süsteemianalüüs

sain just läbi Triinult täna laenatud Banana Yoshimoto “Köögi”. raamat koosneb kahest loost, üks on helge ja teine masendav, mõlemad räägivad surmast. esimese ajal tundsin selgelt, kuidas ma tahan kunagi tulevikus mõnes suurlinnas elada, kus ma võin kasvõi öösel või vastu hommikut välja minna mõnda friiki restorani pannkooke, küpsetatud banaane, teed, alkoholi, burksi sööma minna. kus on kõik olemas. kus ma võin olla kasvõi üksi.
teine lugu sisaldas umbes samaväärselt veidraid tegevusi ja tunnete iseendale sõnastamist ja müstitsismisugemeid, aga oli meeletult masendav. see raamat pani mind tunnistama, et inimesed ei ole igavesed ja sellega tuleb leppida.

üldiselt sellest raamatust vist ei peeta väga palju, esimesed kolm arvustust, mis netist leidsin, olid täiesti mõttetud. naistekas-noortekas, ütlevad nad. või võib-olla peetakse ka. igaljuhul kuna tegu on jaapanlannast autoriga, kuid tegelaste eluviis ja mõttemaailm on üsna läänelik, siis on ida ja lääs siin omavahel sõbralikult põimunud, mis annab raamatule lisaväärtuse.