Thursday, August 9, 2018

nälg

We sat for what seemed an unremarkable length of time, 
given our lives together.

Lan Samantha Chang, Hunger


Saturday, June 10, 2017

„Sometimes I am not sure what others are not saying."

Friday, June 2, 2017

I couldn’t leave, and he couldn’t leave. He stood on the sidewalk and I kept going back for one more hug and one more kiss. I would get in the car and get back out of the car. When I finally managed to get in the car and stay in the car, we just kept our eyes on each other, and he walked backward into the sliding doors pulling his luggage. And then when he was out of sight behind the second set of doors, I pulled away from the curb, and it was like having vital organs ripped out of me.

Looking back now, it probably wasn’t a good idea to drive because I was crying so hard I couldn’t see anything. I was driving down I-93, and it was like not even being in my own body. It was like that for a long time.

Panter ohkab ja vangutab pead. Selle peale on valus mõelda. Järgmine päev oli reede. Ma seisin Kreuzbergis turuplatsil, pidin just kaks artišokki ostma, need olid mul õhukeses sinises kilekotis, rahakoti olin juba välja otsinud, telefon helises, ma vastasin, Vandad rääkis mulle, lihtsalt ütles seda ja lõpetas kõne. Ma tean, et ma varisesin kokku, ma mäletan, et aedvilju müünud mees paistis algul arvavat, et ma tahan tema artišokke pihta panna, siis sai ta aru, tuli jooksuga lähemale ja jäi minu juurde seisma, et keegi mulle kogemata peale ei astuks, seal oli kitsas, munakivitänavat katsid aeviljajäätmed ja must vesi, siis kostis üks hääl, see polnud nutt, see oli looma hääl, ürgse looma kiunatus, ma olin seal põlvili, ei tea kui kaua, aedviljamüüja seisis kõrval ja ootas, et ma ennast püsti ajaksin, ta laenas ühelt teiselt müüjalt veepudeli, ulatas selle mulle, ma võtsin selle vastu, kuid ei suutnud juua, minust möödusid kingad ja raseerimata sääred, kaks saksa kutti, mõlemad kitarriga, rääkisid valjul häälel ananasstomatitest, mis olevat muidu nagu tavalised tomatid, kuid ananassikujulised, maitse oli nagu tavalistel tomatitel, aga kuju hoopis teine, ja üks kutt ütles „aga mis mõte neil siis on" ja teine vastas midagi, mida ma ei kuulnud, sest nad olid mööda läinud, olid juba kadunud, mõne aja pärast suutsin ma püsti tõusta, artišokimüüja tahtis mulle need tasuta anda, aga ma maksin, ma ei tahtnud midagi tasuta saada, ma võtsin kilekoti ja läksin koju, veerand tunni pärast märkasin, et lähen vales suunas, pöörasin ümber ja läksin koju, olin ostnud artišokke, päike paistis, saksa kutid rääkisid ananasstomatitest, ühe mööblipoe ees seisis furgoon, kust kanti välja lampe ja kummuteid, tänavakohvikus sädeles plasttopsides õlu, oli ilus päev, inimestel oli hea, jalgrattad vibasid, taksod andsid signaali, kassid näugusid, linn tuksles, aga Samuel oli surnud.






Jonas Hassen Khemiri
„Kõik, mida ma ei mäleta"

Wednesday, May 10, 2017

Horse Piano

The idea is to get a horse, a Central Park workhorse.

A horse who lives in a city, over in the hell part of Hell’s
     Kitchen, in a big metal tent.

You have to get one who is dying.

Maybe you get his last day on the job, his owner, his
     tourists.

You get his walk back home at the end of the day,

some flies, some drool. You get his deathbed, maybe.

And then, post mortem, still warm, you get the vet or else
     the butcher

to take his three best legs. And then you get the taxidermist
     to stuff them

heavy, with some alloy, steel, something.

Next day you go over to Christie’s interiors sale and buy a
     baby-grand piano,

shabby condition but tony provenance, let’s say it graced the
     entry hall

of some or other Vanderbilt’s Gold Coast classic six.

And you ask the welder you know to carefully replace the
     piano legs

with the horse legs, and you put the horse/piano somewhere
     like a lobby,

and you hire a guy to play it on the hour, so that everybody
     will know

how much work it is to hold anything up in this world.


– Anna McDonald

Tuesday, May 2, 2017

Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.



– anonüümne autor
„Naine Berliinis”