Thursday, July 28, 2011

synkr

Matk-performance Kliima aktsioon on nüüd läbi, jätkub järellainetusena.

Kolmapäeva varahommikul kell 5 kogunesime päikesetõusus Kasekese katusele, tervitused eriti sõbralikud, sõnastamata kokkuleppena üldine vaikus. Veetsime tunni hilinejaid oodates, päikesetõusus, vaikides, tõrvapapp jalge all öövihmast märg. Kui tulijad tulnud olid, kogunesime ringi, et sõlmida leping 60 tunni jooksul teineteise seltsist mitte lahkuda. Formaalsused läbitud, ronisime ükshaaval katuselt alla (jalalihased veel eelmisist öist kirbevalusad) ning jalutasime hanerea, kolonni või kaosena mööda Karlova tänavaid kellegi tagaaeda, et matta maha oma telefonid/koduvõtmed ning minna vaikuses hommikust sööma tühja võlvsaali linnasüdames.

Liikusime Kliimal paljudest maailmadest läbi, ühelt planeedilt teisele. Esimene kord köiega risti üle Emajõe, sattudes tavaliste suvitajate planeedilt maailma, kus elasid ainult porgandpaljad päevitunud mehed. Nende loomulik elukeskkond oli liivane pinnas lehispõõsastega, mille vahel olendid seisid, käed puusas, ja vaatasid vaikuses ringi. Tulnukatena me kontakti ei otsinud, pigem lasime pärismaalastel jälgida, mida teeme - kaevasime liiva sisse nelinurkse augu ning pidasime ühe maadlusmatši, mida alasti mehed muigvelsui jälgisid. Chanel tegi nalja, et we are the best contemporary artists in the world. We drink american wine with bubbles in it with Marina Abramović. puise aksendiga tabas täpselt olukorra absurduse pihta.

Õhtu poole hakkasime kolme autoga Vana-Kasepää poole sõitma. Paraku sattus üks autotäis segadusse ja kadus ära. Ootasime neid ERMi sammaste juures linnapiiril liivapäikse käes, loendades varandust suitsu ja šokolaadi jaoks. Lõpuks otsustasime edasi sõita, jättes samba peale kirja autojuht Fabrique'le midagi tema sõprade kohta Venemaalt, kes kavatsevad talle tappa anda, kui kätte saavad.

Vanausuliste juurde kohale jõudes seadsime end sisse hiiglaslikku tühja puumajja, toad kui labürindid, täis fotonäituseid ja vanu vinüüle Eesti popi- ja rokiklassikast. Ambulartooriumi seinte ja võrade vahel tegime lõket & massaaži. Idaranniku öös üksi mööda külatänavat jalutades kostis kõrvu ainult üüratu vaikus ning pimedus oli nii mattev, et kassid panid võpatama.

Järgmisel varahommikul kõndisid unised ja segaduses kaasaegsed kunstnikud ühiselt läbi mudaranna Võrtsjärve, et end puhtaks ujuda, küllap nägime välja efektsed ja halenaljakad.

Järgmine plaan oli sõita kummipaadiga Piirissaarde. See kõik võttis väga kaua aega, sest bensiin sai otsa ja lähim bensukas tundus olevat Räpinas. Pärast paaritunnist sekeldamist sai esimene 5-pealine punt astuda paati ja alustada pooletunnist sõitu üle vee, et avastada asustamata alasid. Jäin koos Madise, Urmo, Kiwa ja MoKSi kohaliku Siimuga maha, istusime sipelgapessa ja kuulasime, mida Madis jutustas Ian M. Banksi ulmest seoses tuuma & perifeeria kontseptsiooniga semiootikateoorias.

Kui Fabrique tagasi jõudis, muutus ilm hetkega ärevaks, pilved hakkasid tumenema. Tundus, et tuleb torm. Tundus, et võib-olla ei saagi me Piirissaarelt tagasi, vaid peame sinna MoKSi mugavuste asemel ööseks jääma. Võtsime kaasa hädavajalikud asjad, st hambaharja, veidi vahetusriideid ja nii palju sularaha, kui kellelgi oli, ning Mike Hentzi suitsukala, mille ta Vana-Kasepäält ostnud oli. Magamiskotid jätsime autosse, et mitte paati koormata ja olla solidaarne juba saarel oleva pundi teise poole suhtes. Selline äikese-eelne rahutus mõjub alati eufooriliselt, kogenenumad ütlesid, et see ongi Kliima - juhuslik ekstreemsus. Keset järve, kui lained meid järjest märjemaks pritsisid, võttis Madis tunkede põuetaskust välja viskipläsku ja saatis ringile, mis algatas ühe meremeestelaulu.
Kohale jõudes tuli välja, et oleme taas maabunud uuel planeedil - meid tervitasid madalate maduokstega pajude ja pilliroometsa vahel seisvad pärismaalased - naeratus näol, surudes kätt. Terje kleidimuster ja Kaisa valge peasall, pilgud järvel.
Koha peal tuli välja, et benssu on piisavalt ainult üheks tagasisõiduks. Mis tähendab, et asjad on veidi perses. Mida teha? 50 minutit keskendumisharjutusi.

Foto: Terje Toomistu


Pärast harjutuste sessiooni istusime vaikuses lõkke äärde ja lasime suitsukala ringile.
Esimene paaditäis läks päästeoperatsioonile. Plaan: minna Räpinasse bensiini, kala ja veini järele. tagasisõidul loksusin paadininas, taas märg, ent rahulik. Sadamas tegime plaani: Kaisa, Fabrique, Siim ja Urmo lähevad kraami tooma, mina jään Kiwaga paati valvama. Kui teised olid ära sõitnud, istusime kahekesi kummipaati maha, sirutasime pikaks oma räpased ja verised varbad ning kahe peale üht pudelit Pilkut lahendades jutustasime Indoneesiasse kadumise võimalustest & performance-kunstist.
Kui teised tagasi tulid, tutvustas Urmo meile suurepärast vahuvein-šampooni, mida paraku kauaks ei jätkunud. saatsime Fabrique'i viiendat korda paadiga järvele ning kadusime viiekesi Moostesse. kuna poed olid juba kinni, nõustus Siim kodust juustu ja veini kõrvale leiba tooma, teised jäid autosse kartulivarastamisplaane pidama.
õhtul võileivad kui metsatukk, kui ülejäänud tagasi tulid, maitsesime Mike'i juustu, tegime sauna ja vajusime unne.
järgmise päeva põhiaktsioon oli taevaskojas kaljult vette hüppamine. kiwa, kes oli kõik kolm päeva käinud ringi mustas ülikonnas, ei võtnud hüppamisekski seda ära. mul oli endast veidi kahju.

kui lõpuks tartus maarja kirikusse tagasi jõudsime, tundus lahkumine kuidagi väga süsteemiväline olevat... käsi ei tõusnud lahkuma, kuigi kõik oli juba läbi. taas tartu tänavatel ringi joostes hakkasin veidi koost lagunema, õhtul suurema osaga seltskonnast õlled emajõe ääres, kuid tänasega saabus lõplik lõpp.

kliima formaat ja eesmärk on raskesti selgitatav. põhimõtteliselt on see mitmepäevane ühistegevuste seeria, kus grupp on kogu aeg koos. emotsionaalne siinus on üsna hüplik, tekib meeletu grupitunnetus, muutuda võib teadvuse seisund või reaalsusetunnetus, minu jaoks oli seekord vägev puhkusechill väga ägedate inimestega. grupi sees kehtestatakse uued reeglid, mis on välismaailma reeglite suhtes ülevad. sealt alternatiivtegelikkus. mike hentz, kes on kliimasid korraldanud vist 80ndatest saati, luges meie pealt välja sotsiokultuurilisi ja psühholoogilisi seoseid, mis küllap on osa tema vajadusest mõista maailma või nii.

pärast elumuutvat patarei perfokat oli selline roadtripp päris kosutav, tulevikus süübin formaati enam.

3 comments:

Anni said...

Korralik akulaadimine, mõnus juba ainuüksi lugeda:)

Piret Karro said...

praeguse ajavahega reflektsiooni lugedes on eredaim mälestus kollektiivitunne - lots of love to the crew

Piret Karro said...

isegi mitte konkreetsete isikute suunas, vaid tegevuste ühildamine grupiga oli vägev