kuu paistis peale kui ma võisin nutta päike paistis peale kui ma võisin naerda minu enda sammaldunud tunnete tume kõhualune paistis peale kui ma võisin olla ise ja sina ei paistnud peale sina ei sundinud häbi peale sina ei sundinud süüd peale ja nii kerge oli olla

– Teele Lember

kui olin 23, tegin palju hapet

kui raske on leppida sellega
et kõik on praegu täpselt see
mis kõik praegu on

ja kardinat paotades ei avanegi aknast
lõputute kombinatsioonide kosmos

universumi mõistmise kristallselge kaart

vaid pean valima ühe kombinatsiooni ja selle läbi mängima
ja alles aja kulgedes näen,
et variandid on end üksteise järel ritta laotanud
ajajoonele lineaarseks

ja saingi elada neid elusid, mis tahtsin

uni

olin kuskil supilinliku tartu, pesuköögiliku karlova ja kajaku talu koha vahepeal. lendasin koera seljas läbi inimestest kihavate tänavate, sääl oli inimesi, kes samuti tänaval liikusid, puust vetsuuuks kostüümiks. jõudsin kuhugi kajakulikku kohta, kus oli väga palju lapsi, suuremaid ja väiksemaid, mõni oli veel päris ussike. kristi arvas, et oleks naljakas mind ühe lapse kakaga kokku määrida. ta põimis seda hoolikalt mu rinnahoidjaklambrile. pidin pesema minema, nii et võtsin pesuköögi ette järjekorda, kristi oli muidugi minust ette jõudnud. ootamise ajal kogunes sinna teisigi naisi, nt tädi kati. kui minu kord jõudis, läksin saunamajja sisse, otsisin omale uued riided ja rätiku kuskilt teisest toast ja küüni alt. minu juurde tuli üks kahel käpal kõndiv kass, kes ütles, et ta tuli austama seda traditsiooni, et kui naised saunas pesemas käivad, siis kassid tulevad nendega rääkima. küsisin, kas võin talle pai teha, ja ta ajas pea uhkelt kuklasse ja ütles, et ooo selleks ma siia tulingi !
4.11.18

today I thought of you, warsan

Backwards
BY WARSAN SHIRE
                 for Saaid Shire

The poem can start with him walking backwards into a room.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life;
that’s how we bring Dad back.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole.
We grow into smaller bodies, my breasts disappear,
your cheeks soften, teeth sink back into gums.
I can make us loved, just say the word.
Give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can write the poem and make it disappear.
Step-Dad spits liquor back into glass,
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
maybe she keeps the baby.
Maybe we’re okay kid?
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love,
you won’t be able to see beyond it.

You won’t be able to see beyond it,
I’ll rewrite this whole life and this time there’ll be so much love.
Maybe we’re okay kid,
maybe she keeps the baby.
Mum’s body rolls back up the stairs, the bone pops back into place,
Step-Dad spits liquor back into glass.
I can write the poem and make it disappear,
give them stumps for hands if even once they touched us without consent,
I can make us loved, just say the word.
Your cheeks soften, teeth sink back into gums
we grow into smaller bodies, my breasts disappear.
I can make the blood run back up my nose, ants rushing into a hole,
that’s how we bring Dad back.
He takes off his jacket and sits down for the rest of his life.
The poem can start with him walking backwards into a room.

nälg

We sat for what seemed an unremarkable length of time, 
given our lives together.

Lan Samantha Chang, Hunger

„Sometimes I am not sure what others are not saying."

Anna-Stina Treumund

I couldn’t leave, and he couldn’t leave. He stood on the sidewalk and I kept going back for one more hug and one more kiss. I would get in the car and get back out of the car. When I finally managed to get in the car and stay in the car, we just kept our eyes on each other, and he walked backward into the sliding doors pulling his luggage. And then when he was out of sight behind the second set of doors, I pulled away from the curb, and it was like having vital organs ripped out of me.

Looking back now, it probably wasn’t a good idea to drive because I was crying so hard I couldn’t see anything. I was driving down I-93, and it was like not even being in my own body. It was like that for a long time.

Portraits of America

Panter ohkab ja vangutab pead. Selle peale on valus mõelda. Järgmine päev oli reede. Ma seisin Kreuzbergis turuplatsil, pidin just kaks artišokki ostma, need olid mul õhukeses sinises kilekotis, rahakoti olin juba välja otsinud, telefon helises, ma vastasin, Vandad rääkis mulle, lihtsalt ütles seda ja lõpetas kõne. Ma tean, et ma varisesin kokku, ma mäletan, et aedvilju müünud mees paistis algul arvavat, et ma tahan tema artišokke pihta panna, siis sai ta aru, tuli jooksuga lähemale ja jäi minu juurde seisma, et keegi mulle kogemata peale ei astuks, seal oli kitsas, munakivitänavat katsid aeviljajäätmed ja must vesi, siis kostis üks hääl, see polnud nutt, see oli looma hääl, ürgse looma kiunatus, ma olin seal põlvili, ei tea kui kaua, aedviljamüüja seisis kõrval ja ootas, et ma ennast püsti ajaksin, ta laenas ühelt teiselt müüjalt veepudeli, ulatas selle mulle, ma võtsin selle vastu, kuid ei suutnud juua, minust möödusid kingad ja raseerimata sääred, kaks saksa kutti, mõlemad kitarriga, rääkisid valjul häälel ananasstomatitest, mis olevat muidu nagu tavalised tomatid, kuid ananassikujulised, maitse oli nagu tavalistel tomatitel, aga kuju hoopis teine, ja üks kutt ütles „aga mis mõte neil siis on" ja teine vastas midagi, mida ma ei kuulnud, sest nad olid mööda läinud, olid juba kadunud, mõne aja pärast suutsin ma püsti tõusta, artišokimüüja tahtis mulle need tasuta anda, aga ma maksin, ma ei tahtnud midagi tasuta saada, ma võtsin kilekoti ja läksin koju, veerand tunni pärast märkasin, et lähen vales suunas, pöörasin ümber ja läksin koju, olin ostnud artišokke, päike paistis, saksa kutid rääkisid ananasstomatitest, ühe mööblipoe ees seisis furgoon, kust kanti välja lampe ja kummuteid, tänavakohvikus sädeles plasttopsides õlu, oli ilus päev, inimestel oli hea, jalgrattad vibasid, taksod andsid signaali, kassid näugusid, linn tuksles, aga Samuel oli surnud.

– Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta"

Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”

I want to spit bile everywhere and I want it to stain

„Send every bloody tampon you create to Mike Pence and he’ll still take away your reproductive rights. Grow out your pubic hair until it hits your knees and Trump will still see your pussy for the taking. Be rough like Rosie O’Donnell, or be polished and “good” like Ivanka Trump—they’ll use you either way, so you might as well be barbed and coarse enough to tear up their hands when they do. Now, all I hope for is to cause my own sort of minor destruction to the men who would otherwise take things away from me. I can never hurt them as much as they’ve hurt us (nor do I have the heart to), but can I hurt them at all?"

Madeleine Davies, „Becoming Ugly"

New York Public Library

tuleb lihtsalt öelda

Aga alati, kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.
     „Issi, ma kirjutasin luuletuse."
     „Mis selle nimi on?"
     „Mina ja päike." Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud."
     „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?"
     Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru...
     „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud..."
     Tüdruk vaikis.
     „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima." Või pikema:

Ma nägin väikest pilve,

vaene vihmauss,

tema vist ei näinud."

     „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?"

     „Seal pole ju midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda."

Clarice Lispector, „Metsiku südame ligi" (tlk Riina Roasto)

Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta

Warsan Shire
inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
avaldatud Värskes Rõhus

Mis meil on

Meie mehed pole meie omad. Isegi mu enda isa, kes ühel pärastlõunal minema läks, pole minu oma. Minu vend, kes on vanglas, pole minu oma. Minu onud, kes lähevad tagasi koju ja kellele lastakse kuul pähe, pole minu omad. Minu nõod, keda tänaval pussitatakse, sest nad on liiga palju – või liiga vähe –, pole minu omad.

Mehed, keda püüame armastada, ütlevad, et meie sees on liiga palju valu, me kanname liiga tihti musta, meiega olevat raske koos olla, me olevat liiga kurvad, et meid saaks armastada. Siis nad lähevad ära ja me leiname ka neid. Kas selleks me siia sündisimegi? Et istuda köögilaua ääres, lugeda sõrmedel kokku neid, kes on surnud, neid, kes on ära läinud, ja neid teisi, kelle võttis politsei, narkootikumid, haigused või teised naised. See on jabur. Vaata oma nahka, tema suud, neid huuli ja silmi, jumal küll, kuula seda naeru. Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta, ja isegi siis on meil olemas kuu.

i miss u so much