Showing posts with label persse'improviseerime. Show all posts
Showing posts with label persse'improviseerime. Show all posts
Tuesday, December 17, 2013
Sunday, August 4, 2013
rändaja töö endaga
Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.
Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.
Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.
Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil
Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.
Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)
Pilt: Dima Samarsky
Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk
Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)
Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!
Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.
Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).
Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.
Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.
Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.
Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.
Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.
Tripi viimane päev, Vilnius.
Pilt: Karolina Vainilkaitė
Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.
Tuesday, May 28, 2013
maailm on frukt
Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.
Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.
Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.
Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE
Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:
Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc
Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.
Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.
Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE
Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:
"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks."
Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc
Tuesday, November 27, 2012
tõsijutt
Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.
Lahkusime Karolinaga baarist
päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel
päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et
mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes
kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis
ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul
mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla
linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta
tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda
eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele
arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt
teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta
midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust
sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei
süvenenud.
Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et
siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad
on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav
tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku
turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.
Mööda keskväljaku rattateed
jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi
kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale
astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne
inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta
oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis
tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu.
Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.
Vanamees kiitis rõõmsalt ratast,
ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta
selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi
alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme
eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga
jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt
peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks.
Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt
50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna
mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks
või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei
tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja
mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et
ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.
Pärast tehingu sooritamist läks
mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et
olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord
kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit
lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla,
eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm
korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga –
nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.
Tuesday, November 6, 2012
talveks ahjud sooja
ruumikogemuse metafoorsuse juurest kõrvale põigates pean isikliku blogipinna kõikeneelavust tänades vajalikuks mainida, et
AHJUPEET ON NII HEA
AHJUPEET ON NII HEA
Tuesday, July 31, 2012
suviselt suvalised
Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.
Friday, April 6, 2012
Friday, March 23, 2012
vegan win
ma ei tea, kas olen väga osav, väga näljane või avastanud secret ingredienti, aga söön juba teist õhtut järjest maailma parimat salatit. kusjuures kaht erinevat.
kartulisalat my style (tahtsin kartuli asemel lillkapsast kasutada, aga õhtul hilja koju jõudes olid kartulid nii varmalt juba valmis keedetud, nii et ei viitsinud lillkapsaga jamada. ka muu peale kaerakoore ja paprika on köögist leitud juhuslikult)
2 keedetud kartult
paar lehte jääsalatit
paar lehte jääsalatit
üks väike või pool suurt paprikat
üks küüslaugukurk
pool avokaadot
2-3 spl kaerakoort (kaerast tehtud koor. poes on)
maitsestamiseks musta pipart ja soola/sojakastet
tükelda kogu kraam, salatit võid rebida, lao kaussi, vala koor ja sojakaste peale, lisa pipar. ära segamisega vaeva näe, saad ka kihilisena süüa. kui piisavalt vara selle peale tuled, võid kurgi jätta viimaseks kihiks ja maitsestada enne selle lisamist, sest küüslaugukurk on üsna tugeva maitsega ja ise sojakastet ega midagi ei vaja (ma tulin selle peale alles hiljem, aga kuna salat tuli siiski välja maailma parim, siis pole vist väga vahet).
Teine superfakinghea salat oli eilne oasalat:
pool purki punaseid ube
üks väike või pool suurt paprikat
jääsalatit
rohelisi oliive
2 spl kaerakoort
sojakastet, pipart
oad kaussi, paprika tükkideks ja kaussi, jääsalat, oliivid, koor ja kaste-pipar. segada pole vaja (võid, kui tahad, mul lihtsalt kauss pole piisavalt suur).
Wednesday, August 17, 2011
what would asimov do
segane suvi on olnud. täna naasin maalt pea- & ihupuhkuselt, aga enne seda treenis närvi psytrance'i festival Project Human. Kultuuritolmu kestvuskatsel meid tähele pannud DJ kutsus sinna perfokat tegema. läksime Kristinoga päev varem kohale, et kohta tšekkida, olles enne paar päeva veetnud Tammelinna baasis kilest tulnukakookoneid meisterdades.
võrumaal on lust hääletada. kuigi seal üht konkreetse järve ülesleidmine õnnestub alles siis, kui satud sellest 10 km raadiuses elava kohaliku autosse, aga kõik on piisavalt abivalmid, et selline asi kindlasti lõpuks juhtub. kolmapäeval kristinoga võruka autos õuele sõites, saia mugiv põnn süles, jäi mulje, et sattusime hoopis grillpeole, aga õnneks oli tegemist siiski festivalirahvaga ja ööde jooksul kogunes juurde.
paar järgmist päeva veetsime kuskil kössitades või telgis magades, sest keha ootas perfokat ja oli säästurežiimil, pealegi vihma sadas ja kohutavalt külm oli. järve läksime vaid kaks korda ujuma, alguse öös ja lõpu hommikus.
psytrance'i vaid veidi nautides jõudis lõpuks kätte reede, perfokapäev. seadsime päevaga seti üles, öösel ronisime kookoneisse ja alustasime chatti.
Project Post-Humani kontseptsioon:
Projekt kajastab omavahelise kommunikatsiooni väärtuse nihet high tech tuleviku jõuväljas. Peegeldame oleviku vahenditega ühte võimalikku tulevikku, kus meie ainus side reaalsusega on HTC/i-Phone nutitelefon. Viibime igaüks eraldi piiratud ruumis, mis assotsieerub meie enda jaoks füüsilise isolatsiooniga virtuaalses piiramatuses, samas sünnieelse seisundiga kui olukorraga, kus välise reaalsuse olemus pole veel kindlaks määratud, omades potentsiaali olla ükskõik missugune.

![]() |
| Pildid: Kati Orav |
Project Post-Humani kontseptsioon:
Projekt kajastab omavahelise kommunikatsiooni väärtuse nihet high tech tuleviku jõuväljas. Peegeldame oleviku vahenditega ühte võimalikku tulevikku, kus meie ainus side reaalsusega on HTC/i-Phone nutitelefon. Viibime igaüks eraldi piiratud ruumis, mis assotsieerub meie enda jaoks füüsilise isolatsiooniga virtuaalses piiramatuses, samas sünnieelse seisundiga kui olukorraga, kus välise reaalsuse olemus pole veel kindlaks määratud, omades potentsiaali olla ükskõik missugune.

4 tundi kilekookonis võrkkiiges, LED-prože süles, purjus-pilves inimesed katsumas ja inimlikkuses kahtlemas, soovides igast kraami mu õhutorustikust sisse puhuda/ajada/valada. ma ei lasknud end millestki segada ja keskendusin nutil trükkimisele, vestluse jätkamisele. roll nihkus iseenesest paika, pahur kosmoselaevamees. minu olukord ei olnud kõige hullem, sest kookon ei olnud täielikult suletud, sündides surusin membraani lihtsalt lõhki. rauli kopsuaur imendus rastadesse, õhu meeldivalt kuivaks jättes. kristino istus kui saunas, kinni, hingates läbi toru, välja tulles tegime keisrilõike.
pärast perfokat pidasime oma peo maha, neli tundi tantsu-jalutamist-jäises järves ujumist, kella kaheksa aegu otsustasime asjad kokku pakkida ja tartu (esialgu 20 km kauguse võru) poole jalutama hakata. õnneks võttis meid mitte väga kaugel festivaliplatsist peale turvamees, kes läks varahommikust dušši otsima ja meid võrru viskas. juba tunni pärast tartus, kus äkkuni ühikatoas.
pärast perfokat pidasime oma peo maha, neli tundi tantsu-jalutamist-jäises järves ujumist, kella kaheksa aegu otsustasime asjad kokku pakkida ja tartu (esialgu 20 km kauguse võru) poole jalutama hakata. õnneks võttis meid mitte väga kaugel festivaliplatsist peale turvamees, kes läks varahommikust dušši otsima ja meid võrru viskas. juba tunni pärast tartus, kus äkkuni ühikatoas.
![]() |
| Ulrich Ichabod, droitetist.operator, Absur Dibot |
[8/13/2011 2:28:10 AM] droitetist.operator: Juhtumas on midagi 2gedat
[8/13/2011 2:28:05 AM] Absur Dibot: Alustan mittefenotyybiliste geenide kombineerimist
[8/13/2011 2:28:38 AM] Absur Dibot: Mida sk2nnerid n2itavad?
[8/13/2011 2:28:53 AM] droitetist.operator: Kookonid t6mbuvad krimpsu
[8/13/2011 2:28:56 AM] Ulrich Ichabod: Mitokondrid synteesivad energiat
[8/13/2011 2:29:19 AM] droitetist.operator: Gaasipedaal on p6hjas
[8/13/2011 2:29:46 AM] Ulrich Ichabod: Klaustrofoobia eneseyletus
[8/13/2011 2:29:54 AM] Absur Dibot: Moodustub puhtast energiast kers
[8/13/2011 2:29:56 AM] droitetist.operator: Mees v6tab kuju
[8/13/2011 2:30:17 AM] droitetist.operator: Ta on 1.90 cm pikk
[8/13/2011 2:30:40 AM] droitetist.operator: Kaal 110
[8/13/2011 2:30:49 AM] Absur Dibot: Et heiti siis?
[8/13/2011 2:30:53 AM] ExternalObserver: edas i edasi
[8/13/2011 2:31:01 AM] ExternalObserver: publik on juba põnevil
[8/13/2011 2:31:19 AM] droitetist.operator: Muud n2idud on 123.56 ja 555.77 ja 1.228
[8/13/2011 2:31:31 AM] Ulrich Ichabod: Lihasmassi tyyp brawny
[8/13/2011 2:33:57 AM] Ulrich Ichabod: Karvased käed ja oskab pyyda kala
[8/13/2011 2:37:09 AM] Absur Dibot: Kookoni fluktuatsioonid on vahel meeldivad
[8/13/2011 2:37:12 AM] droitetist.operator: Nimi Ja koodidm
[8/13/2011 2:37:33 AM] Absur Dibot: Konrad 12.4.5
[8/13/2011 2:37:47 AM] Ulrich Ichabod: Wolfgang mannheim 4
[8/13/2011 2:38:29 AM] Absur Dibot: Ma arvan, et ta on siiski alfa staatuses
[8/13/2011 2:38:47 AM] droitetist.operator: Lepime kokku v kloonime
[8/13/2011 2:38:59 AM] Absur Dibot: Niiet siis wolfgang mannheim 4 alfa
Thursday, July 28, 2011
synkr
Matk-performance Kliima aktsioon on nüüd läbi, jätkub järellainetusena.
Kolmapäeva varahommikul kell 5 kogunesime päikesetõusus Kasekese katusele, tervitused eriti sõbralikud, sõnastamata kokkuleppena üldine vaikus. Veetsime tunni hilinejaid oodates, päikesetõusus, vaikides, tõrvapapp jalge all öövihmast märg. Kui tulijad tulnud olid, kogunesime ringi, et sõlmida leping 60 tunni jooksul teineteise seltsist mitte lahkuda. Formaalsused läbitud, ronisime ükshaaval katuselt alla (jalalihased veel eelmisist öist kirbevalusad) ning jalutasime hanerea, kolonni või kaosena mööda Karlova tänavaid kellegi tagaaeda, et matta maha oma telefonid/koduvõtmed ning minna vaikuses hommikust sööma tühja võlvsaali linnasüdames.
Liikusime Kliimal paljudest maailmadest läbi, ühelt planeedilt teisele. Esimene kord köiega risti üle Emajõe, sattudes tavaliste suvitajate planeedilt maailma, kus elasid ainult porgandpaljad päevitunud mehed. Nende loomulik elukeskkond oli liivane pinnas lehispõõsastega, mille vahel olendid seisid, käed puusas, ja vaatasid vaikuses ringi. Tulnukatena me kontakti ei otsinud, pigem lasime pärismaalastel jälgida, mida teeme - kaevasime liiva sisse nelinurkse augu ning pidasime ühe maadlusmatši, mida alasti mehed muigvelsui jälgisid. Chanel tegi nalja, et we are the best contemporary artists in the world. We drink american wine with bubbles in it with Marina Abramović. puise aksendiga tabas täpselt olukorra absurduse pihta.
Õhtu poole hakkasime kolme autoga Vana-Kasepää poole sõitma. Paraku sattus üks autotäis segadusse ja kadus ära. Ootasime neid ERMi sammaste juures linnapiiril liivapäikse käes, loendades varandust suitsu ja šokolaadi jaoks. Lõpuks otsustasime edasi sõita, jättes samba peale kirja autojuht Fabrique'le midagi tema sõprade kohta Venemaalt, kes kavatsevad talle tappa anda, kui kätte saavad.
Vanausuliste juurde kohale jõudes seadsime end sisse hiiglaslikku tühja puumajja, toad kui labürindid, täis fotonäituseid ja vanu vinüüle Eesti popi- ja rokiklassikast. Ambulartooriumi seinte ja võrade vahel tegime lõket & massaaži. Idaranniku öös üksi mööda külatänavat jalutades kostis kõrvu ainult üüratu vaikus ning pimedus oli nii mattev, et kassid panid võpatama.
Järgmisel varahommikul kõndisid unised ja segaduses kaasaegsed kunstnikud ühiselt läbi mudaranna Võrtsjärve, et end puhtaks ujuda, küllap nägime välja efektsed ja halenaljakad.
Järgmine plaan oli sõita kummipaadiga Piirissaarde. See kõik võttis väga kaua aega, sest bensiin sai otsa ja lähim bensukas tundus olevat Räpinas. Pärast paaritunnist sekeldamist sai esimene 5-pealine punt astuda paati ja alustada pooletunnist sõitu üle vee, et avastada asustamata alasid. Jäin koos Madise, Urmo, Kiwa ja MoKSi kohaliku Siimuga maha, istusime sipelgapessa ja kuulasime, mida Madis jutustas Ian M. Banksi ulmest seoses tuuma & perifeeria kontseptsiooniga semiootikateoorias.
Kui Fabrique tagasi jõudis, muutus ilm hetkega ärevaks, pilved hakkasid tumenema. Tundus, et tuleb torm. Tundus, et võib-olla ei saagi me Piirissaarelt tagasi, vaid peame sinna MoKSi mugavuste asemel ööseks jääma. Võtsime kaasa hädavajalikud asjad, st hambaharja, veidi vahetusriideid ja nii palju sularaha, kui kellelgi oli, ning Mike Hentzi suitsukala, mille ta Vana-Kasepäält ostnud oli. Magamiskotid jätsime autosse, et mitte paati koormata ja olla solidaarne juba saarel oleva pundi teise poole suhtes. Selline äikese-eelne rahutus mõjub alati eufooriliselt, kogenenumad ütlesid, et see ongi Kliima - juhuslik ekstreemsus. Keset järve, kui lained meid järjest märjemaks pritsisid, võttis Madis tunkede põuetaskust välja viskipläsku ja saatis ringile, mis algatas ühe meremeestelaulu.
Kohale jõudes tuli välja, et oleme taas maabunud uuel planeedil - meid tervitasid madalate maduokstega pajude ja pilliroometsa vahel seisvad pärismaalased - naeratus näol, surudes kätt. Terje kleidimuster ja Kaisa valge peasall, pilgud järvel.
Koha peal tuli välja, et benssu on piisavalt ainult üheks tagasisõiduks. Mis tähendab, et asjad on veidi perses. Mida teha? 50 minutit keskendumisharjutusi.
![]() |
| Foto: Terje Toomistu |
Pärast harjutuste sessiooni istusime vaikuses lõkke äärde ja lasime suitsukala ringile.
Esimene paaditäis läks päästeoperatsioonile. Plaan: minna Räpinasse bensiini, kala ja veini järele. tagasisõidul loksusin paadininas, taas märg, ent rahulik. Sadamas tegime plaani: Kaisa, Fabrique, Siim ja Urmo lähevad kraami tooma, mina jään Kiwaga paati valvama. Kui teised olid ära sõitnud, istusime kahekesi kummipaati maha, sirutasime pikaks oma räpased ja verised varbad ning kahe peale üht pudelit Pilkut lahendades jutustasime Indoneesiasse kadumise võimalustest & performance-kunstist.
Kui teised tagasi tulid, tutvustas Urmo meile suurepärast vahuvein-šampooni, mida paraku kauaks ei jätkunud. saatsime Fabrique'i viiendat korda paadiga järvele ning kadusime viiekesi Moostesse. kuna poed olid juba kinni, nõustus Siim kodust juustu ja veini kõrvale leiba tooma, teised jäid autosse kartulivarastamisplaane pidama.
õhtul võileivad kui metsatukk, kui ülejäänud tagasi tulid, maitsesime Mike'i juustu, tegime sauna ja vajusime unne.
järgmise päeva põhiaktsioon oli taevaskojas kaljult vette hüppamine. kiwa, kes oli kõik kolm päeva käinud ringi mustas ülikonnas, ei võtnud hüppamisekski seda ära. mul oli endast veidi kahju.
kui lõpuks tartus maarja kirikusse tagasi jõudsime, tundus lahkumine kuidagi väga süsteemiväline olevat... käsi ei tõusnud lahkuma, kuigi kõik oli juba läbi. taas tartu tänavatel ringi joostes hakkasin veidi koost lagunema, õhtul suurema osaga seltskonnast õlled emajõe ääres, kuid tänasega saabus lõplik lõpp.
kliima formaat ja eesmärk on raskesti selgitatav. põhimõtteliselt on see mitmepäevane ühistegevuste seeria, kus grupp on kogu aeg koos. emotsionaalne siinus on üsna hüplik, tekib meeletu grupitunnetus, muutuda võib teadvuse seisund või reaalsusetunnetus, minu jaoks oli seekord vägev puhkusechill väga ägedate inimestega. grupi sees kehtestatakse uued reeglid, mis on välismaailma reeglite suhtes ülevad. sealt alternatiivtegelikkus. mike hentz, kes on kliimasid korraldanud vist 80ndatest saati, luges meie pealt välja sotsiokultuurilisi ja psühholoogilisi seoseid, mis küllap on osa tema vajadusest mõista maailma või nii.
pärast elumuutvat patarei perfokat oli selline roadtripp päris kosutav, tulevikus süübin formaati enam.
Thursday, July 7, 2011
suveõhtud maanteel
Tallinnasse jõudsin vaikselt autos istudes ja vene mussi kuulates, juht oli umbkeelne, ent sõbralik. jalutasin kalamajja, kus Kristino chillis paari sõbraga, juures vesikas, vahustatud pett ja muffinid, veidi enne keskööd alustasime patarei perfoka koosolekuga ümmarguse köögilaua taga kolmekesi ajuründeid harutades.
pärastlõunal ärgates jätkasime kristinoga kahekesi samas kalamaja kööktoas kiluvõileibu süües ja kontseptsiooni kirja panna püüdes. kui see tehtud, liitusin kirsiga pealinna tänavatel õmblustööd otsima. enne veel jalutasin üksi läbi Ptarmiganist, et näha, mis sõbrad teevad, ja võtta kerge dušš.
õhtul sattusin taas kalamajja superkanget õlut jooma, seltskond veidi teine, ainus konstant kristino. sõime kiluvõileibu ja virsikuid, muuhulgas tantsisime salsat, peas õlgkübar.
järgmisel hommikul ekslesin niikaua mööda kesklinna, kuni lõpuks väsinud peaga tee balti jaamast solarise juurde leidsin (jah, ma tean), sain eksamit joonistavalt kirsilt ühikavõtmed ja läksin sinna und edasi magama, sest kristino kadus mandrilt. hiljem kohtasin Johni, kes otsustas kuuma päeva puhul frakki kanda, ja veel hiljem anna-mariaga, kes tähistamisel piirdus jäätisekokteiliga.
kui õhtupoolikul maanteele sain, et pärast poolnädalat kodulinna naasta, sattusin kose ristil hoopis viljandi suunale. otsustasin jutu jätkuks külastada teist kodu ja siin ma nüüd istun, mustsõstrakauss kõrval, kõrvus ritsikad & ojakohin, ööüksinduses omaette, juhi telefoninumber taskus.
Tuesday, July 5, 2011
klima has already begun
põhiprojekt, millega siin Tartus praegu tegelen, on teadvuse seisunditega mängiv 60-tunnine ühistegevuste sessioon KLIMA. Piiratud grupile mõeldud tegevuste järjestuse põhimõte on "tee asju, mida sa pole kunagi varem teinud", ettevalmistusi juhib performance- ja kujutav kunstnik Mike Hentz, kes resideerub praegu MoKSis, koosolekutel-õhtusöökidel oleme käinud kaisa eiche, terje toomistu, kiwa, chaneli ja fabrique'ga. lõpptiimis on rohkem rahvast.
Avamaa intensiiv algab pärast Tuned Cityt. it's going to be awesome.
täna tallinnasse kultuuritolmu perfokat ette valmistama & ptarmigani hängima & kirsile katsetele seltsi.
aastatagune mina oleks ainult ahhetanud selle peale, millega praegu tegelen, aga praegune mina võtab kõike üsna külma kõhuga, äge-aga-suva, tahan juba massööriks saada ja ootan taassündi Groningenis punapäise veganina, kus keegi mind ei tunne. puhkus korraldamisest.
Wednesday, May 25, 2011
küllastus, uus impulss
10. JUUNIL VIIMANE EKSAM
tahan tartust ära, sest tartus on tsükliline aeg
on vaja teel olekut, minevikust tulemist ja tulevikku liikumist, selja taha jätmist, ettepoole vaatamist, tahan hääletamistrippi, rattamatka, rongisõitu, kohe, kiiresti ja palju, KES TULEB KAASA?
Friday, April 15, 2011
aprillilõpu intensiiv
olen nii tihedalt aktsioonis, et sisemonoloog on pea raugenud. reflektsiooniks ei jää aega.
tegutsen NELKis vabatahtlikuna, kus praegu on TEH Meeting 71 - euroopa kultuuritehaste kokkutulek. info organiseerija, registratuurineiu. eile oli majapidu, aga selleks ajaks olin pärast pikka tööpäeva nii väsinud, et suutsin mingle'ida ainult nende euroopa kultuuritehaste esindajatega, keda juba tundsin. amsterdami melkwegi delegatsiooniga sattusin arutellu, et mis süsteemi najal need õuetuled sisse-välja käivad. performance'eid oli mitmesugused - vaatemängulisi ja publikut kaasavaid, kuid vaid üks sai rinnale põletusmärgi. öösel nädalaks mahajäetud ühikatuppa jõudes olin nii zombi, et sattusin pooleks tunniks kingi viksima. homme kuues 18-tunnine tööpäev.
samal ajal korraldan semiosalongi, mis on muutunud omaette narratiiviks. sellest pikemalt loodetavasti salongiblogis, kui tõlke- ja koolitöö, mis küll on kuidagi tagaplaanile nihkunud, kõrvalt tähelepanu koondada suudan. viimane oli hoopis loeng-performance, formaadi ründamine, see oli nii vägev.
tuleval nädalal kaon linnast pealinna helisid lindistama ja sõprade juurde elama, et lõpuks tagasi tulla, pidada ise üks ettekanne ja kõik need vanad kirjatööd ära kirjutada.
kõik toimub samal ajal. istun nelgi kontoris, et osalejate nimekirja koostada, püüan kätte saada marco laimret, kes samal õhtul näitab õpetlikult, miks see mul ei õnnestunud, ärkan hommikuti 2 tundi varem, et teha ainsat tööd, mille eest saan raha, täidan pabereid ja otsin võimalusi sügisese hollanditripi jaoks, jooksen üle tee loengusse, joon eurooplasi ja sõpru täis saalis õlut ja lasen laud kinni, et veidi puhata.
Tuesday, December 21, 2010
jõulujaburus 2
selleaastane jõuluperfokas HTG keldris... oli päris mitu korda intensiivsem eelmisest. võlvlagede ja betoonpõrandaga labürinti sisse astudes (ilmselt ruuporimehe läkitusel) tervitasid pahaaimamatuid esmalt kottidesse pakitud rabelejad, mustvalged maskid näo ees. järgnes pime saal, mida valgustasid mõned jõulutuled ja paranoiliselt sähvivad taskulambid, ruum oli tossu ja luulehuilgeid täis.
edasi kõndida oli raske, sest näota roomajad haarasid jalgadest ning pärisid selleaastase hea laps olemise kohta. järgmises, pisikeses kiviruumis istus taskulambi spotlightis räpases puhvaikas pabernäoga jõuluvana, kaks päkapikku kõrval, kes naersid läbilõikavalt, kui julgesid pärimise peale mõne luuletuse esitada. järgmine ruum oli sõda. mandariinisõda. läbi minemiseks pidid kas kannatama koori oma ihul või ise vastu loopima ja katet tegema. mandariinilaua taga seisis maskis musta kräsupeaga koll, kes õgis mandariine ja loopis nende koori. järgmises ruumis oli perfoka ideeline kese - ilus Koyaanisqatsi. film ja heli suurel linal. nii mõnigi külastaja unustas end sinna seisma ja vaatama. välja saamiseks tuli läbida viimane ruum - sõbralik ruum, ning anda allkiri, et oled nõus sellega, mida nägid. hiljem tuli välja, et allkirja andes tõotasid olla edaspidi hea laps.Perfoka korraldamine läks kuidagi libedalt sel aastal, saime kogu seltskonnaga vaid paar korda enne kokku. algne impulss tekkis ajurünnakust Martiniga ühel reedeõhtul Genis ning idee kulges edasi koos Oliveriga arutades (nagu ikka). paraku kui eelmisel aastal jäi taidlus veidi lahjaks, nihkus sel aastal see üle käte, umbes 13ndal minutil haarasin peast, et mida me ometi teinud olime ja vaatasin seda sõda ja mõrva enda ümber. toss, sähviv ja segane valgus, mandariinivägivald, sõjakisa ja kriisked... agh. hiljem, kui fotograafi abiga 15 kilo mandariinide koored ühte kasti saime, tundus sellest lahti saamine nagu laibamatt. mis seal ikka. pinge on vajalik.
Silveri maskid olid ka sel aastal ühislüli ja tossumasin tuli kellegi (aitäh, Tõnis! .D ) tagataskust.
ning taaskord - aitäh, noorus .)
Monday, November 29, 2010
mõttelõtvus
Ülikool on mind ära taltsutanud. Mis sai süsteemi vastu mässavast-initsiatiivi haaravast-kriitiliselt mõtlevast-dogmasid väljanaervast-eesmärkide nimel sisemüüre lammutavast minust? Vaimujulgus kadus kui tudeng jõkke. Istun loengus ja mõtlen, et okei. Resigneerunult. Kusjuures enne loengusse minemist ma isegi ei vaevle metsiku soovi käes teha midagi muud, minna kuhugi mujale, minna maanteele ja pealinna hääletada ja end praamile peita ja põhjanaabri pealinna sõita ja sõprade juurde pittu minna ja hommikul mitte mõeldagi tagasisaamisele, vaid vaadata, mis saab. Mul on hea meel minna loengusse, sest loengus on kohati üsna okei (et mitte öelda huvitav). Süsteem on mind üle kavaldanud. Ma ei tahagi süsteemi vastu võidelda, sest ta tundub päris arukas tüüp olevat. Mis mul öelda. Kuid aruka tüübi pahupool on nurkadeta lineaarne tüüp, kes ei inspireeri, ei paiska välja hulle ideid. Muidugi kokkuvõttes on see mu laisa tähelepanu süü loengus, kuivõrd ma ei vaevu õppejõudu piisavalt kuulama, et mu peas tekiks mingi iseseisev mõtteprotsess. Laisk tähelepanu -> lihtsakoeline teadvuse voog -> ideevaegus -> igavus -> laisk tähelepanu. Aitäh sulle, suhe Pireti ja ülikooli vahel.
Pärast tõdemist, et get your balls back, tegin nimekirja, mis tuletaks mulle meelde kunagisi julgustükke, et need inspireeriksid tegema uusi.
top 10 badass things I have done in my life, featuring:*
1. MMA baaskursus
2. näiteringi juhendamine + lavastamine + perfokad
5. põhikooli lõpukõne kirjutamine & ettelugemine 500 inimese ees
5.1 TÜ antiikmuuseumis toimunud kirjandustund-luuleõhtul Pehki "seesam seesam / lähme jooma" lugemine
5.2 15-minutise kanepi legaliseerimist propageeriva kõne kirjutamine ja ettelugemine 10. klassi kirjandustunnis
6. spontaanse kaitsekõne esitamine TKuG juhtkonnale põlvkondadevahelisest erinevusest viisakuse mõistmisel
7. ühe päevaga 250 lk tammsaare / 300 lk dostojevski lugemine
8. juuste mahalõikamine ja punaseks värvimine 2. klassis
9. kõik workshopid (sh MoKS), kus olen üksi käinud
10. algkoolis koolihoovis nooremaid kiusavale bully'le vastuhakkamine
*salapära, põnevuse ja enese kompromiteerimise vältimise huvides jätsin mõned punktid välja
Nimekirja tegemise põhjus oli kerge hirm, et kas ma olengi laisaks ja tarbetuks tudengiks muutunud, kes ei vaevu eriti mitte millekski. Lootust annab õnneks asjaolu, et punktid nimekirjas ulatuvad päris lähedasse minevikku. Ehk ei ole kõik veel kadunud.
Subscribe to:
Posts (Atom)




.jpg)
.jpg)

.jpg)



