anal.keemia

käisin eile kõige pealt Roheliste akadeemilisel ööl (st HTG roheliste töögrupp tekitas ööpeo htg koridoridesse) vahvleid küpsetamas. see oli lahe. alguses tegime pannkooke keemia klassi kuumutuspliidi peal (mina polnud varem seda tähelegi pannud, aga tuli välja, et esipingi targad keemikud mõtlesid juba pikemat aega sellele mingit kasulikku otstarvet välja, näiteks pannkoogid), siis kolisime alla sööklasse vahvleid küpsetama, sest 1) pliit ütles üles ja keeldus töötamast 2) sööklas on parem ventilatsioon ja nähtavasti tekitavad vahvlimasinad palju tossu... muide, vahvleid tegime kohupiimaga!!!!! hmm, futuramat vaatasime ka. ja teipisime suitsuandureid. aga pidin varakult lahkuma, sest Saara sünnipäev ootas. kadusin akna kaudu tänavale (sest see oli kõige lihtsam tee)
saara sünx oli lahe. umbes siis, kui mina jõudsin, otsustas bänd (te ikka teate eksju, et kui ma ütlen bänd, siis ma mõtlen kiq-kelli-rolz-rauno-markus-saara-jms, mitte mingi päris fancy bänd? .D ) pillid kotist võtta. nad mängisid paar lugu, aga see kulges kuidagi eriti progressiivseks aheljämmiks, st mitu tundi järjest pidevalt pillid mängisid, aga pillimehed vahetusid ja jalutasid lavalt ja lavale. kristi käis ringi ja näitas õhtu lõpetuseks (~kl 3) kõigile huvilistele oma bassiville sõrmeotstel. ja magnus oli ka seal .D
kl 12 öösel, kui saabus 31. jaanuar, tegi saara meile üllatuse!! kaks pudelit šampust .D see oli äge.

avastasin just sünnipäevade fenomeni. tähelepanu .D

laua peal oli tort nimega Poo on a plate.

anal. keemia on kirjutatud keemiahoone pipetipumpade peale. jaaaa, ma teaaan, et see tähendab analüütiline keemia, aga gaah xD (Mineaga koos juba tõdesime, et halb nali). muide, me tiitrime seal. aprilli lõpuni. tiitrimine on ühe lahuse teise sisse tilgutamine kuni teine lahus muudab värvi. ta muudab seda kuradi kiiresti. kiiresti selles mõttes, et tilgutad masendavad 10 minutit järjest ja siis pahhhh. ja me teeme seda aprilli lõpuni. feel my pain. gaaah

väike pea

Kirjutan esseed. Oliver käib nagu kass ümber palava pudru:

"Teeme ühe multika!"

"Kas sa näitad multikat?"
- "võib-olla pärastpoole."
"näita praeegu, näita praeeguuu, näita praeeguuuu!!"

mina: aah, nii raske on see essee kirjutamine.
-"no näita siis multikat!"

btw, oll on mu väike 3,7-aastane vend.

Radikaal

A: "Ma saan aru ise isiklikult, et kõige tähtsam on inimene?"
B: "Inimene? Ei ole. Sellepärast, et on niisugusi inimesi, kelle puhul on tähtis, et ta õigel ajal ei oleks enam inimene, vaid oleks laip."

Rain Tolgi ja Andres Maimiku uus teene maailmale: dokk Margus Lepast. Kas kunagisest "Kevade" Kiirest ja muidu rahvakoomikust on saanud kibestunud nats? Kes on tema aatekaaslased? Kuidas see kõik toimib? Või on Tolk lihtsalt loll?
Pooletunnine dokk annab vastused või vähemalt tekitab küsimusi.

Tartu - multikultuuri pealinn,
akadeemilise elu pealinn,
armastuse pealinn
ja natsionaalsotsialismi pealinn.

/edit: mõnes asjas oli hr. Lepal õigus ka. näiteks selles, et elu ei ole eesmärk, vaid vahend. samas tema lõpusõna: "milleks kahetseda midagi, mida on meie kõige kallim vara - meie ise - teinud..." on natuke hirmuäratav. enda tegude kahetsemine on minu meelest inimlikkuse märk.

TT

Viis, kuidas Ummi ütleb, et kui toidust eemaldatakse liiga palju rasva, siis ta pole hea:

Toidu organoleptiliste omaduste nõrgenemine
kannatab:
a) maitse
b) lõhn
c) struktuursus

this is not a rickroll

"Schwarzfahrer" on 10-minutiline mustvalge lühifilm vanast veendunud rassistlikust naisest ja noorest mustanahalisest mehest. Tegevus toimub trammis, kus kaks tegelast satuvad kõrvuti istuma ning järgneb vananaise monoloog sellest, kuidas kõik immigrandid ei taha teha tööd, vaid elada maksumaksjate rahast, paljunevad liiga kiiresti, kannavad AIDSi ja haisevad. Kuid bussi tuleb kontroll ja...


nb! enne filmi vaatamist on kasulik teada, et "schwarzfahrer" tähendab saksa keeles jänest, st piletita sõitjat, aga kavala sõnamänguga siin filmis ka mustanahalist sõitjat. film on saksa keeles inglise keelsete subtiitritega. 1993.

link.

mingi kerge sürrealistlik hetk on ka, kui noormees vaatab kõrvaloleva bussi aknast sisse ja näeb surnud meest...

mässaja varjus ei vagatse

Minu kätte sattus mõni päev tagasi täiesti juhuslikult Marjane Satrapi raamat "Persepolis". Tegu on Iraanist pärit kirjaniku autobiograafilise koomiksromaaniga, kus ta räägib oma kulgemisloo 16 aasta vältel. mustvalged koomiksid illustreerivad ilmekalt siiraid sõnu. huumor on kergelt satiiriline ja kõlab kohati eesti keeles võõralt, aga sellega harjub ära.
Kui Marjane oli 10-aastane, toimus Iraanis islamirevolutsioon, tegevus toimub selle keskel Teheranis ning hiljem Viinis ja uuesti juba rahulikus Iraanis. Läbipõimunult jooksevad süžees kaks joont - Marjane isiklik elu ja suureks kasvamine ning tolleaegne poliitika, sõda, usk. Islam, mässumeelsus, kodu, perekond, rändamine, õppimine, kunst ja vabadus.
raamatu põhjal on hiljem tehtud ka täispikk animatsioon. film pole raamatuga küll identne, kuid jälgib enam-vähem sarnaselt autori elulugu, rääkides kõik ära. mõjub ka sama moodi.
see on ääretult hea raamat. ja film. ja raamatu-filmi kombo. uurige, lugege, vaadake esimesel võimalusel. kui see teile mitte midagi muud ei paku, siis õppige vähemalt tema tugevusest.

vahukoor on lahe.