jõulujaburus

Põhjendus, miks on erinevatesse interneti avaldumisvormidesse tekkinud veidraid pilte Pireti, Kristi, Triinu ja Kirsi ühenäolisest neliainsusest.

Tegin oma näiteringi Teleaktiivse Korrastusmehe, ainsa vapra maheeslase Petsu ja Gobsi kasvandike Daaravahusaga jõuluperformance'iii!!! Mu tublid üheteistkümnendikud olid põhilised ideedegeneraatorid, kümnendikke kasutasime lavalihana ja mina juhtisin vägesid.

Kõik toimus kooli keldrikatakombides, kokku (umbes) viies ruumis. Luugist sisse minnes avanes esiku moodi ruum, kus oli pimedus, ainult ühe valgusjuhtme valgel kaunistas üks kurblik neiu inimjõulupuud. Edasi minnes avanes suur saal, nelinurkne sammas keskel, ümber mille roomas jõulukardadega kinni seotud poiss, keda üks entusiast õrritas ja aega-ajalt lina kirjaga "Ma ei tee rohkem igavat kunsti" (John Baldessari) peale loopis. Veel oli selles ruumis kaks kalendritüdrukut, üksik luulelugeja (Fausti vist), põhjapõdrapiitsutaja ja nukuteatripoiss (Tšehhov?). Ühes seinas oli kaks avaust - jõulustripparite ruumi, mis oli valgustatud siniste tulukestega ja sisaldas 7-8 riideid seljast võtvat (+ ühte mandariini koorivat) alaealist ning teine viis tuppa, kus loeti ette Vikipeedia artiklit jõuludest. Kuulajateks savist murupäkapikud. Viimastes ruumides oli suur laud, katteks 10kg mandariine, selle taga metsik elajas, kes neid õgis ja mandariinitahtjaid koortega loopis. Kõrvaltoas oli ei midagi muud kui pimedus ning makk, mis lasi ainult "Last Christmasit". Sealt edasi läks üks kitsas koridor, kus mängis vaevumärgatavalt hispaaniakeelne "Üksinda kodus". Mööda ringruumi jooksis ringi fanaatik, loopides maha litreid ja muud kraami.

.D

Ühendav element ei olnud mitte jõulumüts, vaid Silveri mask. Kõikidel osalistel oli ees see sama mask, mida nende piltide pealt näha võib. Need tegime nimetatutega neljakesi valmis kunstikoolis paar päeva varem. Ning mida tahtis öelda see tekst linal? Sama püüdlik huvitava kunsti tegemine kui jõulukarnevali iga-aastane käimalükkamine.

Ühesõnaga (v)äge(v) kogemus. Mina kõndisin ringi ja vaatasin, mis kasvandikud teevad, vahepeal panin lugu uuesti algusesse (sest makil polnud repeat-nuppu, pfft), aga põhiliselt tantsisin pimeduses koos Triinuga Whami järgi xD Kõik said väga hästi hakkama, mulle meeldis nende koostöövalmidus, mis ilmnes viimases kokkusaamises. Aitäh, noorus.

Kõik kestis pool tundi - üks pikk vahetund. Huvilisi oli omajagu, mõned küll tõenäoliselt plakatitel lubatud tasuta mandariine jahtimas. Eksperiment õnnestus.

perepilt

Nägin täna tänaval katkist õllepudelit, mis oli üleni kaetud ära külmunud õllevahuga. Nagu maha kukkunud tort.

entusiastid

Martin: "Järgmisel neljapäeval trenni pole, jõululaupäev... Aga vana-aastaõhtul võiks ju teha."

.D

Hiljem leidis Kristi mu tänavalt ja viis Genni "Suure maalritöö" lõpupeole.

=>>>

Jõulud. Jätkan oma kingipoliitikat - ma ei taha mitte ühtegi jõulu- ega sünnipäevakingitust mitte kelleltki, välja arvatud siis, kui keegi midagi väga-väga kinkida tahab. Mingi väga hea idee pähe tuleb. Mõltled, et oh! Sest ainult siis on sellel mõtet. Sel aastal tuletan oma loobumissoovi meelde Edvini kirjutatud lastejutuga.

Kuuskede jõulusoov

Oli kord mets, milles elas palju puid. Seal elasid kuused ja kased, männi- ja pajupuud, haavapuud, pihlakad, toomingad, tammed ning loomulikult lugematu hulk kõikvõimalikke väiksemaid taimi ja põõsaid. Kui metsa sattusid inimesed, siis kuulsid nad küll linnulaulu ja tuule sahisemist lehtedes, kuid ei kuulnud, kuidas puud ja taimed omavahel räägivad. Ja isegi kui mõni inimene oleks tähelepanelikult kuulanud, ja mõni puude sõna või lause oleks temani jõudnud, ei oleks ta sellest kahjuks lihtsalt aru saanud.

Aga puud rääkisid. Rääkisid aeglaselt ja sügavalt. Tasaselt ja läbimõeldult. Nad rääkisid mulla all juurte abil ning maa peal lehtede, käbide, marjade ja õite abil. Nad rääkisid paljudest asjadest, mida näevad ja mõistavad ainult puud ning paljudest asjadest, mida tegelikult mõistavad ka inimesed. Päeval rääkisid puud päikesest, vihmast ja pilvedest, öösel kuust ja tähtedest. Suvel rääkisid puud soojusest, talvel lumest, külmast ja veel millestki.

See miski, millest puud talvel rääkisid, oli jõulud. Puud teadsid, et juba aastaid saabub igal talvel aeg, kus inimesed tulevad kirveste, saagide ja teravate konksudega metsa, ning raiuvad või saevad maha kõige kaunimad kuused. Seejärel lohistatakse kuused teravate konksude abil linnadesse, kust puud loomulikult mitte kunagi enam tagasi ei tule.

“Miks?” küsisid kuused üksteiselt ja teistelt puudelt.

“Milles on kuused süüdi, et inimesed tulevad igal talvel ning raiuvad ja saevad maha kõige ilusamad ja suuremad, või siis kõige armsamad ja väiksemad?”

Nii rääkisid kuused, ning teised puud ei osanud neile vastata. Puud mäletasid, et see pole siiski alati nii olnud. See komme sai inimestel alguse vaid mõned sajad aastat tagasi, ning levis seejärel kõikjale maailmas.

Ühel talvel just enne jõule saabus metsa üks väga vana Jõuluvana, kes oskas loomade, lindude ja puude keelt. Ta märkas kohe, et kuusepuudel on mure.

“Mis teid vaevab?” küsis ta sõbralikult, ning istus ühe kännu peale jalgu puhkama.

“Me muretseme selle pärast, et varsti tulevad jälle inimesed, ning hakkavad kuuski maha raiuma. Miks nad seda teevad?” küsis üks väga vana ja suur kuusk jõuluvanalt.

Jõuluvana ohkas ja lausus: “Jõulud on selline aeg, kus inimesed teevad üksteisele kingitusi ja proovivad oma sõprade ja lähedaste suhtes olla eriti tähelepanelikud ja head. Toas olev kuusk on ilus ja selle juures on hea koos istuda.”

Vana kuusk mõtles tükk aega, ja vastas: “Kuid kas me ei peaks proovima elada nii, et oleme oma sõprade ja lähedaste suhtes kogu aeg eriti tähelepanelikud? Me ei peaks ju olema head ainult üks kord aastas, vaid iga päev.”

Jõuluvana noogutas väsinult: “See on tõesti nii. Ja inimesed kipuvad seda mõnikord unustama.”

Nüüd ütles vana kuusk: “Kas ei saaks teha nii, et inimesed tulevad jõulude ajal lihtsalt koos perega metsa kuuski vaatama? Siin metsas oleme me palju ilusamad ja õnnelikumad, eriti veel kui on õhtu ja taevas säravad tähed.”

Jõuluvana vastas: “Ma ei saa nii teha, kuid ma võin inimestele teie jõulusoovi edasi anda. Olen kindel, et mõned inimesed jätavad nüüd kuused raiumata või ostmata. Võibolla tulevad mõned inimesed ka metsa ja vaatavad kuidas te elate. Võibolla inimesed isegi kuulevad, kuidas puud omavahel räägivad.”

Edvin Aedma 08’

Ilm on veider. Õigemini ilma polegi, on tühjus. Ühelegi aastaajale iseloomulikke tunnuseid pole märgata, asfalt on puhas ja kuiv. Täna hommikul kell 3 tänavale astudes oli kõik nii vaikne, nagu oleks kosmosesse astunud.

kogu maailma traagika

"Ma ei viitsi enam," ütles zombi.

lavastaja - kellele ja milleks

Käisin ballil, sest Maurus kutsus. Pidasime keldrikorrusel Triinu sünnipäeva ja tegime tordijäänustega pilti.

Muuseas tegin 4-sekundilise perfoka "PIRET" või "Vaatan süsteemist läbi". Tantsusaali oli üles seatud kaamera, mille pilt kuvati aatriumis suurele ekraanile. Kui saal parasjagu tühi oli, sest kõik olid aatriumisse kogunenud, hiilisime Triinuga saali ning libisesin korraks kaamera ette. Ma tean küll, et sa meid jälgid.

Hiljem muidugi Genni.

Väike Oliver andis mulle peole kaasa memme musi: "Ilus. Nagu paks mees." x)


aga täna on pühapäevakesköö, niiet ma chatin kõiki kohustusi edasi lükates Triinuga:

Triinu: mul ei ole referaat valmis

kraanale

see pidi eelmine kolmapäev ära olema viidud

:(

Piret: .(

kristil ka

Triinu: ma ei julge homme kooli minna

OH!

ei ole valmis või

Piret: ei ole jah

Triinu: JEEE

kas ta julgeb biukasse minna?

Piret: julgeb küll, kui kraana küsib, siis ta ütleb: "fakk juu, ma vihkan sind, ma teen homseks"

"Kui mina ei oska, siis ei oska sina ammugi."

väike Oliver teab. .D

apan

Täna, kui füüsikatunnis Müürilehte sirvisin, märkasin, et Eliisa ja Katrin vaatavad mind väga kavalate nägudega. Järelepärimise peale selgus, et nad koostavad parasjagu nimekirja meie klassikaaslaste saatusest. Mina pidavat saama suureks lavastajaks/kunstnikuks/kuulsuseks. Nii et alustan oma säravat teekonda füüsikas ajalehe lugemisega..

teen perfot

hõõgvein maitseb nagu pehme hedonism

hammasrattad on paigas!

hammasrattad on paigast ära.

naljakas

Person 1: "Who wants a moustache ride?"
Person 2: "I do; I want one."

ma ei saanud koomiksist aru ja siis vaatasin urban dictionaryst, et mis see tähendab ja... ehehhe.
(noh, selles mõttes, et ... Other persons in the room: "No, thanks, we're good."

cogito ergo EXPLODE

Suure lavastaja elu on päris raske.
Igasugune loo jutustamine tundub kuidagi ebavajalik ja üleliigne. Tundub, et võiks teha lihtsalt ruumi ja keha eksperimente, mida oleks huvitav vaadata, aga samas ei pruugi kooliteater seda -mõista-. Mine tea. Peame kuidagi laveerima tõe ja tsirkuse piiril.

Kool (41 tundi nädalas) on mõistuse ära vägistanud. Kool tundub olevat kohutav segaja, kuigi tegelikult mõistan küll, et ta on siiski vahendaja. Väga pealetükkiv vahendaja.

Dark Star on üks maailma lahedamaid filme. Õigemini filmiideesid, Platonile au andes.

Eeeee Eee Eeee

“ Moose had no friends that year. A lot of the time a moose would feel tired and lean against other moose. Only there wouldn’t be moose there and the moose would fall"

Tao Lin

steitment

John Baldessari.
mina ka.

monokroom

Tegin ükskord tautoloogilist konseptuaalkunsti nii, et ise ei teadnudki. Mingis informaatikatunnis 10. klassis.

hommikukokoko

Piret: Võiks olla siuke maailm, kus pole võimalik, et kõik läheb segamini.
Kristi: Võiks olla siuke maailm, et sa ei mõtle, et aw shiet mis ma eile tegin.

vikerkaarepoiss

Uskumatu poolnädal. Pidev organiseerimine, info töötlemine, juhendamine, liikumine, ümberlülitumine... Agh. ja see läheb veel edasi.

aga selle asemel, et teid praegu vaevata oma tõenäoliselt halvastisõnastatud argipäevadetailidega, kirjeldan hoopis stseeni, kuidas mu pooleaastane vend Uku tuppa siseneb.

Roomates. Lükkab ukse natuke lahti, piilub sisse. Vaatab mulle suurte silmadega otsa. Teeb suu uudishimulikult lahti. Jõllitab nunnult.

Roomab toas ringi. Leiab mu lahtisest kotist pika hariliku. Võtab kätte. Vinnab ennast mu tooli najale püsti. Hakkab jalgu õõtsutades mulle maniakaalse naeratusega otsa vaatama. Nunnu.

Teeb sama moodi iga kord, kui talle midagi ütlebn. Nunnu.

Oksendab mu koti peale. Ütlen "hõõõõõ". Vaatab rõõmsa näoga otsa. Õõtsutab jalgu. Imearmas.

Võtan ta kätte ja viin ema tuppa, samal ajal kui ta mulle endiselt oma beebinaeratusega otsa vaatab ja jalgu siputab.

eilsest tallinnatripist, tänasest lavastajadebüüdist ja üldse kõigest muust kunagi hiljem.

Uku on tagasi.

vanaisale meeldis

Maale tuli uus kass. Ise tuli ja ära ei lähe. Egiptuse kass, roheliste silmade ja tuhakarva pehmus. Kui pai teha, on ka selline tunne, nagu teeks tuhale pai.

raske on olla null koma viis

Uku (0,5) : (upitab ennast diivani najale püsti) öäää.... õõghhh... ögg...
Kristi (18) : No, Uku, kas sa ei jõua enam..?
Oliver (4,5) : (lõikab omaette toa teises otsas pappi tükkideks) Ei jõua vist jah enam.

ilu ja kurbus

Sain just Karl Ristikivi "Hingede öö" läbi.
mulle väga meeldis see raamat. ma ei oskagi öelda, miks. võib-olla tundus kuidagi sõbralikult sürrealistlik? kuigi ma tean, et ristikivi oli kurb põgenik ja ka see raamat on kirjutatud kurvast põgenikust, siis oli mul millegipärast seda hästi hea tunne lugeda, nagu lesiks soojas vannis. lugesin hästi aeglaselt, kuna sündmuste kerge seosetuse, unenäolisuse ja sügavuse tõttu oli raske jälgida.
lõpp oli ka ilus. ja on tõenäoline, et ma ei saanud kõigest piisavalt põhjalikult aru, aga sellegipoolest tundub see raamat mulle sõbralik ja hea.

Tundus, et autor võtab teemakäsitlust (põgeniku ennast analüüsivat seletuskirja) kuidagi vabalt, kuigi see oli ilmselt üks tema kõige sügavam sõlm ja probleem. Võib-olla on see, et nii arvata julgen, hea illustratsioon sellele, et ma raamatust aru ei saanud. A võib-olla oli ristikivi päris okei tüüp. (selles mõttes, et oskas kõrvalt näha oma probleemianalüüsi, mitte selle ikkes vaevelda)
Aga üks näide:
"Ta ulatas Stanleyle mu mantli, kaabu ja käekella, nagu ei oleks tal enam võimalik neid mulle otse üle anda." Stanley avas uuesti lifti ukse.
'Oleksime need peaaegu unustanud,' ütles ta veidi süütundlikult.
'Mis oleksid lugejad selle kohta öelnud!' mõtlesin ma ehmatusega."

Täiuslik nali! Kirjaniku ninanips (hihi) lugejale, et ärge arvake siin midagi, et ma aru ei saa, et see on ainult lugu ja mitte tegelikkus. Näitlejad saavad laval ka aru, et nad on näitlejad ja mitte Faustid. Tekkis tahtmine need kaks viimast rida vastiku raamatusodijana klambriga kokku tõmmata ja kõrvale lihtsalt HAHA kirjutada.

kokkuvõttes jäi mul selline tunne, et olen lugejana sõbralik ja heatahtlik, ent intelligentsipuudega inimene, kes naeratab juhmilt vastu oma näiliselt rõõmsameelsele õpetajale, tegelikult mõistmata tema sisemist kurbust.

wanna-be-victoria-beckham-bob

Selle paari tunniga, mis minul, Triinul, Kristil ja Anastasial arvestuse ja mingi järgmise kohustuse vahele jäid, otsustasime ette võtta midagi loovat. Läksime kooli pööningule kunstiklassi, kus tegime Anastasiaga tunniajase etüüdi "Juuksur", mina mängisin juukseid ja Anastasia juuksurit. Etüüdi jäi mälestama installatsioon "Juuksuritool" - maas oli suur pruunikas paber, mille peal mahalõigatud punased juuksed, mille peal tool, kus ma istunud olin, mille peal Triinu pliiatsijoonistus torsost ("Boobs"). Sildike installatsiooni ees ütles peale vajaliku nimeinfo veel, et näitus kestab kolmapäevani. Eks näis.

9.30. fragile

Iga kord, kui ma kõnnin HTG-s mööda füüsikakoridori ja näen läbi klaaslae Jaani kiriku torni, tuleb mulle see luuletus meelde:

need ärkamised on kurvad ja ilusad
kirik akna taga
kolm kumedat kellaheli
ja siis ainult vihmasabin
alasti tõusta voodist
-las vastasmaja rõõmustab-
tõmmata aken lahti
ja alles siis tunda
milline absurd
on olla jumalata laps
Pühavaimu kiriku vastas

mul on hea meel, et sügis on nii kaua kestnud.

kohta mind tänavatel

Täna oli täiesti hämmastav päev. Algas sellega, et jalutasin läbi linna kooli, lillad kummikud jalas (seda sa ei oodanud, mis, lomp!) ja vihmavari kui sõjakilp peakohal. Tuul tungis vägisi kopsudesse, tekitades mingi seletamatu eufooriatunde, nii et ma hakkasin ennast kummaliselt rõõmsalt tundma.
Hiljem, kehalise tunni ajal sadas taevast alla endiselt märga valget ei-tea-mida ja tänu sellele saime kogu pundiga vabastuse pikamaajooksust! See on iga-aastane sügisene hirm olnud. Aga nüüd! Eriti veel kuna meile on kehalise ja üldse kogu tunniplaaniga pidevalt keeratud (noh, vinti peale keeratud muidugi). See tekitas seal külma ja märja käes palliviskeid sooritades veel erilise ja ennenägematu peomeeleolu. Imeilus.

Pärast kehalist... otsustasime viiekesi Zalakohast läbi jalutada ja natuke (nii 4cl) turgutuseks hinge alla panna... et matemaatikatunniks soe hakkaks.

tõde pole raske

ei!!!!

lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!

.-.

eile oli lahe

Tegelikult ei ole see pilt kellegi matustest, vaid on maailmas olemas sellepärast, et aastal 2005 või 2006 oli millegipärast vaja Uru ees mingi toru või trass välja kaevata ja siis pandi efekti mõttes üks seest toodud kirst ka kõrvale.

now clap to the left

A:Why are you still in bed?
B: Because I'm lazy! I'm a Lazy Daisy!
A:But don't you wanna get outta bed?
B: Well.. I might... but then again.. i might not!
I know! Let's play a game!
C: yaaay!! what kind of game are we going to play?
B: we're going to play a game called See-if-u-can-get-me-outta-bed. you have to seeifucangetmeouttabed!!

BBC Prime lastesaated on ikka vahvad. kogu see dialoog oli briti aksendiga btw. x)

maailma suurim Raumschiff

Pühendan tänasele trennile ühe Jaan Pehki luuletuse, mille seosest trenniga saan vist õigupoolest ainult mina üksi aru.

Oo, kärmas mees,

vaata mind altkulmu pealt

Oo, kärmas naine,

tuigu, kui tuled

Käisime Kadrinas HPC kokkutulekul. Bang! ja deltaplaan. deltaplaan sellepärast, et tuli välja, et Lea, kes meid majutas, isa tegeleb sellega hobikorras.

ja lahe sügis.

Rongis on nii vahva.

murtud klaas

Võtsin eile apteegiriiulilt kraadiklaasi alla. Oliver küsis, et miks mul see on. Ütlesin, et tahan end kraadida, sest kardan, et mul on palavik. Oliver ütles asjalikult: "Näita," mispeale ulatasin oma lauba talle katsuda. "Ei ole," oli tema kiire hinnang. Ei olnudki. Aga üsna halb oli ikka, niisiis kooli läksin ainult Tähtsaks Tunniks, st mikroskoopia praksi ja Lahedaks Tunniks - filosoofiasse (kirjandus on ka lahe, aga mul pole TÕ4 läbi).

Loo moraal - mikroskoopia praks on üliäge.

8===D

Eile õhtul vaatas Mirjam mingit ajuvaba kohtumissaadet telekast. Passisin ka vaimlisest laiskusest diivani peal. Üks naine andis mehele korvi, aga kuna nende vahele oli siiski mingi tugev side tekkinud, kuid paraku ei suutnud naine mehe tõsistele tunnetele vastata (pisar), siis nad lihtsalt kallistasid. Ja siis see juhtus: nende põuemikrofonidest oli kuulda südamete puperdamist. Lihtsalt mingi õrna taustamuusika saatel kõlasid südamelöögid. Ainus stseen sellistest sarjadest, mis on midagi väärt.

Aga naine sai lõpuks hoopis ise korvi. Sest see mees, kelle ta valis, ei suutnud toime tulla teadmisega naise vastuolulise mineviku kohta - nimelt ta oli kunagi koos olnud Fabioga. Liiga palju toorest, ent romantilist mehisust, et hakkab enda pärast piinlik? (All the men in the United States know what I am feeling right now!)


btw, kui guugeldada Fabiot, siis jõuate varem või hiljem lingile all the wet men. xD

Kristi mõtles terve tee

sügis on imeilus

ma võiksin tunde lihtsalt istuda pargipingil ja vaadata, kuidas lehed langevad.

teringu täringud

kirjandusõpetaja oli klassiaknale hankinud kaks päevalille. ta selgitas, et üks on päikese asemel, sest ilmateada oli lubanud pilvist ilma. teine oli teine päike, et oleks sürrealistlikum.

leidsin sahtlist

"te olete valgustatud. TE OLETE VALGUSTATUD!!" karjus purjus mees läbi oma nartsade. silmis kummaline helk, mille põhjustas tema messiasestaatus või joobeseisund. inimesed tänaval ei kuulanud teda eriti, nad isegi ei mõelnud tema peale enam pärast möödumist. mees ei mõelnud neilegi, tema sõnum oli suunatud iseendale."

kirjutasin kunagi

tagasi tagapinki

1. septembri update:

Hommikul varakult kooliaktusele minnes ei suutnud ma jätta endalt küsimata: miks on see ainus 1. september, kus mul on eelmisest õhtust pohmakas (nagu ka osal mu koolikaaslastest, kes tõdesid, et see viimase augustiõhtu traditsioon on küll jah päris loll), ühtlasi ka ainus 1. september, kus ma esinen presidendile ja faking kanal 2-le??

enesetunnet ei parandanud ka uudis õppekava kohta: 3 kohustuslikku lisakursust valikainete ajal, mis tähendab, et 2. kuni 4. periood on mul 8 kohustuslikku tundi päevas viis korda nädalas. mis tähendab, et chillout sügis oma laheda tunniplaaniga, masendav ja tihe talv (nov-apr) ja eksamikevad. Nad ikka suudavad igal aastal.

agh. aga hea on see, et nüüdsest hakkan juhendama 11ndike näiteringi. Yeah! mis on mu huvide ja tulevikuplaanidega täiesti kooskõlas ja üleüldse väga lahe. mis kindlasti kaalub üles tänase päeva ja tõenäoliselt muudab selle aasta palju lahedamaks.

tegelikult ma ei põe eriti, 12. klass tuleb superlahe, sest ma kavatsen ta teha superlahedaks. kuigi jah, täna ei ole tõenäoliselt mu viimane peavalupäev.

to do list ka:
1. herbaarium
2. tammsaare IV

kahju, et lebo läbi on. ei usugi veel, kui läbi ta on.

over and chillout

tratata

nägin superveidrat und. olin mingis salarühmituses, kes seiklesin erinevates dimensioonides ja võitlesid pahadega. üks pilt on selline, et oleme kõik kuuekesi laua taga ja meie kõrval istuvad vaenlased, kelle vahi all me oleme. räägime kõik omavahel mingit pudikeelt, et neid segadusse ajada, samal ajal kui nemad meile nö viimase võimaluse annavad - panevad taldriku mingeid huvitava välimiusega vaklu, et kui me need ära sööme, siis on meil nö vastumürk kehas olemas ja saame põgenema. vaglad suudan kahjuks küll mina ja veel üks-kaks inimest ära süüa (mõttejõudu läks hästi palju vaja) ja siis oma peas mingisse põgenemistunnelisse minna. järgmises pildis seiklen vanas koolis, teate neid ühe ja sama projekti järgi tehtud koole, mida on eestis hästi palju. äkitselt avastan ühe ruumi, mis kubiseb sinna kinni pandud lastest ,see on võimla suurune ja lapsed on põrandal, seintel pulkade peal kui õrtel. kutsun nad kõik toast välja ja ütlen, et nad peavad minu käsivartesse ja kõhtu sukelduma, et põgenema saada. sellsks läheb kujutlusvõimet vaja, kujutage ette, et mu kõhus avaneb portaal, kuhu te hüpata saate. see eriti kellelegi ei õnnestu ja unenägu lõppeb varsti ära.

~¤%¤~

moostes nägin ka veidrat und. tegelesime seal päevad läbi juhtmete ja circuititega, niiet nägin unes, et mina ja Magnus olime esimesel kursusel ülikoolis psühholoogialoengul mingis kasvuhoones. kõigil ulatusid kõrvadest välja üks väike valge ja üks väike must juhe. inimesed võtsid paaridesse ja üks lasi teisele elektrit juhtmetesse. selle tulemusena läks silme eest halliks, pea läks tühjaks. parasjagu ärkvel oleva inimese ülesanne oli paarilist oma peaga mõtlema sundida, st sundida teda mõtlemiseks kasutama oma aju elektriimpulsse, mitte juhtmeid.

kosmoks

Elasin terve eelmise nädala Moksis. Seal toimus Avamaa kunstisümpoosion ja selle raames kolm õpituba: Mutoopia, Leaving Traces ja Neanderthal Electronics. võtsime Magnusega osa viimasest, mis tähendas neli päeva kestvat elektriskeemide lugemist ja juhtmetest, nuppudest, klemmidest jms töötava süsteemi loomist ning lõpuks selle kõige kokkutinutamist ja karpi monteerimist. Kõige magusam töötegemise aeg oli 12-03 ajal öösel, kui Erik pani oma läpakast mingi dubstepi mängima ja sai rahulikult chillida & siidrit juua & tinutada. Olime seal kokku 6 päeva, viimasel päeval oli lihtsalt chillout, õpitubade esitlused ja õhtul kontsert. Tegelikult oli muidugi kogu aeg chillout. 8 tundi päevas tegelesime küll selle veidra pilli meisterdamisega (jah, mul on nüüd kärisev karp, mis nuppe keerates videomängude helisid teeb ja ma ise oma käega ehitasin), aga vahepeal oli lõunapaus ja õhtul oli pidu.
Kaks korda avati The Brainy Hedghehog Pub, Patrick McGinley juhtimisel. Veel lõplikult väljaehitamata ja sigakülma kõrvaltuppa viidi kaks lauda istumiseks ja üks letiks, paar kõlarit ja kast õlut, põrandaks oli hein. Brainy Hedgehog oli ta sellepärast, et sinna toodi suur siili skulptuur, kes oli natuke ikka nagu aju ka. Suht chillax pubi oli, esimesel õhtul iiri rahvamuusikaga ja teisel veidrate elektrooniliste konnahäältega. Seal oli üks kõrvalruum ka, mis oli veel enam heinu täis, ja millest chillout toa tegime. Üks aidas toimunud experimentaaljämm oli ka, st kogu rahvas tegi muusikariistade, nende osade, häälitsevate mänguasjade ja muu kraamiga hääli. Üldiselt tundus nii, et inimesed mõtlesid, et teeks peo ja siis tehti pidu. Igal õhtul erinev. Üks formal dinner toimus ka. ja artist talkid, kus kohalolevad kunstnikud tutvustasid oma töid, pubis oli vaba mikrofon.
Viimasel päeval avastasime õue pealt Raumschiffi. Selline suur kuppel, kus sai chillida ja kosmoses rännata. Joonistasime Magzziga igaks juhuks Raumschiffi kaardi ka, et avamaal ära ei eksiks. Veetsime seal suurema osa päevast. Pardaarvutiks sobis väga hästi mu crackerbox, Edgar võttis juhirolli. (Kuule, kus sul see karp on, mul on vaja korraks majas ära käia, tahaks kohvi keeta ja...) St lendasime sellega viimase päeva õhtul kontserdipaika ja siis vahepeal tagasi moksi maja juurde, kui oli vaja. sest see oli ainus koht kosmoksis, kus oli gravitatsioon.
Seltskond oli kirev ja rahvusvaheline. Saime sõpru ka. Näiteks Tara (AUS) ja John (USA), kes rendivad kahekesi praegu Helsingis art space'i ja meid külla kutsusid. Ja nende sõber Juuso, superchill soomlane. + Erik, Katrin, see hull tšikk (AUS), Kaspar (ENG), Dirk (GER) jne. meilt küsiti järjepidevalt, et kas oleme Magnusega õde ja vend. (ei ole)

(kliki pildil!!) Paremal Raumschiff, taustal vana ait vms (mingi suur ruum), kus toimusid eksperimentaalmussichillax ja Mutoopia õpitoa esitlus. Sinna paistis õhtupoolikuti päike.
(Pilte saan loodetavasti kunagi kuskilt veel)

Meie juhendaja, Derek Holzer oli kummaline mees. Ameeriklane, kes elas euroopas, selline ekstravertne, hea suhtleja ja supercool tüüp (see pole mu hinnang, vaid pigem see, kuidas ta ennast esitles). mulle lõpus hakkas tunduma, et ta ei sulandu sellesse ülichilli atmosfääri oma supercoolnessiga ja temaga suhtlemine oli (selle tõttu?) lõpuks natuke väsitav. Ta näitas ka, mida oskab, ühel open mic õhtul. Pani chillout ruumi (see heintega) üles mingi vana katkise raadio, sellise suure kasti, nagu need vanad on, ühendas kõlarid juhtmete ja asjadega ja hakkas lärmi tegema. Kõlas nagu elekter ja vanad vedrud.. Selline huvitav pilt tekkis, kuidas hunnik inimesi istuvad heinaküünis ja jälgivad, kuidas mingi supercool tüüp lõhub eriti veidrate helide saatel vana raadiot, punane prožektor näos. Etteaste lõppes suure laamendamisega, kui Derek hakkas kõiki juhtmetega ühendatud juppe kasti pressima, aga heli ei tahtnud ära lõppeda ja ta kiskul kõik laiali, aga ikka kuskilt tuli mingi ksksksksks ja lõpuks tõmbas patarei välja ja kustutas lambi ära ja ütles thankyou ja tõmbas uttu.

hoia lunastaja tagaistmel

"Onu Tomi onnike", no99. mida öelda? meedias on seda etendust nii palju kajastatud, et kõik juba ammu teavad, mida arvata. Muidugi oli see hea, kuid lisaks heale oli ta ka veel ülikontsentreeritud orjuse, inimlikkuse ja rassismi käsitlus. Ma loodan, et see mõjutab maailma kulgu (veel) kuidagi. Kogu etenduse ümber on veel ka hunnik lisamaterjali, mis tegelikult moodustab ühe osa sellest - kava on raamatusuurune, palju tekste on kodulehel. No-likult naljakas, no-likult sügav ja tõsine ning no-likult sümboleid täis põimitud.


Muuseas tšekkisime üle No ees olevat viljapõldu. Kuidagi umbrohtu kasvanud oli .( Ei tea, kas hakkabki enam leiba andma...

Ööbisin hea Krisi pool, varahommikul jalutasin tänavatel (watched the weather change) ning kui pundiga hääletamismoona hankisime, sai ka meie tripp täielikuks - vastu jalutas Rasmus Kaljujärv. Hahaa.

no80

Lähen täna taaskord häälega Tallinnasse teatrisse. Hakkasin selle peale mõtlema, et tõenäoliselt mõni teine inimene läheks hulluks sellise rändamisstiili juures, st ma/me ei planeeri eriti midagi ette. Ainsad pidepunktid on teater kl 19.00 ja koht, kus ma ööbin ja ma isegi ei ole kindel, kas ma sinna minna oskan. Näiteks kui praegu kehtiks sama plaan, mis veel eile õhtul, peaksin ma 23 minuti pärast uksest välja astuma ja maantee äärde minema, aga kuna ma sain kell 2 öösel sõnumi, mis plaane natuke segi keeras, ei tea ma üldse, kellega ja kunas lähen. Niiet söön rahulikult hommikust ja lasen asjadel kulgeda. Mis võiks valesti minna? Ma jõuan pealinna, jalutan tänavatel, lähen teatrisse, rändan sõbra juurde, ärkan seal, rändan kesklinna ja hakkan mõtlema, mida teha kell 8.30 Tallinna kesklinnas.
See on sama moodi peaaegu kõikide rändamistega, igasuguseid praktilisi mõtteid hakkan alles siis mõtlema, et otsene vajadus käes on. Ja suht chill on .D

vau. ..vau.

see on parem kui xkcd tavaliselt. see on kunst.
http://www.xkcd.com/614/

.D

mwurr

mul pole jalgratast .( aga ma väga tahan. nii hea oleks saada kümne minutiga linna ja öösiti kiiremini koju ja ringi sõita, kui tuju tuleb ja... aega kuluks igale poole minemiseks vähem ja jalad oleksid ilusamad.
Selline tunne on, et maailmas on nii palju jalgrattaid ja nende seas on üks täiuslik, mis võiks olla vabalt minu oma, aga ma ei tea, kus ta on ja kuidas teda saada. .(

leidsin kapist oranži õmblusmasina

Mõtlesin, et räägiks, kuidas mul läheb.

Folk on möödas, nüüd olen juba peaaegu nädal aega Tartus olnud. Suvine laiskus on muidugi peal, st raamatuid lugeda eriti ei viitsi ja oma eksistentsi õigustada pole ka mahti. Õnneks on täna üsna tegus päev olnud, käisin Triinuga kanali ääres päevitamas-ujumas-lehti lugemas, pärast mida tegin kodus trenni ja nüüd lõpetasin just tassitäie mingit head kokkukeeratud möksi (mustsõstrad + metsmaasikajogurt + kamajahu + kodujuust).
Vahepeal olen filme vaadanud, nagu välja tuleb. Nt eile oli Ateenas taaskord üks friigifilm,
70ndatel Rootsis vändatud "Üks armastuslugu", ilusate noorte rootslastega armas ja irooniliselt realistlik kild tavaliste inimeste igapäevaelust. Ja paar Star Warsi. Ja Harry Potter! .D
Augustiplaanid on sellised, et homme Kirsiga mõneks ajaks maale marju sööma, väikelinnade kaltsukates pärleid püüdma, päevitama (Kirsi puhul varjus istuma), raamatuid lugema ja muud sellist. Pärast seda on lühike auk, mille võib-olla täidame kellegagi kodumaal trippides, no99 "Onu Tomi onnike", Tartuff, heli workshop Moostes (koos Magnusega loodetavasti) ja.... siis ongi viimane nädal enne maailma lõppu.

Lõppu midagi ilusat ja head:
http://www.youtube.com/watch?v=mADxI_eyekA

*~*~*~*
~*~*~*
*~*~*
~*~*
*~*
~*
*

The Backstroke of the West

Vaatasin eile õhtul Star Warsi 3. osa "The Revenge of the Sith'i". See on äge film. Ma mõistan täielikult igat andunud SW fänni maailmas. Ainult ei maksa sassi ajada selle teise filmiseeriaga, "Star War", mis on hoopis veider ulmeporno.

it's all about being strong and big

derek holzer

ON MAXIMALISM

"... the collision of hail or rain with hard surfaces, or the song of cicadas in a summer field. These sonic events are made out of thousands of isolated sounds; this multitude of sounds, seen as totality, is a new sonic event."
---Iannis Xenakis, Formalized Music: Thought and Mathematics in Composition

Lately, all this hype about minimalism has gotten to be such a bore. Let's talk about maximalism. Iannis Xenakis' bird swarms and hail storms alongside Dave Lombardo's blast beats and double kicks... Right now, in this moment, I want to make sounds from these kind of ingredients, as live as possible, and not to justify anything with cheap intellectualization. Only to be overwhelmed by raw energy and unfathomable complexity. Nothing more, nothing less.

macumbista

tegelt olen natuke mures, sest saan viimasel ajal öösiti (hommikuti) magada ainult 2-4 tundi. sest und lihtsalt pole rohkem. milles asi? unegraafik on nii segi pekstud, et enam ei õnnestu? kl 5 magama, 13 üles, 5, 13, 5, 13, 5, 13, 7 magama, 9 üles, 5, 9.... st 2 tundi und, 20 ärkvelolekut ja ikkagi ainult 4 tundi und? .-.

Ja täna on Plink Plonk! x)

Käisin eile Genis Ganjapäevadel, tripimuusika festivalil. Tripimuusika tundus üsna suures osas lihtsalt mingi progremüra, aga see-eest tulid hiljem lavale DJ-d, kes lasid dubi. Ma pole varem dubidiskol käinud, aga seeee oliii laheee .D Täiesti selline tunne, et paned kõige kergemad ketsid jalga ja tantsid, tantsid, tantsid, sama hea gruuv on olnud ainult mõndadel elektropidudel olnud. Ja Triinuga on lahe koos tantsida xD sest me täiega tunnetame teineteise võnkeid ja mingeid karaktereid, mis põrandal muusikast inspireeritult tekivad, vahepeal õnnestub veel saata viipekeeles sõnum, et ma olen purjus homo ja siis edasi tantsida ja... ghh .D Ühesõnaga päris äge oli.

Kas sina oled öösel kell 3 ujumas käinud? Emajõgi auras, rand oli täiesti inimtühi, pardid magasid kaldal reas ja mina ja Triinu sullasime kahekesi soojas vees. Aah .D

EI

Käisime Pisimaarjaga korraks Tallinnas. Siinkohal ei soovi ma rääkida tegemistest pealinnas, mida tegime koos ainult poole päeva jagu ning mis jäävad igavesti saladuseks (pannkoogid), vaid seiklustest hääletamisel.

Trt-Tln (1 min ooteaega) võttis meid peale üks vanem härra, kellest ma siin pajatama ei hakka, kuivõrd ma temast üleüldse väga vähe rääkida tahan. Märksõnad rassism, maffia, korruptsioon, vägivaldne pedagoogika, ebameeldiv minevik, vägivald. Teda natuke päästab ainult asjaolu, et ta meid üleüldse peale võttis, meile kohvi välja tegi (mis pärast taaskord puudulikke unetunde üsna kasulikuks osutus) ning ka tööd pakkus, mille vastuvõtmises ma natuke kahtlen.

Tln-Viljandi (16min ja juba üksi, sest Maarja jäi pealinna) - üks oluliselt muhedam harjumaalane, kellega rääkisin nagu sõbraga, kes enne suitsetamist luba küsis, kes mind korduvalt ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, mul on kaks paari) ning kes natuke aega rääkis kuskil poolel teel mingitst tuttavate laipadest, keda ta kõrval jõest välja on tõmmanud, aga leidis, et liiga halb teema ja pakkus välja hoopis isamaalisi laule laulma hakata, kuna mina siiski alt ja tema bass ja laulupeol ju käidud. seda me siiski ei teinud, aga üsna lahe oli ta sellegipoolest.

Viljandist Käreverre (5 min) sõitis üks noorem tüüp, nädalavahetuseti Tartu lähistel metsavaht, kes mind samuti ujuma kutsus (mul pole ujumisriideid kaasas - ah, see on kõrvaline koht, saab ka ilma...) ning mu pruune käsivarsi tšekkis ja ratastest rääkis.
Käreverest Tartusse (2 min) - üks kidakeelne vanem härra, punase sisustusega autoga (maitea, mis mark!), kes läks mingile psühholoogia seminarile Tartusse, aga 16 kilomeetri jooksul midagi eriti vestelda ei osanud.

Kokkuvõttes oli üks kõige huvitavaimaid hääletamistrippe, kuivõrd seekord suhtlesin ma juhtidega kõige isiklikumalt (varemalt on seda tööd teinud enamasti keegi teine). Esimese pealevõtja ebameeldivust lahjendas natuke chill Tallinnas ja tagasisõidu muhedad tüübid. Ja nende ujumakutsujatega - ma arvan, et nad tõepoolest tahtsid lihtsalt ujuma minna, kuigi nendesse nurgatagustesse veekogudesse ("siinsamas") viisid kõikide hääletajate kardetud metsavaheteed. x)

ghhhh

Kuulutan välja võistluse
Kes suudab mind ülejäänud suve jooksul
kutsuda kõige ägedamasse kohta*
on võitnud


*peole, maale, saarele, majja, aeda

aitäh, mälu

Nägin unes, et kunstigümnaasiumis oli aasta lõpp ja kõik lapsed läksid pärast tunde koju. Millegipärast olid paralleelklasside poisid (ja mõned tüdrukud) roninud välja võretatud keldriakende taha lume kätte, seisid kõik akende taga rivis ja näitasid oma seljalihaseid. Mõned mustanahalised ka (?). Ja nad olid kõik ikka üsna kapid tüübid, nii et seljalihased olid võimsad.

Ühe asja kinkis mu alateadvus mulle veel - sain hetk enne ärkamist (väikese inglise tüdrukuna) oma vanasse tuppa tormata -ainsasse isiklikku ruumi, mis mul kunagi olnud on.

Gustav Ernesaksa nimeline vaikus

Laulupidu on selleks korraks minevik.
Kõik algas neljapäeva õhtul, kui Roosi helistas ja linna kutsus. Traditsiooniline Tartu stiilis õhtu - piknik Pirogovi platsil ning seejärel meeldiv õhtueine kohvikus Zavood. khm, kergeid liialdusi kõrvale jättes langesin kell 3.15 surnult voodisse ja tõusin juba 5.20, eelmisest õhtust veel pea pöörane. Bussisõit Tallinnasse möödus Triinu kõrval ja temaga koos läbi II faasi* (mäletate ikka teist faasi? :D) Siis proovid, läbimängud, chill mere ääres õhtul, kui juba külmaks läks, aga see-eest pea vähe selgemaks sai ning igaks juhuks viimase bussiga Õismäele kodukooli. Sinna minek oli muidugi täielik rännak nagu iga minek ükskõik kuhu, kui see on Õismäel. (hilise õhtusöögi ajal seletas Aivo natuke selle linnaosa plaani loogikat. midagi tänavatest kui spiraalidest, lõpmatusest, määramatusest...) Kuna Roland ja Rauno viibisid samas linnaosas, siis tegime veel enne magamaminekut ametlikku unerahu trotsides kokkusaamingu kuskil majade vahel, püüdes kohalikke vägesid mitte vihale ajada.
Teine päev möödus lõputu ootamise, kõndimise ja jooksmise vaimus. Rahvarõivastega laululavale, paar ühendkoorilaulu (see oli vist 25 000 lauljat kaare all, st ühele inimesele täpselt jalataldade suurune pind seismiseks) ning jooks-jooks-jooks (täiesti otseses tähenduses) tagasi kesklinna, et oma vahetusriietele järele jõuda. See kahjuks ei õnnestunud, niiet tegime mingi kombo kaasasolevatest riietest, Triinu õe Liisi garderoobist ja vihmakeepidest. Kogusime kamba kokku (bänd ja mitte-bänd) ja pärast seiklust pealinna tänavatel jõudsime... Levikasse! (sealhulgas ka pärast kõnet magavale sõbrale. siit järeldus: tallinlane oskab ka une pealt seletada, kus on Levikas. ja peabki oskama! tartlased võivad kohandada oma linna tingimustele). igal juhul, Levikas oli nunnu, selleks ajaks oli kamp kahanenud paraku rohkem kui poole võrra, võtsime julgestuseks Sassi seltskonda ning vaatasime ringi. järgnes sündmuste ahel, mille tulemusena lõpetasime Kristi ja Triinuga kell 4 öösel Õismäe tänavatel väga sihikindlalt kodu otsimas ja lolle nalju tegemas.

Umbes nii. Leidsime kellegi ostukäru ja otsustasime jalavaeva vähendada.
Kohale jõudsime pärast nelja. Kui hambad pestud, tulime klassiruumi, kus peale meie magas veel üle kümne alaealise tüdruku. Triinul õnnestus viimase sisenejana uks sellise pauguga kinni tõmmata, et nad kõik üles ärkasid ja kassipoegade/zombide/autode multika traktoritena pead tõstma ja end keerama hakkasid. Mõtlesime, et nad võiksid meid väärilise tasuna hommikul ära pasteerida, aga nii pahaseks nad ilmselt ei saanud. 4 unetundi hiljem ärkasime taas ja asusime reipalt linna poole kohvi hankima, ringi jalutama ja veel natuke laulma.´
*II faas - pärast ülilühikest und või ülipikka ärkvelolekut tekkiv teadvuse seisund, kus kõik tundub pööraselt naljakas, seoste loomine liigub läbi mingite muude kanalite kui loogika ja tõsiseltvõetava vestluse arendamine käib üle jõu.

guess he's not doing the crossword tonight

Käisime Triinuga eile Ateenas ainult friikidele mõeldud filmi "Peeping Tom" vaatamas. Armas 60ndate psühholoogiline draama. Kogu film jutustas sisuliselt ühe mehe, Marki, psüühikast, arutas seda tema praeguse käitumise ja filmitud lapsepõlve kaudu lahti. Filmile tutvustuse kirjutanud Harry Liivrand ässitab meid filmi lõpus otsustama, kas protagonistile kaasa tunda või mitte, aga mina ei kaldu kummalegi poolele, jään pigem kõrvaltvaatajaks. Rohkem jääb meelde nö häiritud isiksuse väljakujunemisniidistik - teadlasest isa, kes uuris hirmu ning kippus katseid oma väikse poja peal tegema, tänu millele kasvab pojast piiluja. Kuid siiski mitte ohutu piiluja, vaid vastupidi - äärmiselt huvitava väljundiga. Ühe asja päris ta veel oma isalt - armastuse filmikunsti vastu ning koos sellega suure fotolabori. Kokkuvõttes on tekkinud mees, kes suunab oma ohvritele näkku filmikaamera, mille külge on kinnitatud nuga (kõride lõikamiseks) ja peegel (ohvrile tema enda hirmu näitamiseks). Kõige hirmutavam on hirm ise (täpselt nagu Harry Potteris!). Seal on veel palju huvitavaid nüansse, näiteks filmib Mark ka tema ohvrite leidmisi, politseiga minemaviimisi, hiljem isegi seda, kuidas kahtlustajad teda ennast jälgivad. Lisaks on ta täiesti teadlik oma probleemist, tema filmimis-hirmutamis-tapmisiha katalüsaatorist (hirm muidugi), selle tekkimise põhjustest jne.

Kuigi tänu 60ndatelikule aeglusele ja siivsusele oli filmi vaatamine kui protsess iseenesest suurt tähelepanuvõimet ja keskendumist nõudev, kuid siiski oli tegemist hea looga. St ühe inimliku nõrkuse huvitava käsitlusega. Pealegi jäeti mõned küsimused õhku rippuma ka - kuni filmi lõpuni - mis see siis on (lisaks noale), millega Mark oma ohvreid (mõnikord sõbrad, kes teda naljalt ei karda) nii ära hirmutab? Peegel tema kaamera küljes ilmnes alles päris lõpus (umbes kaks minutit pärast seda, kui ma vastuse ära arvanud olin >] ). Mis võiks olla tema probleemi lahendus või kelle hirm teda kõige rohkem rahuldaks? - Tema enda. St hirm, mida ta näeb enda silmades enda suremise hetkel.

süsteemianalüüs

sain just läbi Triinult täna laenatud Banana Yoshimoto “Köögi”. raamat koosneb kahest loost, üks on helge ja teine masendav, mõlemad räägivad surmast. esimese ajal tundsin selgelt, kuidas ma tahan kunagi tulevikus mõnes suurlinnas elada, kus ma võin kasvõi öösel või vastu hommikut välja minna mõnda friiki restorani pannkooke, küpsetatud banaane, teed, alkoholi, burksi sööma minna. kus on kõik olemas. kus ma võin olla kasvõi üksi.
teine lugu sisaldas umbes samaväärselt veidraid tegevusi ja tunnete iseendale sõnastamist ja müstitsismisugemeid, aga oli meeletult masendav. see raamat pani mind tunnistama, et inimesed ei ole igavesed ja sellega tuleb leppida.

üldiselt sellest raamatust vist ei peeta väga palju, esimesed kolm arvustust, mis netist leidsin, olid täiesti mõttetud. naistekas-noortekas, ütlevad nad. või võib-olla peetakse ka. igaljuhul kuna tegu on jaapanlannast autoriga, kuid tegelaste eluviis ja mõttemaailm on üsna läänelik, siis on ida ja lääs siin omavahel sõbralikult põimunud, mis annab raamatule lisaväärtuse.

lähme lätti ka

hommikul uimaselt porgandeid süües, kohvi juues ja Eruga viga süsteemis määratledes hakkasin genereerima mõtet, mida teha selle üsna tühja päevaga. otsustasin Signega Elvasse kodutuid kasse toitma minna .D sest külmkapis oli üks kassikonserv, mida meie kass ei taha süüa. hääletasime elvasse. saime peale mingi autobussile, mis oli täis peomeeleolus keskealisi naisi .D
hiljem tuli välja, et elvas polegi kodutuid kasse, on ainult üks luusiv kass, kes endale ise parasjagu hiiri leidis, ja üks väga suur tigu. niisiis chillisime ringi ja sõime jäätist. arvasin, et õhtuks jõuan ilusti koju tagasi, aga kaugelt linnapiirilt koju jalutades, kus mingid noored tüübid meid maha panid, helistas Anastasia ja kutsus Karlovasse veini jooma. Uudistasime Estri uut korterit, seltsilisteks pudel odavat Hispaania valget, seenesupp (ja karask, läti leib, jogurt, baklažaani-porgandipüree (???)...) ja ilmselgelt ülikultuurne vestlus.

praegu vahin Kristiga telekast mingit eriti mõttetut usa tõsielusarja Wipeout. pfft. .P

kuidagi kummaline tunne on mingisse abstraktsesse informatsioonipilve suitsurõngaid puhuda, st blogis anonüümsetele lugejatele enda päevast rääkida. see tunne ikka tabab mind aega-ajalt, kui terve postituse mingeid kronoloogilisi sündmusi kirjeldan, ilma ühegi järelduse või ideeta.

olen Tartust väsinud.

pinnapealne heaolu

Michael Jacksoni peied algasid Helena aias seitsmekesi vihma eest varju all välispoliitikast, tuumaenergiast ja noh, Michael Jacksonist rääkides ning lõppesid pärast Krooksu õllesid kolmekesi kahel rattal koju kimades. Roland on ikka hull rattur, eriti, kui tal keegi pakikal on. ääärrghhmrrghgh -äääoo istuu maahaa - haha high five piret hahaha - ei tegelt on chill. umbes nii. , Triinu sai uhkelt meestekaga sõita. tegelt on neil vist veel kogemusi mingite kolm ühel kuskilt kõrgelt mäelt alla tulistades ja teate küll neid asju.

täna tuli Kristi maalt koju ja kass tallub suurest heameelest ta kõhu peal. rabarberikooki on nüüd jälle

reaal vs. humanitaar

dekadents, roiskunud toit ja glamuur

ärkasin täna kolm minutit enne keskpäeva haudvaikses korteris. ma ei arvanudki, et see võimalik on.
varahommikul, poole viie paiku olin koju jalutanud läbi koiduvalge linna mingilt üsna kummaliselt korteripeolt. õhtu algas rahulikult Anastasiaga pargis vesteldes (^_^), kuid kui öö oli juba lähemale nihkunud, olin hoopis teistsuguses maailmas: avastasin ennast, Triinut, Anastasiat ja Magnust kuskilt ääretult suurest vanaaegsest korterist antiiktugitoolides istumas ja purjus gooti- ja muid tüüpe jälgimas. Viimased kolm kimusid oma pruune hästilõhnavaid sigarette, mina sõin küpsiseid ning jälgisime inimkooslust, kus küll suur enamus olid tuttavad näod, aga kokku tekkis siiski mingi kummaline isiksuste ja ruumi kompott. korter oli väidetavalt 6-toaline, sinna oli suvaliselt kokku toodud vanad nahktoolid (sellised, mida võib muuseumieksursioonidel paarisaja aasta vanustes mõisates näha), lauad, lühtrid... rummikokteili jõin peekrist! (mis lõhnas nagu minttu, aga siiski). kõik vestlused muidugi tundusid natuke piinlikud, võibolla oli asi mu puudulikus joobeastmes, aga õnneks seikles majas ringi üks jalutuskepi ja kübaraga härrasmees, kes lihtsalt oma kohalolekuga meelt lahutas, tulevane lavastaja vilksas ka siin-seal (samuti kübaraga), paar gootitibi suhtlesid kõigest väest, mõned mustaks värvitud juustega ja tõenäoliselt alaealised poisid ja üks karvane mees. ja siis veel mõned inimesed. ja palju sigaretitossu, alkoholi, küpsiseid ja dekadentlikku räpasust. ja kass.

aga nagu arvatud, Viljandimaalt salakohast olen nüüd tagasi. koju tulles võtsin esimese asjana (pärast kurvale üksiolnud kassile pai tegemist) jääkambrist välja kolm pruuni banaani ja kaks ilusat kolksuvat õuna. banaanid hakkasid sulades härmatuma ning leidsid üsna ruttu tee sinna, kus on nende koht, kuid õuntele jätsin natuke rohkem lootust. nemad hakkasid sulades kohutavalt vett välja ajama (nüüdseks kleepuv plekk mu arvutilaual), lõpptulemus oli siiski umbes nagu Poe mesmeriseerimisnovellis - nad surid, mädanesid ja kõdunesid minutitega, mida nad muidu oleksid pidanud tegema päevade jooksul.

pere..kond..lik?

isa chillib meie pool oma madrusesärgi ja vanade teksadega. jagasin oma pütist kohvi. päris huvitav seltskonnakooslus iseenesest - kodus oleme ainult mina, kristi ja isa. enne oli vanaisa ka siin, aga nüüd läskid kõik maale. tavaliselt on meil siin ema, hunnik teismelisi tüdrukuid ja palju väikseid lapsi.

märkas, et mul on uus soeng ja arvas, et täitsa kena neiu. jee.

//homme Kristiga Viljandisse, tagasi tuleval nädalal kunagi.

soojad juustusaiad

Suvi on alanud ^_^ kuigi mitte küll päikesekuumuse ja hipiseelikutega, ent piiramatu vaba ajaga sellegipoolest.

Chillisime täna õhtul-ööl Kirsi pool Ihastes. kujutage ette: kirsi värvikirev pesa, meie (värvikirev) punt seal lösutamas, vesikas keset tuba, kuskilt paistavad õlled ja joindikraam, mõned maalid toetuvad seintele ja teised on maas laiali... kassid kõnnivad ka ringi ja isegi liblikaid lendas. rääkisime muidugi maailmaasjadest ja muust, öö poole kippusid tekkima plaanid suure kunsti tegemisest (mille me kindlasti ka korda saadame ^_^), vahepeal jõudsime saunaski käia. kahe aegu koju kulgedes, kes ratastel, kes jalgsi, jämmisime tulevikuheietusi tulevastest ekkemooringutest Eesti radadel.

nüüd olen lõplikult kodus, ees ootavad kolm põnevat raamatut ja terve plokk valget paberit.

teeks mingit möllu

Täna oli vanade sõprade päev. Täiega lahe. Triinu ja salaplaanid; Triinu, Kiq, Aivo ja pitsa; Kelli, Roland ja geneetikaülesanded; Kelli, Roland, Triinu ja jäätisekokteil. Kusjuures me alustasime täiega vara, sest pidime mingi koiduvalguses koolis olema paarkümmend minutit ja pärast seda algas chill. Täielik kulgemine oli ka kogu päev.
Kui õhtul hilja Rolandiga bussipeatusesse tormasime, aga napilt maha jäime, siis mingi sekundiga tõmbas ette mingi sõbralik tüüp autoga ja rabas meid peale (lähete ju linna? no tulge peale!), kes sõitis linna sees sajaga ja kaks minutit hiljem olime jõudnud Raadi sügavustest kesklinna. Tõsiselt ka, see oli umbes nii, et buss kadus ja umbes samal hetkel, kui me "persse" jõudsime mõelda, siis olime juba mingi sõbraliku tüübi autos ja järgmisel silmapilgul kõndisime üle kaarsilla. Edasi möllasime reipal sammul teise linna otsa, koju.
Vahepeal käisin hambaarsti juures. See oli nii jube 0_0 niii jube. ta puuris mu hambaid ja esiteks see hääl, kui keegi mingi trelliga mu suus möllab ja teiseks see, et suu on korraga mingit suruõhku ja vett täis, nii et hingamine on keeruline (keerulisem kui tavaliselt) ja siis üldse kõik aaaghhh puurimine on ikka kohutav. Värisesin pärast natuke. Khm, muidugi mul on hea meel, et mul on olemas ligipääs kvaliteetsele hambaravile, aga siiski. ghh.

Ühesõnaga hea päev. Kuigi mu kõht on nüüd jäätist, mahla, ananassi, kiivit, banaani, küpsist, šokolaadi, kohvi, apelsini, ja tuunikala-võisaia täis, aga ikkagi .D

millesse ma olen ennast mässinud

Vau. selleaastane bioloogiapraks oli täielik rännak mingisse teise maailma. 3 päeva kestev väljalülitus perest, sõpradest, Tartust, kõigest. ainult mina ja taimed. kuna see oli botaanikapraks, siis veetsime aega herbaariumi jaoks taimi korjates, neid määrates ja umbse 150 taimenime taimega kokku viies ja pähe õppides. eile õhtuks oli kerge info üleküllus, avastasin end paar korda kuskil laua taga istumas, määraja ees lahti, ja tühjalt kuhugi vahtimas, pea täiesti tühi. täna bussiga tartusse sõites oli tunne, nagu tulevikku ei olekski olemas, ainus reaalsus on praegune hetk, niivõrd erinevad tundusid need kaks olukorda, praks ja päriselu.
õnneks oli tänahommik juba okeikam, tegime arvestuse (jalutad õppejõuga mööda metsarada ja määrad taimi), mille ma viie sain (jee) ja pärast mängisime aliast (härg - "...hein!!! see kollaste ja lillade õitega!").
mm... magada ei saanud, sest tekid olid liiga palavad, süüa oli täiega palju (isegi kohupiimakreemi O_O_O), sääski oli ka täiega palju, aga vähemalt tean ma nüüd, mis vahe on aas-nurmikal ja keraheinal.

meelemaitsepaine

Olen mingi pool tundi nolanud jutukas Omegle, kus programm seab mind vestlema ühe täiesti suvalise inimesega. Nüüd, pärast mõndakümmet minutit tunnen, kui nüristav see on, kui esimene küsimus on alati "asl?" ja kui ma ütlen mõne pikema põimlause kui 6 sõna, siis ehmatatakse ära ja kaotakse. kuigi samas tekib tunne, et mul oleks võimalik suvalise võõra kaudu avada portaal mingisse täiesti uude maailma, erinevatesse idüllidesse - jaapani väike salaküberpunktüdruk, kes räägib inglise keelt, aga täiesti omas keeles (m0m b/\q=d a PIE xexexe) või usa the cool guy from college või väike prantsuse maalikunstnik, kes peab Pariisis squatti ja joob absinti, mida tema sakslastest sõbrad sisse smuugeldavad või misiganes mis iganes. aga siiani pole veel õnnestnud .(

seda ka, et mõtle, kui tugevate lihaste omadus oleks see, et mida rohkem lihast pingutad, seda pikemaks nt käsivars läheb. et kulturistid saaksid sirutada oma käsi puude latvadesse.

söön tumelillat kaerahelbeputru. mustikajahuga >)

ich muss etwas in Deutch sagen

täna kogesin täiega eepilist tordisöömistseeni. meil oli viimane saksa keele tund ever pever (keskkoolis) ja õpetaja otsustas, et... "sööme kooki!". kui kõigile oldi tükid välja jagatud ja me neid sööma hakkasime, siis hakkasid Jaani kiriku kellad mängima. ja nad mängisid kogu aja, kui me kooki sõime .D päriselt ka, kui viimane õpilane oli viimase ampsu suhu pannud, siis alles lakkas kellamäng. kogu see protsess kestis kokku umbes 20 minutit (koos jagamise ja söömisjärgse muljetamisega) ning 20 minutit varem saime lahti ka. niiet chill ^_^ piinarikas arvestusteperiood, alga!

too badass to be true

nägin eile öösel lõpuks kurikuulsa "Twilighti" ära. täiuslik film .D mida üks armujanus teismeline veel võib ihata - ilusad inimesed & loodusvaated, alguses teineteist vihkavad ent siis armuvad noored, ohtlikud suhted, vampiirid (omg omg want), põgenemistseenid - ja lõpuks see lause... "I don't have enough strength in me to keep myself away from you." kogu maailma jää ja raskemetall sulab üheks suureks mulisevaks kirejärveks. oh edward, come to me *faint*

jaa, ma mõistan selle filmi fenomeni. minu meelest emotsioonideahel arenes kuidagi ebaloogiliselt kiiresti, tekkis see armulegendide kiiks, et nad nagu ei tunnegi veel teineteist ja juba ei saa ilma hakkama. samas filmitegijad olid ikka täpselt naelapea pihta tabanud naiivitaride soovunelmaid printsidest valgetel hobustel ja kogu seda põnevat aktsiooni, mis nende ümber tolmab. visuaalne pool oli üsna kaunis.

kes lõikab, see armastab

Mind hämmastab, mida tänase päikselise õhtupoolikuuinaku ajal unes nägin O_O 
Vaatasin kellegi suures korteris arvutist üksi hästi ilusates värvides ja ilusate inimestega kvaliteetset filmi sadismist. Täpsemini kahest sadistist. Nad olid üsna pühendunud. Kuigi hoidsin koledate stseenide ajal käsi silmade ees, siis nii palju nägin, et piinamine kujutas endast kellegi naha sisse neetidega mustrite löömist ja muid peaaegu käsitöölisi asju. Kõike seda viidi läbi lampide all suure kirurgi(?)laua peal. Lõpuks avastasid kaks sadisti, ilus mees ja ilus naine, et nad armastavad teineteist, on juba lapsepõlvest saati armastanud ning hakkasid oma huve teinteise peal väljendama. Lõpuks olid mõlemad peaaegu invaliidid, mõned jäsemed puudu (tegelt naist ma ei näinud sellisena), naha sees niidiõmblused, ratastoolis... Mees mõtles, et need õhtused tuleb lihtsalt ära kannatada, siis on hea. Selline armastuslugu. 

marjamurr

küpsetasin öösel emale sünnipäevaks koogi. ma polegi vist varem iseseisvalt ühtegi kooki küpsetanud, veel vähem öösel tühjas korteris. tuli mustsõstrapirukas (st sööd ja mõtled, et marjapirukas, mitte kook), sest õnnis vanaema oli eile päeval toormoosi toonud. see oli hea leid külmkapist. täiega hea mustsõstrapirukas. mm.

aga tänu sellele sain magada ainult 2 tundi ja pärast hommikust sünnipäevapidamist otsustasin võtta päeva vabaks, et lisaks une täismagamisele kirjandit kirjutada, saksa keelt õppida ja Kirsiga kokku saada. ilus päev.

porujomm

Lugesin eilse õhtuga "Tõe ja õiguse" 1. osa viimased 250 lk läbi. Läksin raske südamega magama ja tõusin sama raske südamega. Tundsin end terve tänase päeva isegi füüsiliselt väsinuna, ma ei liialda. Isegi päike tundus rõhuvat. Töö, töö, kurvad saatused ja töö. Dostojevski 300 lk ei kamminud üldse nõnda ära (isegi õhtul hambaid pestes mõtlesin tammsaarelikus keeles). Suvega veel mõned?

Oohhhhh. Vähemalt on vanaema külas.

Järgmised 2 nädalat on üsna masendavad, aga siis algab suvi.

edit: pärast õhtuund - vässpässmäss.

rehe all

Täna on lahe päev, sest koristame Kristiga üle pika aja tuba, emme tegi rabarberikooki, olen täna lugenud 100 lk Tammsaaret ja õues on vihm ja torm. Ja hommikut alustasime Pärnas tilli- ja sibulapannkookidega. 

vaimsete väärtuste pede?

Mulle ei meeldi uued Tartu kaubamaja reklaamid. laused stiilis: saksa fill - rahuldav, šveitsi kell - cum laude jms. Materiaalsete väärtuste tõstmine kõrgemale haridusest. ma ei viitsi õppida, aga vähemalt on mul ilusad asjad!? ja see kõik on suurelt ja värviliselt ülikoolilinna tänavapildis mõjutatavate inimeste silma all .(

siurumiuru

Friedebert Tuglas oli ilus mees.




random:
tsitaat trennist (sparrisin Rosinaga): no vaata neid naisi...

wax & whip

Mindfuck saab täna 2-aastaseks! ^_^

üsakass

kass ronis mulle täna kõhu alla, kui kätekõverdusi tegin



see on esimene lause siin blogis, mis väärib talle antud silti täiuslikud põimlaused. ^_^

Täna on Orkut tark:

Today's fortune: Simplicity is the ultimate sophistication

jah.

Kandsin täna esimest korda 3 aasta jooksul siniseid teksaseid. Kuidagi üle mõistuse casual tunne oli, peaaegu väljakannatamatult. Teate küll ju, et sinised teksad on ainus riideese üldse, millega võib päriselt causal välja näha. Ma vist pole seda õiget taset varem nii suure sammuga ületanud, sest isegi sõbrad ehmatasid ära, näiteks Kristi hommikune reaktsioon: "OMG!! ommgg!!!! - mis on? - ei ole midagi, lihtsalt.... nii veider on. omg."

Merikesele kurtsin, et jaa, näed, nüüd hakkangi kandma teksaseid ja dressikat ja mu sõnum maailmale hääbub vaikselt unustusse. Merike arvas seepeale lihtsalt, et pole hullu, teen lihtsalt ühe tagasitõmbamispausi, et maailm puhata saaks, ja siis tulen uue hooga peale.

mischa made me mwroc

näiteks võid sa koguda oma maailmarändudel kirbu- ja rotiturgudelt riideid, mis on kõige paremad eksemplarid silmnähtavast võltsingust või lohakast tööst. logo värvid on mööda, pildid või tekstid t-särkidel on halvasti paigutatud, moonutatud ja vigase grammatikaga, lõige on arusaamatu. ja siis neid kanda! then you would be all indie n'shit.

absindikokteil tartu vaim

Kohtasin täna Jumalat. Purjus mees, patsiga:
Teree!! Mida te siin seisate, kas te olete mind oodanud? Mina tean, mina olen näinud.... Ma olen Jeesus. (-sul on püksilukk lahti) - Las olla! Las nad vaatavad. Tooge mulle sigaret.

muuseas käisin ka paar korda Geni laval, erinevad rohkem või vähem poeetilised sõnad suus ja žestid kätel. rohkem küll jalutasin mööda erinevaid tube ja rääkisin ja... korraldasin vist isegi natuke... või siis mitte? mul on hea meel, et praegu on mai.

nii veider on olla kogu aeg, nagu oleksin kesta vahetanud.

Oliver: Piret, kunas sa mulle jäätist ostad...? Osta täna, mitte mõnel teisel päeval, sest siis lähme võib-olla lasteaeda või mõnda siukesse kohta...

^________^

täna oli üks neid päevi, kui ma mõtlen, et meil võiks jäätist olla ja meil ongi!!!

ilus maa

sain kakskümmend kolm tundi tagasi sellise kirja:

/Põld/ Teatris NO99

Täna, 1. mail kell 15.00 külvatakse Teater NO99 ette suvioder, talinisu ja hernesort /Madonna/. Hiljem lisanduvad põllule rukkililled ning põllumoonid. Tera saab küpseks ilmselt juuli lõpus, viljapea langeb augusti alguses ning oodatav koristusaeg jääb augusti lõppu.

Põllul toimuvat on alates järgmisest nädalast võimalik jälgida ka Teater NO99 kodulehel asuvast veebikaamerast. Samuti hakkame pidama kodulehel Põllublogi.

Käesolev projekt on ilmselgelt igasuguse asjaliku rakendusvõimaluseta. Teater NO99 loodud põld ei ole põllumajanduslik nähtus ning teda ei ole võimalik kasutada toidutööstuse lülina -- rasked metallid, dioksiidid ja muu säärane mürgitab inimesi kokkuvõtteks siiski rohkem kui meie tänased saiad, mis püsivad värskena neli kuud. Seega -- Põld on antud juhul esteetiline ja poeetiline objekt, kuid ei maksa unustada ka võimalikke ökoloogilis-poliitilisi konnotatsioone.

Siin mõned tõlgendusvõimalused.

ÜKS:
Viljapõld linnaruumis on visuaalselt efektne ja hingeminev installatsioon. Kuldsed viljapõllud koos sinipunaste lilleaktsentidega loovad tervikliku ansambli, mida toetavad tihendatud kompositsioon ning valguse ja varju probleemide ambivalentne iseloom. Sõltuvad ju viimased mitte nähtamatu kunstniku käepuudutusest, vaid päikese trajektoorist. Säärasena teeb viljapõld viite mitte ainult Jüri Okase ja Raoul Kurvitza omaaegsetele /land-art /installatsioonidele, vaid ka impressionistide poole. Tasub meenutada, et viimased kujutasid sageli viljapõldude värvinüansse. Ühtlasi võib Põldu käsitleda ka KUMUs avatud näituse /Floromaania satelliitnäitusena.

KAKS:
Viljapõld linnaruumis tähistab katkestust urbanistlikus tehiskeskkonnas. Kui viimane oli veel 1970ndatel paljude utopilistlike praktikate tegevuspaigaks -- ka Tallinnas unistasid arhitektid totaalsest linnast, mis teeb inimeste elu paremaks --, siis tänapäeval nähakse linna Lääne kultuuriruumis sageli hoopis erinevate düstoopiate platvormina (vt ka Peeter Lauritsa sarja Tallinna taastamine/). Linn, mis kunagi oli moodne, seksikas, tehnoloogiline, ratsionaalne ja utoopiline, tähendab nüüd paljude jaoks hoopis inimvaenulikku kohta, kus individuaalsed
valikud kärbuvad ning kus tõelist elukvaliteeti asendab masinlik ja programmeeritav Süsteem. Viimasel ajal on selgelt nähtav inimeste püüd osta talusid Setumaale või kui see pole võimalik, siis kolida vähemalt nn põldudele -- individuaalelamutesse linnalähedastel tühermaadel. Nüüd kolib aga Põld linna. /The Field strikes back/.

KOLM
Eestlase arhetüübi lahutamatu osa on põllumajandusliku töö suur osakaal. Viljapõld on leidnud eesti kirjanduses ning kunstis lugematult arvul metafoore, tõlgendusi, lisatähendusi ning tema poetiseerimine on suurem kui ükskõik millisel teisel loodusobjektil. Viljapõldu nähakse lahutamatu osana rahvuskehandist. Seetõttu ei ole ka Põld mitte ainult vilja kasvamise koht. On vaataja valiku küsimus, kas ta näeb rukkililledest pungil Põldu rahvuspatriootilise z(estina või vastupidi: näeb eestlase traditsioonilise minapildi veidi vabamat käsitlemist, kui kanoonilised arusaamad seda lubaksid.

NELI
Põllu vahetusse lähedusse jäävad Eesti Pank ja Kaitseministeerium. Raske on leida arhetüüpsemat kolmikut: leib, relv ja raha. See seksikas kolmik keerab kõikvõimalikud tõlgendused juba sedavõrd sõlme, et nende lahtiharutamine võiks jääda professionaalide hoolde. Ühtlasi täname Kaitseministeeriumit, kes lubas ka endale kuuluvale maatükiksele vilja külvata. Loeme seda esimeseks märgiks, et mõõgad taotakse atradeks.

VIIS
Kas mäletate veel, kuidas Russell Crowe filmis /Gladiaator/ oma kodu meenutas? Seda, kuidas ta läbi kuldse viljapõllu kõndis ning viljapeadel sõrmede vahelt läbi libiseda laskis? See oli tema jaoks /kodu/. Kuna on teada tõsiasi, et populaarkultuur kasutab osavalt ära kollektiivses teadvuses olevaid märke ja sümboleid, siis taastoodab ka /Gladiaator/neid lõputuid lisatähendusi, mida viljapõllud üle kogu maailma endas kannavad. Kodu sümbol. Leiva sümbol. Elu sümbol. Vaene viljapõld ei saa enam ammu rahulikult oma põhitööle keskenduda, vaid peab pidevalt vastama kõikvõimalikele ühiskondlikele ootustele. See on kurnav.

KUUS
Praegune kriisiaeg võib aga Põllu lõpuks ometi tema lisatähendustest vabastada. Nüüd ei ole enam aega heietada mõtteid nagu Juhan Liiv seda tegi, kui ta kirjutas: /Ja vili lookas palaval/////löönd längu lõunapäikse all./////Ja palava käes peab ta/////ka ükskord valmis küpsema!/////Jah, soojust ahmib loomurind/////ja eluks muutub mullapind!/ Nüüd on käes suur võimalus, et viljapõld teeb ainult seda, milleks ta tegelikult on loodud: annab leivavilja. Esteetiliste, poeetiliste, ökoloogiliste ja poliitiliste eesmärkide täitmise asemel on Põld
lihtsalt põld. Ehk on siin, Teater NO99 ees, üks võimalikke lahendusi kriisile? Tarbimise asemel toota, ostmise asemel kasvatada? Sest jumal tänatud: kui sul ikka on kinnisvara, millele vilja külvata, elad sa kõik kriisid üle.


Kevadiste tervitustega
Teater NO99

meelitaja

Tegin hiljuti tähelepaneku, et kohtades, kuhu minemise üks põhjus on olnud soov iseloomu kasvatada (lihtsalt väljendudes), olen kokku juhtunud ühe inimesega, kes mind meeletult palju aitab. Näiteks HTG loodusklassis on selleks mu pinginaaber Merike, kes võib võtta endale selle au, et mu reaalteaduste hinded üleüldse positiivsuspiiril on. Trennis on Rosina (väike lahe tugev soome tüdruk), tänu kellele mulle see trenn tõenäoliselt natuke rohkem meeldib.
Selle fenomeni põhjuseks arvasin midagi sellist, et universum leidis, et ma olen ise liiga pussy, et omal käel hakkama saada .D muidugi on veel ka võimalus, et sattusin Merikese & Rosiga täiesti juhuslikult kokku, teineteisest sõltumatult, aga kui tõenäoline see ikka on...

btw, eile see siis lõpuks juhtuski. maadlussaalis, kus rullisid kümmekond täismeest, hakkas taustamussiks mängima lugu sõnadega "I wanna make love, baby". x) õnneks vahetati kiiresti mingi vihase räpi vastu välja.

John Taylor Gatto

Mu tänane valgustaja on Martin, kes näitas seda teksti:

Ma õpetan järgmisi asju. Need on asjad, mille õpetamise eest mulle makstakse. Arvake neist, mida soovite.

1. Segadus. Minu esimene õppetund on segadus. KÕIK, mida ma õpetan, on kontekstiväline. Õpetan seda, mis on kõiges mitteseostuvat. Õpetan mitteühilduvust, õpetan liiga palju.

2. Klassi kuuluvus. Õpetan, et õpilased peavad püsima selles klassis, kuhu nad kuuluvad. Ma ei tea, kes seda otsustab, et lapsed mingisse kindlasse klassi kuuluvad, kuid see pole ka minu asi. Lapsed on üle loetud, seega kui keegi minema pääseb, saab ta oma õigesse klassi tagasi tuua.

3. Osavõtmatus. Õpetan lastele, et nad mitte millestki liiga palju ei hooliks, ehkki nad püüavad jätta muljet, nagu nad hooliks. See käib väga peenelt. Nõuan, et nad oleks minu tunnis täielikult haaratud ja võistleksid elavalt üksteisega minu kiituse nimel. Aga kui kell heliseb, nõuan, et nad hülgaksid selle, millega just tegelesime, ja liiguksid edasi uude tööjaama. Nad peavad sisse ja välja käima nagu lülitist.

4. Emotsionaalne sõltuvus. Tähekeste ja punaste ruudukestega, naeratuste ja kulmukortsutustega, auhindade, autasustamise ja häbistamisega õpetan lapsi allutama oma tahet ettemääratud käsuliinile. Õigusi võib anda ja ära võtta mis tahes õigustusega, ilma tagastamisõiguseta, sest koolis õigusi ei eksisteeri - isegi mitte õigust sõnavabadusele, nagu Ülemkohus on otsustanud -, välja arvatud siis, kui kooli juhtkond lubab.

5. Intellektuaalne sõltuvus. Head õpilased ootavad õpetajat, kes ütleks neile, mida teha. See on kõige olulisem õppetund: meil tuleb järgida teisi inimesi, kes on paremini õpetatud kui meie, et nad annaksid meie elule tähenduse. Eksperdid langetavad kõik olulised otsused; ainult mina õpetajana saan määrata, mida nad peavad õppima. Või pigem teevad seda inimesed, kes mulle maksavad, ja mina viin nende otsuse täide.

6. Kõikuv enesehinnang. Kui te olete kunagi pidanud maadlema lastega, keda vanematel on õnnestud uskuma panna, et neid armastatakse tingimusteta, siis teate, kui raske on enesekindlat vaimu kuuletuma sundida. Meie maailm ei kannataks enesekindlate inimeste voogu kuigi kaua välja, seega õpetan, et laste enesehinnang sõltub ekspertarvamusest. Mu lapsi hinnatakse pidevalt.

7. Sa ei saa varjuda. Õpetan lastele, et neid jälgitakse pidevalt, et igaüks neist on minu ja mu kolleegide pideva jälgimise all. Laste jaoks ei ole privaatseid paiku ega privaatset aega. Vahetund kestab täpselt kolmsada sekundit, et juhuslikku vennastumist vaos hoida.

John Taylor Gatto, Dumbing Us Down: The Hidden Curriculum of Compulsory Schooling, lk 2 - 10, New Society Publishers, 2005

See on põhimõtteliselt selle tundmuse tuum, mida mina ja mõned mu sõbrad oleme alates põhikooli keskpaigast hoomanud ja trotsinud. Mässumeelsuse põhjused.
Või mis, Triinu? ,)

joobnud romantik

Leidsin ühe vana klassiõe orksist mingi veidra meemi ja tegin seda lahedamaks. Meeleolu jäi enamvähem samaks, tho. (ma kallistasin, ma mürasin, ma maadlesin, ma hullasin... blah)

energia

kevad algab täna

viimane akadeemiline pingutus ei läinud hästi, aga see pole üldse oluline, tulevik on helge.

alustan libarebaste taltsutamist

kompleksonaadi kontsentratsioon

lõpuks, pärast 10 nädalat kestnud higi, verd ja pisaraid on keemia praktikum läbiii!!
agh. see oli kohutav. veetsin seal täna kaks ja pool tundi mingeid pingelisi kontrolltöösid tehes, üle mõistuse arvutusülesandeid lahendades ja stöhhiomeetriamomendi süsteemi defineerides. ohh. nüüd algab kevad. tähendab, nüüd õpin 6 tundi kunstiajalugu ja siis algab kevad.
õnneks kohe pärast praxi, kui ma eriti enam iseseisvalt mõelda ei suutnud, helistas kirss ja kutsus mind enda, triinu & timoga toomele pingeid maandama ^_^ kalpsasin Suitsetajate Surmast üles nagu rebasekutsikas, vabadusejoovastusest kerge sammuga.

meie tiitrimeetria praktikum on vist sama, mida teevad arstitudengid.

Matemaatika õpetaja otsustas tunni ära jätta. tegin Magnusega õlled.

edit:
spontaansust
initsiatiivi
tahtejõudu

katse-eksitus

baaskursus uuendas tehnikat:
Arto: teeme nüüd trügimist niikaua, kuni keegi... lõuga saab... või kaigast.

random updates:
life suxx.

poetessi piimhape

Tegime eile trennis mingit MMA-kate badass üldfüüsilist, harjutasime poksikottidega (?) heiteid. Nii, et haarad koti ja heidad üle õla ja kukud ise järele, selili silda. Õ_o
sellest inspireeritult arranžeerisin oma Halba Luuletust:

seisan maadlusmatil
ühel õlal poksikott
teisel meeleheide
ja mõtlen, et
kuradi perse

kellele esireas jagada silmi

mul on nüüd mõneks ajaks tõsiselt tallinnasse hääletamisest kõrini (ja raha on ka otsas), AGA

NO99, "Perikles"

kitš, glämm, laul, tants ja klounaad. tsirkus ja leib (ilma leivata siiski, kuigi kirss püüdis meile väita, et enne etendust jagatakse kõigile jäätist). see etendus pimestas oma sära ja glamuuriga, värsstekst muide, Shakespeare teatavasti, alles hiljem jõudis mulle kohale, et see oli ju kohuuutaavaalt halb tõlge (ilmselt taotluslikult). aga tõepoolest, nad võtsid mingi teksti, mis üksinda oleks täiesti mannetu olnud, ja tegid sellest täiusliku etenduse, palistasid pitsi ja litrite, palja ihu ja kaunite säärtega.
lahedad sädelevad ketsid
risto kübar on endiselt lahe
(sergo muidugi ka ^_^)
Andres Mähar mängis kõige meeletumaid osi, muuhulgas kalpsas kelmika kuningana ringi mingitel tehiskapjadel, mis ta pool meetrit pikemaks ja väga nõtkuvaks tegid; sülitas šamaanina gaasilõket põlema ning tegi väikse kuningatütrena armsat kutsikanägu, valged põlvikud ja lehviv seelik seljas.
kulla, kondoomide ja mürgi rollis oli lahustuva kohvi pulber.

mina ja triinu tulime bussiga koju, mille käigus tekkis küsimustel baseeruv dialoog teemal "kohupiim, rahvas ja valitseja, sitt ja vaba tahe"; kirss ja meeta seevastu otsustasid ka öösel tallinnast häälega tartusse tulla ning ma sain alles hetk tagasi teada, et nad mõlemad on endiselt elus.