seedin seisu

tuleb lihtsalt öelda

Aga alati, kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.
     „Issi, ma kirjutasin luuletuse."
     „Mis selle nimi on?"
     „Mina ja päike." Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud."
     „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?"
     Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru...
     „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud..."
     Tüdruk vaikis.
     „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima." Või pikema:

Ma nägin väikest pilve,

vaene vihmauss,

tema vist ei näinud."

     „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?"

     „Seal pole ju midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda."

Clarice Lispector, „Metsiku südame ligi" (tlk Riina Roasto)

i miss u so much

päike, lumi, hauarahu

Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.

Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.

Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.

Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.

laundž lehe tn kirdekurvis

tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma

fuuckkk... i need art

ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli  jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.

Varahommikul koju jõudes olid jalad tunnisest lumelseisust nii kanged, et käed ei ulatanud saapapaelugi lahti siduma. Ütlesin endamisi: "Läbi raskuste tähtede poole," ja venitasin välja.

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

ärkasin ja selline nägu oli peas

Ärkasin, sest talvepäike paistis uksest sisse. Sai juba magatud kah. Tulin üles, tegin putru ja kohvi, avastasin, et polegi midagi väga pakilist lugeda nagu viimase nädala jooksul üldiselt olnud on. Taas siin linnaperifeerias aega loomas.

Viimasel ajal on originaalse panuse hulk oluliselt kahanenud, kuna toimub see, mille eest esimesel kursusel hoiatati - teadmiste kasvamine kasvatab rumalust. Mul on tunne, et mul pole eriti midagi öelda, sest kõik ümbritsev - õppejõud, doktorandid, kriitikud, magistritööd - on minust targemad.

Kirjutada on ka raske. Varem justkui sain hakkama filmidest ja teatrist ja kogemustest rääkimisega, nüüd parema meelega võtan sisse, mitte ei anna välja.

Tuli meelde see üle-eelmise, samasuguse talve luuletus:

kui vaataksin igal hommikul
arvo pärti kuulates aknast välja
ja otsiksin kõrgmäestikke

näeksin võib-olla
lõpuks kaugemale
lumemägede harjadest

ja ei tunnetakski enam oma ahistatust,
maailm

sujuv kulg

20. eluaasta lävepäku ületamise päeva täitis päike, soojus ja valgus. hommikul virgusin vara, lugesin lumevalge akna all veidi erialakirjandust, hilist hommikusööki sõin koos kaksikõe ja vanavanematega. südapäeval kulgesin valgeid lumelaasi imetledes tagasi kodulinna, et ükshaaval parimate sõpradega kokku saada. õhtul sattusin kirsi kutsel teatrisse. täiuslik päev .)

viiendat päeva üksi, raamatutega

ärkasin taas varahommikul

need lumivalged puud oma kummituskumaga ajasid üles

kuulasin veidi luuletusi, kus kaplinski ütles et

pilvi on lohutav vaadata

nüüd võiks lugeda baudrillardi

või kirjutada esseed

või teha midagi muud

keeta kapsasuppi

olen iga päev natuke inimese häält kuulanud

aga rohkem enda peas kui sellest väljaspool

Piret and Frankie sitting on a tree, r-e-l-a-x-i-n-g

dekaadivahetuspidu kulges ühikast korterisse, korterist tänavatele, tänavatelt genkluppi ja tagasi ühikasse, muu seas meeste duširuumi luulet lugema.

genis muutus müra vaikuseks; kahekümnendad parem olgu meeletud nii minu kui maailma jaoks

tartu - postkaartlinn

käisime turnimas

ühiselu üsalinnas

Eilne oli veider.

Hommikul saatis isa sõnumi, et õnnitleb veel ühe venna puhul. Järjekorras neljas poolvend. värelesin veidi eesti keele tunnis, kuigi hiljem tundus, et tekkinud pung nõudis manalõivu, kuivõrd mõned järgmised tunnid veetsin väsimuses ja apaatias. kuid enne veel jõudsin koos mingi tüübiga Lossi tänava õppehoone katusele turnida. kui klassiruumist lahkusime, mainis viimane, et praegu peaks tee remondi tõttu vaba olema, pöörasime kannalt ringi, möödusime ükskõiksetest töömeestest üle ajutiste treppide ja ehitustolmu lumise tõrvapapi peale, kust paistis kätte kogu tartu. viimasel redelil andis alla mu kotisang ning läpakas lendas alumisele korrusele. selgus, et mul on pagana hardcore läpakas. nautisime vaadet raekoja platsile ja tartu katustele, kerge eufooriamaik keelel.

päeva sotsiaalne tipp, mida valmistas ette halbade naljade sessioon Triinu ja Mašaga hilises lisaloengus, oli semiootikute jõulupidu, kus sain kursakaaslastega hästi ja magistrantidega väga hästi läbi.

Kokkuvõte peost lausefragmentidena:

veidi purjus ja paremas tujus

rääkisin tutvumispeol kohatud

tantsisin tantsisin

segastel põhjustel

kogunesime kelgutama

pitseeris flirdi

mul oli lõbus

kui ümber pöörasin

lavale pärast suudlusstseeni

kuuekesi alustasime teed

mõned maiuspalad

soojuse mõttes

armukipraid muigvelsui

tark ja sõbralik

endiselt üllatun

lisanud olukorda põnevust

põimus

tunne südames

maailma tunnetab

Hommikukulg suubus lumme.

tarkuse tarbimine

Nägin unenägu kapitalismist!

Surfisin koos Triinuga ringi suures TÜ raamatukogu põhiplaaniga kaubamajas, kus olid parasjagu mingid hullud sooduspakkumised ja me ei suutnud jätta ostmata asju, millesse me tavaliselt ükskõikselt või pragmaatiliselt suhtume (vatipadjad ja ülisuured tassid). Tegevus toimus tõepoolest TÜ raamatukogus, koos selle ID-kaardi lugejate, riiulite, diivanite ja kõrgete lagedega. Mängu tuli postmodernistlik nimepillamine ja kulminatsioonipunktis pani alukate väel olev päevitunud lihasmäest poemaskott mulle pähe suure sildi TASUTA, mis arusaamatusele vindi peale keeras.

siinkohal mõttemäng:

kapitalistlik akademism? teadmiste tarbimismaania? teoreetikute perekonnanimede sümboolne väli?

mõttelõtvus

Ülikool on mind ära taltsutanud. Mis sai süsteemi vastu mässavast-initsiatiivi haaravast-kriitiliselt mõtlevast-dogmasid väljanaervast-eesmärkide nimel sisemüüre lammutavast minust? Vaimujulgus kadus kui tudeng jõkke. Istun loengus ja mõtlen, et okei. Resigneerunult. Kusjuures enne loengusse minemist ma isegi ei vaevle metsiku soovi käes teha midagi muud, minna kuhugi mujale, minna maanteele ja pealinna hääletada ja end praamile peita ja põhjanaabri pealinna sõita ja sõprade juurde pittu minna ja hommikul mitte mõeldagi tagasisaamisele, vaid vaadata, mis saab. Mul on hea meel minna loengusse, sest loengus on kohati üsna okei (et mitte öelda huvitav). Süsteem on mind üle kavaldanud. Ma ei tahagi süsteemi vastu võidelda, sest ta tundub päris arukas tüüp olevat. Mis mul öelda. Kuid aruka tüübi pahupool on nurkadeta lineaarne tüüp, kes ei inspireeri, ei paiska välja hulle ideid. Muidugi kokkuvõttes on see mu laisa tähelepanu süü loengus, kuivõrd ma ei vaevu õppejõudu piisavalt kuulama, et mu peas tekiks mingi iseseisev mõtteprotsess. Laisk tähelepanu -> lihtsakoeline teadvuse voog -> ideevaegus -> igavus -> laisk tähelepanu. Aitäh sulle, suhe Pireti ja ülikooli vahel.

Pärast tõdemist, et get your balls back, tegin nimekirja, mis tuletaks mulle meelde kunagisi julgustükke, et need inspireeriksid tegema uusi.

top 10 badass things I have done in my life, featuring:*

1. MMA baaskursus

2. näiteringi juhendamine + lavastamine + perfokad

5. põhikooli lõpukõne kirjutamine & ettelugemine 500 inimese ees

5.1 TÜ antiikmuuseumis toimunud kirjandustund-luuleõhtul Pehki "seesam seesam / lähme jooma" lugemine

5.2 15-minutise kanepi legaliseerimist propageeriva kõne kirjutamine ja ettelugemine 10. klassi kirjandustunnis

6. spontaanse kaitsekõne esitamine TKuG juhtkonnale põlvkondadevahelisest erinevusest viisakuse mõistmisel

7. ühe päevaga 250 lk tammsaare / 300 lk dostojevski lugemine

8. juuste mahalõikamine ja punaseks värvimine 2. klassis

9. kõik workshopid (sh MoKS), kus olen üksi käinud

10. algkoolis koolihoovis nooremaid kiusavale bully'le vastuhakkamine

*salapära, põnevuse ja enese kompromiteerimise vältimise huvides jätsin mõned punktid välja

Nimekirja tegemise põhjus oli kerge hirm, et kas ma olengi laisaks ja tarbetuks tudengiks muutunud, kes ei vaevu eriti mitte millekski. Lootust annab õnneks asjaolu, et punktid nimekirjas ulatuvad päris lähedasse minevikku. Ehk ei ole kõik veel kadunud.

vaatan aknasse ja ei näe midagi

laupäev kulges varahommikusest ärkamisest vabatahtlikult töise lõunani, mis muundus Bobby McFerrini taustal sujuvalt edvini-chilliks, mis omakorda Oliveri pool supi ja saia küpsetamiseks. sai oli eksperimendikorras, küpses valguskapis, valmis keset sõjafilmi. kõige tulemusena jõin täna hommikul pigimusta kohvi.

ja mina arvasin, et ... .(

"Ma mõtlen, et performance’i-kunstniku roll eeldab teatri vihkamist. Teater on võlts: must lavakast, pilet, mille eest tuleb maksta, peab pimeduses istuma ja vaatama kellegi mängu, kes etendab kellegi teise elu. Nuga pole päris, veri pole päris ja emotsioonid pole tõelised. Performance on selle kõige vastand: nuga on päris, veri on päris ja emotsioonid on tõelised. See on hoopis teine kontseptsioon. Kõik tuleb elust enesest."

Marina Abramović

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11611:koik-saab-korda&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3322