Thursday, August 27, 2009

tratata

nägin superveidrat und. olin mingis salarühmituses, kes seiklesin erinevates dimensioonides ja võitlesid pahadega. üks pilt on selline, et oleme kõik kuuekesi laua taga ja meie kõrval istuvad vaenlased, kelle vahi all me oleme. räägime kõik omavahel mingit pudikeelt, et neid segadusse ajada, samal ajal kui nemad meile nö viimase võimaluse annavad - panevad taldriku mingeid huvitava välimiusega vaklu, et kui me need ära sööme, siis on meil nö vastumürk kehas olemas ja saame põgenema. vaglad suudan kahjuks küll mina ja veel üks-kaks inimest ära süüa (mõttejõudu läks hästi palju vaja) ja siis oma peas mingisse põgenemistunnelisse minna. järgmises pildis seiklen vanas koolis, teate neid ühe ja sama projekti järgi tehtud koole, mida on eestis hästi palju. äkitselt avastan ühe ruumi, mis kubiseb sinna kinni pandud lastest ,see on võimla suurune ja lapsed on põrandal, seintel pulkade peal kui õrtel. kutsun nad kõik toast välja ja ütlen, et nad peavad minu käsivartesse ja kõhtu sukelduma, et põgenema saada. sellsks läheb kujutlusvõimet vaja, kujutage ette, et mu kõhus avaneb portaal, kuhu te hüpata saate. see eriti kellelegi ei õnnestu ja unenägu lõppeb varsti ära.

~¤%¤~

moostes nägin ka veidrat und. tegelesime seal päevad läbi juhtmete ja circuititega, niiet nägin unes, et mina ja Magnus olime esimesel kursusel ülikoolis psühholoogialoengul mingis kasvuhoones. kõigil ulatusid kõrvadest välja üks väike valge ja üks väike must juhe. inimesed võtsid paaridesse ja üks lasi teisele elektrit juhtmetesse. selle tulemusena läks silme eest halliks, pea läks tühjaks. parasjagu ärkvel oleva inimese ülesanne oli paarilist oma peaga mõtlema sundida, st sundida teda mõtlemiseks kasutama oma aju elektriimpulsse, mitte juhtmeid.

Monday, August 24, 2009

kosmoks

Elasin terve eelmise nädala Moksis. Seal toimus Avamaa kunstisümpoosion ja selle raames kolm õpituba: Mutoopia, Leaving Traces ja Neanderthal Electronics. võtsime Magnusega osa viimasest, mis tähendas neli päeva kestvat elektriskeemide lugemist ja juhtmetest, nuppudest, klemmidest jms töötava süsteemi loomist ning lõpuks selle kõige kokkutinutamist ja karpi monteerimist. Kõige magusam töötegemise aeg oli 12-03 ajal öösel, kui Erik pani oma läpakast mingi dubstepi mängima ja sai rahulikult chillida & siidrit juua & tinutada. Olime seal kokku 6 päeva, viimasel päeval oli lihtsalt chillout, õpitubade esitlused ja õhtul kontsert. Tegelikult oli muidugi kogu aeg chillout. 8 tundi päevas tegelesime küll selle veidra pilli meisterdamisega (jah, mul on nüüd kärisev karp, mis nuppe keerates videomängude helisid teeb ja ma ise oma käega ehitasin), aga vahepeal oli lõunapaus ja õhtul oli pidu.
Kaks korda avati The Brainy Hedghehog Pub, Patrick McGinley juhtimisel. Veel lõplikult väljaehitamata ja sigakülma kõrvaltuppa viidi kaks lauda istumiseks ja üks letiks, paar kõlarit ja kast õlut, põrandaks oli hein. Brainy Hedgehog oli ta sellepärast, et sinna toodi suur siili skulptuur, kes oli natuke ikka nagu aju ka. Suht chillax pubi oli, esimesel õhtul iiri rahvamuusikaga ja teisel veidrate elektrooniliste konnahäältega. Seal oli üks kõrvalruum ka, mis oli veel enam heinu täis, ja millest chillout toa tegime. Üks aidas toimunud experimentaaljämm oli ka, st kogu rahvas tegi muusikariistade, nende osade, häälitsevate mänguasjade ja muu kraamiga hääli. Üldiselt tundus nii, et inimesed mõtlesid, et teeks peo ja siis tehti pidu. Igal õhtul erinev. Üks formal dinner toimus ka. ja artist talkid, kus kohalolevad kunstnikud tutvustasid oma töid, pubis oli vaba mikrofon.
Viimasel päeval avastasime õue pealt Raumschiffi. Selline suur kuppel, kus sai chillida ja kosmoses rännata. Joonistasime Magzziga igaks juhuks Raumschiffi kaardi ka, et avamaal ära ei eksiks. Veetsime seal suurema osa päevast. Pardaarvutiks sobis väga hästi mu crackerbox, Edgar võttis juhirolli. (Kuule, kus sul see karp on, mul on vaja korraks majas ära käia, tahaks kohvi keeta ja...) St lendasime sellega viimase päeva õhtul kontserdipaika ja siis vahepeal tagasi moksi maja juurde, kui oli vaja. sest see oli ainus koht kosmoksis, kus oli gravitatsioon.
Seltskond oli kirev ja rahvusvaheline. Saime sõpru ka. Näiteks Tara (AUS) ja John (USA), kes rendivad kahekesi praegu Helsingis art space'i ja meid külla kutsusid. Ja nende sõber Juuso, superchill soomlane. + Erik, Katrin, see hull tšikk (AUS), Kaspar (ENG), Dirk (GER) jne. meilt küsiti järjepidevalt, et kas oleme Magnusega õde ja vend. (ei ole)

(kliki pildil!!) Paremal Raumschiff, taustal vana ait vms (mingi suur ruum), kus toimusid eksperimentaalmussichillax ja Mutoopia õpitoa esitlus. Sinna paistis õhtupoolikuti päike.
(Pilte saan loodetavasti kunagi kuskilt veel)

Meie juhendaja, Derek Holzer oli kummaline mees. Ameeriklane, kes elas euroopas, selline ekstravertne, hea suhtleja ja supercool tüüp (see pole mu hinnang, vaid pigem see, kuidas ta ennast esitles). mulle lõpus hakkas tunduma, et ta ei sulandu sellesse ülichilli atmosfääri oma supercoolnessiga ja temaga suhtlemine oli (selle tõttu?) lõpuks natuke väsitav. Ta näitas ka, mida oskab, ühel open mic õhtul. Pani chillout ruumi (see heintega) üles mingi vana katkise raadio, sellise suure kasti, nagu need vanad on, ühendas kõlarid juhtmete ja asjadega ja hakkas lärmi tegema. Kõlas nagu elekter ja vanad vedrud.. Selline huvitav pilt tekkis, kuidas hunnik inimesi istuvad heinaküünis ja jälgivad, kuidas mingi supercool tüüp lõhub eriti veidrate helide saatel vana raadiot, punane prožektor näos. Etteaste lõppes suure laamendamisega, kui Derek hakkas kõiki juhtmetega ühendatud juppe kasti pressima, aga heli ei tahtnud ära lõppeda ja ta kiskul kõik laiali, aga ikka kuskilt tuli mingi ksksksksks ja lõpuks tõmbas patarei välja ja kustutas lambi ära ja ütles thankyou ja tõmbas uttu.

Saturday, August 15, 2009

Thursday, August 13, 2009

hoia lunastaja tagaistmel


"Onu Tomi onnike", no99. mida öelda? meedias on seda etendust nii palju kajastatud, et kõik juba ammu teavad, mida arvata. Muidugi oli see hea, kuid lisaks heale oli ta ka veel ülikontsentreeritud orjuse, inimlikkuse ja rassismi käsitlus. Ma loodan, et see mõjutab maailma kulgu (veel) kuidagi. Kogu etenduse ümber on veel ka hunnik lisamaterjali, mis tegelikult moodustab ühe osa sellest - kava on raamatusuurune, palju tekste on kodulehel. No-likult naljakas, no-likult sügav ja tõsine ning no-likult sümboleid täis põimitud.


Muuseas tšekkisime üle No ees olevat viljapõldu. Kuidagi umbrohtu kasvanud oli .( Ei tea, kas hakkabki enam leiba andma...

Ööbisin hea Krisi pool, varahommikul jalutasin tänavatel (watched the weather change) ning kui pundiga hääletamismoona hankisime, sai ka meie tripp täielikuks - vastu jalutas Rasmus Kaljujärv. Hahaa.

Tuesday, August 11, 2009

no80

Lähen täna taaskord häälega Tallinnasse teatrisse. Hakkasin selle peale mõtlema, et tõenäoliselt mõni teine inimene läheks hulluks sellise rändamisstiili juures, st ma/me ei planeeri eriti midagi ette. Ainsad pidepunktid on teater kl 19.00 ja koht, kus ma ööbin ja ma isegi ei ole kindel, kas ma sinna minna oskan. Näiteks kui praegu kehtiks sama plaan, mis veel eile õhtul, peaksin ma 23 minuti pärast uksest välja astuma ja maantee äärde minema, aga kuna ma sain kell 2 öösel sõnumi, mis plaane natuke segi keeras, ei tea ma üldse, kellega ja kunas lähen. Niiet söön rahulikult hommikust ja lasen asjadel kulgeda. Mis võiks valesti minna? Ma jõuan pealinna, jalutan tänavatel, lähen teatrisse, rändan sõbra juurde, ärkan seal, rändan kesklinna ja hakkan mõtlema, mida teha kell 8.30 Tallinna kesklinnas.
See on sama moodi peaaegu kõikide rändamistega, igasuguseid praktilisi mõtteid hakkan alles siis mõtlema, et otsene vajadus käes on. Ja suht chill on .D