paljud inimesed on seda kirjeldanud kui oma hirmu-und. Ma nägin seda ainult üs kord ja lahendus oli ebatavaline: kui ma sain aru, et olen alasti, ütlesin kõigile: "Ma tulingi ainult korraks.""
Ene-Liis Semper NO47 kataloogis
Tuesday, December 23, 2014
kaks vana tamme
kaks tamme, kes kunagi olid lõvid, ja siis elasid nii vanaks, et nende käpad juurdusid maasse ja lakad-vurrud-kõrvad-silmad-koonud kasvasid taeva poole puuvõraks ja sabad sirutusid teineteise poole sõlmseongusse ning juured olid sama põimunud, et sügaval maa all koos põhjavett juues rääkida, mida silmad üleval taevas nägid ja mis helid kõrvu kostsid ja keda koonud suudlesid. mõnikord tahavad koonud suudelda ainult teineteist ja siis tundub puu all seisjale, et üleval tammevõras puhub tugev tuul ja maru.
Sunday, September 21, 2014
Ebamugavaks jäänud narratiivid
Näitusel „Ebamugavad
narratiivid“ joonistuvad välja kindlad temaatilised jõujooned, mis teoseid
ühendavad, ent ilmneb ka üks vormiline probleem: mil määral kõneleb kunstiteos
enda eest ise ning kui vajalik on kaastekst?
Saturday, May 31, 2014
Argipoeesia ja olmeromantika
Eva Mustonen “Argipoeesia “
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis
Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.
Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen
Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis
Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.
Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen
Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.
Sunday, March 9, 2014
vanaisast
Nägin unes, et vanaisa palus mul oma raamaturiiulit korrastada. Riiul oli minu peast kõrgemal ja sel oli vaid üks korrus ebakorrapärases rodus vanu nahkkaantega raamatuid. Küsisin vanaisalt, et mis nende raamatute sees on. Vanaisa vastas: "Minu muusikakriitika."
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:
Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.
Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:
Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.
Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.
Wednesday, February 5, 2014
metakriitikat
Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]
Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.
Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.
Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.
Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.
Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".
See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.
Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.
Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.
Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.
Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.
Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.
Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.
Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".
See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.
Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.
Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.
Sunday, January 12, 2014
lõputu elu
Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,
on see,
et kuidas elada kõiki neid elusid -
jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal
ning samal ajal
elada oma kallimatele lähedal,
tulla koju nende juurde,
olla koos.
Tuesday, November 26, 2013
Kuidas pilte mitte seletada
Ilmunud: Müürileht online, 26.11.2013
http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/
„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.
Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.
Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.
Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.
Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).
Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.
Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.
Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.
Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.
Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.
Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.
Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.
Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.
Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.
„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?
http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/
„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.
Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.
Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.
 |
| Foto: Von Krahl |
Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.
Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).
Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.
Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.
Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.
 |
| Foto: Von Krahl |
Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.
Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.
Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.
Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.
Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.
Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.
„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?
Sunday, November 10, 2013
Friday, August 23, 2013
Tartu loomine
Ilmunud: Sirp, nr 31, 23.08.2013
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452
Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline kohas viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist“1. Kohaks on siin peetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt – koha intentiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartus tegutsevate Supilinna Seltsi ja Karlova Seltsi tegevus oma linnaosades on oluline osa Tartu üldisest imagost linnana. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuripraktika teemat on koha karakter, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.
Sunday, August 4, 2013
rändaja töö endaga
Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.
Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.
Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.
Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil
Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.
Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)
Pilt: Dima Samarsky
Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk
Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)
Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!
.jpg)
Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.
Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).
Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.
Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.
Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.
.jpg)
Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.
Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.
Tripi viimane päev, Vilnius.
Pilt: Karolina Vainilkaitė
Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.
Saturday, June 22, 2013
uus aeg
Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.
Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.
Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.
Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.
Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.
Wednesday, June 19, 2013
WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon
tõlkinud Carolina Pihelgas
MIDA EILE PÄRASTLÕUNAL TEHTI
mu tädi maja pandi põlema
ma nutsin nii, nagu naised telekas nutavad,
nagu kokkumurtud
viienaelane.
helistasin poisile, kes mind kunagi armastas
proovisin rahulikult rääkida
ütlesin tere
tema ütles warsan, mis lahti on, mis juhtus?
mõnikord palvetan
ja minu palved on sellised:
armas jumal
olen pärit kahest riigist
üks on janune
teine põleb
mõlemal on vett vaja.
hiljem tol õhtul
võtsin kätte atlase
libistasin sõrmedega üle kogu maailma
ja sosistasin
kust sul valus on?
ta vastas
igalt poolt
igalt poolt
igalt poolt.
Tuesday, May 28, 2013
maailm on frukt
Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.
Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.
Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.
Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE
Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:
Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc
Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.
Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.
Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE
Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:
"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks."
Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc
Wednesday, May 1, 2013
olmekamm
raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.
kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.
Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri
ANOTHER REALITY
kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.
Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri
ANOTHER REALITY
Thursday, March 28, 2013
päike, lumi, hauarahu
Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.
Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.
Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.
Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.
Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.
Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.
Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.
Monday, March 4, 2013
Lepiku tänavat pole olemas
Lepiku tänavat pole olemas. Ma
teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav
Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt
Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja
ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval,
mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku
tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige
maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see
kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea,
kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt
nende eksistentsihetkel peale jõuda.
Niisiis seisatan ühe suure
kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist
väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis
Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi.
Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm.
Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat
kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis
üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles
treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole
enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist,
mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks
ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.
Ent ühekordne kohalejõudmine ei
tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral.
Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on
erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda
sinu kohalolust hetkega ära.
Teisel minemisel Lepiku kolme
ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev
pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast
pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks
otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin
ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest
pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski
maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada.
Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal
puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt
ühesugused olla...
Kui jõudsin ärklikorrusele kohale,
polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult
lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi
juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell.
Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra,
siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas
see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei
tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain
vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin
pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.
Wednesday, February 20, 2013
seltskonna ööpäev
Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse
Edvin Aedma
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse
Edvin Aedma
Sunday, January 6, 2013
0rnitoloogi pealehkk
Siinkohal üks tekstikatkend, mis oma ülevas ilus nii hägusalt selge on, seda parem, et autoriks Luuk, aga pealkirjaks Rimbaud:
"Laine kui nukk, iiveldamaajav kalju. Kui palju kordi olen järeldanud su pinnalt sügavikke! Ja kordi, mil olen end lasknud viia pimediku voogudel! Ja valgeid, uskumatuid päevi, mil püüdsin heiastusi ljööde sinisest, ja läbipaistvast, ja kruusasest taevast. Sina, põhjatu, kalliskivi, katsid mu meelest laia välja.
Pidin su jaoks uuesti sündima. Olen valestimõistetud ka."
Subscribe to:
Posts (Atom)