kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.

saskia raamaturiiulilt

„The other hand“ on Chris Cleave’i 2009. aastal avaldatud romaan Aafrika naftasõja ohvri sattumisest tavalise Inglise pere ellu. Sisekaanel avaldab toimetaja austust raamatule ja autorile, millele järgneb kolm lehekülge kiidusõnu ajalehtedelt ja ajakirjadelt. „Suurepäraselt kirjutatud raamat,“ ütlevad nad, „võimatu käest panna,“ ning lisavad, et valusad ja aktuaalsed teemad on uskumatult hästi kokku põimitud huumoriga, mis teeb lugemise nauditavaks, ent paneb mõtlema tõsistel teemadel.

Narratiiv on jagatud kahe peategelase sisekõnedeks, Nigeeria orb ja Inglise üksikema on kordamööda jutustajad. Lugu hakkab lahti põimuma noore aafriklase kirjeldusega Inglise kinnipidamisasutusest, kus ta põgenikuna on kohustatud elama kaks aastat, et õppida selgeks inglise keel. Pole selge, mis temast saab pärast kaht aastat, saatust jagavad kongikaaslased loodavad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Londonisse valla pääseda, ent realistlikum väljavaade on tagasisaatmine kodumaale, kus neid tõenäoliselt ootab ees surm naftasõjas. Tänu ühe teise jooksiku ennastohverdavale kavalusele pääseb peategelane Little Bee, kes kannab isevõetud nime oma tegeliku isiku varjamiseks, ebaseadusliku immigrandina vabadusse. Järgneb päevadepikkune jalgsiteekond Londonisse. Ainsad inimesed, keda Little Bee seal linnas tunneb, on Andrew ja Sarah, keda ta paar aastat tagasi Nigeeria rannas kohtas ja kelle kontaktandmed ta mingil põhjusel sai. Pere koduukse taha ilmub ta Andrew’ matusehommikul. 374 lehekülje jooksul tuleb välja, et Little Bee on Andrew’ enesetapuga rohkem seotud, kui keegi arvata võis, sama moodi on ta kaudselt põhjuseks, miks Sarah’l pole keskmist sõrme ning miks nii Andew kui Sarah viimased kaks aastat pärast Nigeeriast, kuhu nad sõjast teadmatuse tõttu puhkusele läksid, enam rahu pole saanud.

Kuigi autor on mees, on mõlemad peategelased naised. Dorislessingulikku detailitäpsust ja tundenüansse pole, ent muidu jätab Cleave mõlemast naisest soo mõttes realistliku mulje. Sellegipoolest ei mõju kõik karakterid naturalistlikult, kuna Nigeeriast pärit 15-aastane tüdruk on oma ea ja päritolu kohta veidi liiga sõnaosav ja teravkeelne. Kuigi talle omistatakse väga head õppimisvõimet ja tungi Inglise kultuuri tundma õppida ja mõista, on ajakirjade lehitsemisest saadud tarkus tema peas veidi liiga laiahaardeline. Justkui lugeja lõbustamiseks teeb ta nalju ja tähelepanekuid, mis kuidagi tema suhu ei sobi, need tunduvad pigem olevat inglise lugejale kirjutatud, et oleks naljakas ja tabav. Loo edasikandmiseks suudab ta samuti teha väga karakteriväliseid tegusid, muutuda väiksest kaitsetust tüdrukust äkki kaalutlevaks ja salakavalaks sepitsejaks.

Raamatu lõpupoole jõuab veel juhtuda üllatavaid käike, ent mida lähemale viimane lehekülg jõuab, seda selgem on musta stsenaariumi teostumine, õnnetu lõpp. Samas ei lase autor lugejal liialt kurvastada, sest tublilt enne lõpplahendust, kui lugeja juba mõistma hakkab, mis paratamatult juhtub, läheb tekst väga helgeks ja lohutavaks, tekib tunne, et see on lihtsalt üks ohver ajaloole, et tulevikus saaks maailm olla parem koht, olelusvõitlusega sarnane surma süütus ja loomulikkus. Little Beest on kahju, ent meel ei lähe kurvaks, sest Little Bee ise lohutab lugejat oma helge tooniga, et lugeja liialt ei morjenduks, et raamat ei lõppeks hella meelega.

Kokkuvõttes tundus „The othe hand“ liiga hästi kirjutatud raamat. Liiga läbimõeldud, ei midagi liialt ekstreemset, autor justkui soovib hoida oma briti lugejaid pehmes tugitoolis, säästes nende närve, et ta saaks intelligentse inimesena kriitilisel teemal arutleda, samas tsiviliseeritult vaoshoituks jäädes.

Lisalehtedel ära toodud viidete järgi tundub, et Chris Cleave’il ei ole Nigeeria naftasõjaga isiklikku kogemust, kogu tema info aafrika keelte ja lausumiste, jamaika-inglise dialekti, kinnipidamishoone iseärasuste ja muu kohta pärineb põhjalikust uurimistööst.

Tegevus toimub aastal 2007, mis ei jäta Nigeeria naftasõja kohta teada saades üldse rahulikku tunnet sisse. Olen viimasel ajal millegi pärast sattunud lugema raamatuid ja vaatama filme kriisikolletest Aafrikas. See kõik toimub praegu. Sama lugu on teemandikaevandustega Sierra Leone’is (Blood Diamond, Edward Zwick 2006) ja ravimieksperimentidega Keenia inimeste peal (The Constant Gardener, Fernando Meirelles 2005). Esimene maailm ekspluateerib kolmandat, ressursside kättesaamiseks kohalike elu hinnaga. Kaevandustele ette jäävad külad põletatakse maha, kohalikud jõugud tapavad oma inimesi raha nimel.

Need kokkupuuted pole mus tekitanud otsest soovi Aafrikasse maailma parandama tormata, sest ma ei taha kurvastada selle pärast, mida ma muuta ei saa, pigem on inspireerinud kriitiliselt analüüsima enda moraali ja südametunnistust. Järeldus? What’s the least I can do to make this world a better place? Jätkata vegan olemist, muidugi.

this is what strucks me sometimes

the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things

(pattern recognition, william gibson, p. 117)

"There then follows a complex system of rituals, senseless from the point of view of common sense, but full of deep significance in the chivalric value system."

Juri Lotman, The Fool and the madman. Culture and explosion, lk 46

Kas pole mitte üleni universaalselt kasutatav kommentaar. ...but full of deep significance in the Christian/Western/American/etc value system.

parka ja nahksaapad

Niikaua, kuni pea mingi siivsa teksti Hollandi päeviku jaoks välja filtreerib, reflekteerin siia, vaba kirjanduse pinnale.

Paar viimast õhtut olen ideedemaastikul rännanud, õigemini tajunud ümbritsevat kõrgema aktiivsusega tähendusprisma kaudu. Üleeile käisin pakistanlasest sõbra Sheriga kohvipoes Metamorfoos. Kohvipoes istumine kulus päevakaja jagamisele, ent hiljem õue jalutama minnes läks mõte rändama. Otsustasime jalutada mööda kanali äärt nii, et lõpuks samasse punkti tagasi jõuame, sest kanalivõrgu sisemine vesi teeb kesklinna ümber ringi. Ühel hetkel hakkas mõistus tänavapanoraamile Tartu postkaarte peale projitseerima. Vaatasin ühele poole, nägin Groningeni tänavat, aga aju tundis selle ära kui pildi Emajõeäärsest. Vaatasin teisele poole, nägin Raatuse tänavat, Lääne tänava kanti, Räpina mnt-d (see-kus-ma-kunagi-rattaga-sõitmas-käisin), See-kus-ma-kunagi-Edviniga-jalutasin jne. Huvitav oli, et ma ei tundnud neid kohti ära kui mingit üldist teadmist, kuidas need kohad välja näevad, vaid väga konkreetsete kordadena, kui seal viibinud olen. Kuid kui hakkasime jõudma kuhugi külma tööstuspiirkonda, kadus Tartu ja jäi Groningen. Võõras, tundmatu külm Groningen. Seiklesin tundmatuna võõral maal nagu silmividutav rebane. Kõik oli kapitaalne ja konkreetne, reaalne. Uute kujudega uued külmad majad. Kui tagasi häguselt tuttavlikku kanti tagasi hakkasime jõudma, vilksatas paariks pildiks hoopis Tallinn ja siis tuli Tartu tagasi.

Sher rääkis, et ta on lapsepõlves kaamliga sõitnud (sest ta on Pakistanist pärit). Hakkasin naerma ja küsisin, et kus sa istusid, kühmude vahel või. Ta vastas täiesti siiralt, et jah, kühmude vahel. See tundus naljakas. Siis ta küsis, et kellega mina sõitnud, elevandiga vähemalt olen? Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja, aga ma ei olnud elevandiga sõitnud.

Hiljem koju veeredes nautisin jõeltriivi. Mu ratas on täiuslik sellises seisundis koju sõitmiseks. Madal ja pehme. Pidin vist küll üliaeglaselt väntama, tunne oli nagu istuks tugitoolis ja triiviks aeglaselt allavoolu.

Eile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud. Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu. Ja rullivad jointi sobival kirjandusteosel.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada. Hommikul mõtlesin, et isssssand jumal millesse end mässisin.

Hiljem läksime umbes 5 inimesega jalutama. Istusime kuhugi põõsaste taha alla kanali äärde pisikesele paadisillale ja läitsime piibu. See oli üleni tore kogemus, sest kaasasolijad hakkasid jagama oma kogemusi erinevates riikides elamisest, kuidas Indias ja Indoneesias elektrikatkestused nii tavalised on, et koolitundideski ei lasta häirida jms. See oli äge ja naljakas ja sõbralik ja huvitav. Koju veeresin taas jõgemööda.

teadlikud valikud

Jätkuna peedikreemi sissekandele:

You know what else is pink and gooey?

mechanically separated chicken

It’s what all fast-food chicken is made from—things like chicken nuggets and patties. Also, the processed frozen chicken in the stores is made from it. Basically, the entire chicken is smashed and pressed through a sieve—bones, eyes, guts, and all. it comes out looking like this. There’s more: because it’s crawling with bacteria, it will be washed with ammonia, soaked in it, actually. Then, because it tastes gross, it will be reflavored artificially. Then, because it is weirdly pink, it will be dyed with artificial color.

odd wolf

kassile pai

oomaigaad

TÄHENDUSTE LAVIINITAOLINE ISEPALJUNEMINE

(Lotman kammib)

plörts

vegan peedihummus. nii äge pilt .D

koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.

riik loojangus

Nägin unes pundi inimestega kuhugi kõndimist, kus kogemata plaksu tehes märkasin, et pingil istuv joobnud aafriklane selle peale kohe valvsaks muutus. Kahtlustasin kohe, et küllap ta on hõimust, mis omavahel click-language'is suhtles, aga nüüd seal (Euroopas?) alla käinud. Selle peale hakkasin kõike plakse ja klõpsatusi seltskonnas tähele panema.

Kõndisin kõrvuti ka aafrika naisega, kellest noorem ei pidanud pingele vastu ja ütles mulle, et Ghanas (?) ei ole enam naisi. Ta mõtles seda tõsiselt.

Hakkasime ükshaaval kuskilt kõrgelt, justkui lae alt alla hüppama. Keegi hüüdis: "Euroopa on lõppenud!" Ronisin pinnalt pinnale, et poleks nii kõrge langemine, ajasin kõikuma hiiglaslikul kaminasimsil oleva massiivse kivist mehetorso, mõtlesin Soomest ja ei tundunud tähtis, et see põrandale kildudeks võib kukkuda, all nägin vana sõpra, kes maha prantsatades püsti tõusis ja asjalikult minema kõndis, ülejäänud olid lihtsalt inimesed, ilma Euroopata.

proficiency

Use these fragments to make a clear and unambiguous thesis statement:

mythological consciousness
descriptive consciousness
proper names
a child’s mind
different eras throughout history

Nederlandse Dagboek

Hollandi päevikut ma enam siia ei kirjuta, teen tervikliku narratiivi uude blogisse: tudengiplaneet.blogspot.com, nii et hoia silm tollel blogil. Hoian pikad olukorrakirjeldused emotsioonipainetest eraldi.

Pilt

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.

tõsielumärul kapptoas

Paljud viimase aja uned seovad vanu sõpru ohtlike olukordadega.

Sõitsin pisikese jalgrattaga sissesõiduhoovi sisse, kus ajas punt inimesi oma hämaraid asju, võtsin kiilaspeaga armnäolt tumepruuni sigareti, et tõmmata üks mahv ja jätkata kulgu. Tundmatu kraam hakkas ülikiiresti pähe, mõjudes amfetamiinilikult, mistõttu kiirendasin käiku oma naeruväärselt väiksel rattal, et kiiresti jõuda hotellitoa voodi alla, peitu mind jälitava narkodiileri eest. Uimas unustasin reetva ratta toa ukse ette, mille akendest vanad klassivennad Sander, Robi ja Ingmar lõukoertena mind piidlema asusid, mõtlesin, et vanad tõprad ja reeturid, ent hiljem selgus, et lapsepõlvepunt siiski minu poolel, eksitamas diilerit. Nagu ikka, kulmineerusid hingematvalt põnevad sündmused ootamatu lõpuga, tagaajamistseenis kasutasin trepikojast püstloodis alla laskumiseks vaid käsi.

Saatsin isale rinderaporti ülevaatega olukorrast ja uue telefoninumbri & aadressi. Isa kirjutas vastu: "Äge! ISSI". .D

Varbaotsad on kingapunased öösel vihmaga kojujalutamisest.

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €

Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõndade piduliste hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.

what would asimov do

segane suvi on olnud. täna naasin maalt pea- & ihupuhkuselt, aga enne seda treenis närvi psytrance'i festival Project Human. Kultuuritolmu kestvuskatsel meid tähele pannud DJ kutsus sinna perfokat tegema. läksime Kristinoga päev varem kohale, et kohta tšekkida, olles enne paar päeva veetnud Tammelinna baasis kilest tulnukakookoneid meisterdades.

võrumaal on lust hääletada. kuigi seal üht konkreetse järve ülesleidmine õnnestub alles siis, kui satud sellest 10 km raadiuses elava kohaliku autosse, aga kõik on piisavalt abivalmid, et selline asi kindlasti lõpuks juhtub. kolmapäeval kristinoga võruka autos õuele sõites, saia mugiv põnn süles, jäi mulje, et sattusime hoopis grillpeole, aga õnneks oli tegemist siiski festivalirahvaga ja ööde jooksul kogunes juurde.

paar järgmist päeva veetsime kuskil kössitades või telgis magades, sest keha ootas perfokat ja oli säästurežiimil, pealegi vihma sadas ja kohutavalt külm oli. järve läksime vaid kaks korda ujuma, alguse öös ja lõpu hommikus.

psytrance'i vaid veidi nautides jõudis lõpuks kätte reede, perfokapäev. seadsime päevaga seti üles, öösel ronisime kookoneisse ja alustasime chatti.

Pildid: Kati Orav

Project Post-Humani kontseptsioon:

Projekt kajastab omavahelise kommunikatsiooni väärtuse nihet high tech tuleviku jõuväljas. Peegeldame oleviku vahenditega ühte võimalikku tulevikku, kus meie ainus side reaalsusega on HTC/i-Phone nutitelefon. Viibime igaüks eraldi piiratud ruumis, mis assotsieerub meie enda jaoks füüsilise isolatsiooniga virtuaalses piiramatuses, samas sünnieelse seisundiga kui olukorraga, kus välise reaalsuse olemus pole veel kindlaks määratud, omades potentsiaali olla ükskõik missugune.

4 tundi kilekookonis võrkkiiges, LED-prože süles, purjus-pilves inimesed katsumas ja inimlikkuses kahtlemas, soovides igast kraami mu õhutorustikust sisse puhuda/ajada/valada. ma ei lasknud end millestki segada ja keskendusin nutil trükkimisele, vestluse jätkamisele. roll nihkus iseenesest paika, pahur kosmoselaevamees. minu olukord ei olnud kõige hullem, sest kookon ei olnud täielikult suletud, sündides surusin membraani lihtsalt lõhki. rauli kopsuaur imendus rastadesse, õhu meeldivalt kuivaks jättes. kristino istus kui saunas, kinni, hingates läbi toru, välja tulles tegime keisrilõike.
pärast perfokat pidasime oma peo maha, neli tundi tantsu-jalutamist-jäises järves ujumist, kella kaheksa aegu otsustasime asjad kokku pakkida ja tartu (esialgu 20 km kauguse võru) poole jalutama hakata. õnneks võttis meid mitte väga kaugel festivaliplatsist peale turvamees, kes läks varahommikust dušši otsima ja meid võrru viskas. juba tunni pärast tartus, kus äkkuni ühikatoas.

Ulrich Ichabod, droitetist.operator, Absur Dibot

[8/13/2011 2:28:10 AM] droitetist.operator: Juhtumas on midagi 2gedat
[8/13/2011 2:28:05 AM] Absur Dibot: Alustan mittefenotyybiliste geenide kombineerimist
[8/13/2011 2:28:38 AM] Absur Dibot: Mida sk2nnerid n2itavad?
[8/13/2011 2:28:53 AM] droitetist.operator: Kookonid t6mbuvad krimpsu
[8/13/2011 2:28:56 AM] Ulrich Ichabod: Mitokondrid synteesivad energiat
[8/13/2011 2:29:19 AM] droitetist.operator: Gaasipedaal on p6hjas
[8/13/2011 2:29:46 AM] Ulrich Ichabod: Klaustrofoobia eneseyletus
[8/13/2011 2:29:54 AM] Absur Dibot: Moodustub puhtast energiast kers
[8/13/2011 2:29:56 AM] droitetist.operator: Mees v6tab kuju
[8/13/2011 2:30:17 AM] droitetist.operator: Ta on 1.90 cm pikk
[8/13/2011 2:30:40 AM] droitetist.operator: Kaal 110
[8/13/2011 2:30:49 AM] Absur Dibot: Et heiti siis?
[8/13/2011 2:30:53 AM] ExternalObserver: edas i edasi
[8/13/2011 2:31:01 AM] ExternalObserver: publik on juba põnevil
[8/13/2011 2:31:19 AM] droitetist.operator: Muud n2idud on 123.56 ja 555.77 ja 1.228
[8/13/2011 2:31:31 AM] Ulrich Ichabod: Lihasmassi tyyp brawny
[8/13/2011 2:33:57 AM] Ulrich Ichabod: Karvased käed ja oskab pyyda kala
[8/13/2011 2:37:09 AM] Absur Dibot: Kookoni fluktuatsioonid on vahel meeldivad
[8/13/2011 2:37:12 AM] droitetist.operator: Nimi Ja koodidm
[8/13/2011 2:37:33 AM] Absur Dibot: Konrad 12.4.5
[8/13/2011 2:37:47 AM] Ulrich Ichabod: Wolfgang mannheim 4
[8/13/2011 2:38:29 AM] Absur Dibot: Ma arvan, et ta on siiski alfa staatuses
[8/13/2011 2:38:47 AM] droitetist.operator: Lepime kokku v kloonime
[8/13/2011 2:38:59 AM] Absur Dibot: Niiet siis wolfgang mannheim 4 alfa

synkr

Matk-performance Kliima aktsioon on nüüd läbi, jätkub järellainetusena.

Kolmapäeva varahommikul kell 5 kogunesime päikesetõusus Kasekese katusele, tervitused eriti sõbralikud, sõnastamata kokkuleppena üldine vaikus. Veetsime tunni hilinejaid oodates, päikesetõusus, vaikides, tõrvapapp jalge all öövihmast märg. Kui tulijad tulnud olid, kogunesime ringi, et sõlmida leping 60 tunni jooksul teineteise seltsist mitte lahkuda. Formaalsused läbitud, ronisime ükshaaval katuselt alla (jalalihased veel eelmisist öist kirbevalusad) ning jalutasime hanerea, kolonni või kaosena mööda Karlova tänavaid kellegi tagaaeda, et matta maha oma telefonid/koduvõtmed ning minna vaikuses hommikust sööma tühja võlvsaali linnasüdames.

Liikusime Kliimal paljudest maailmadest läbi, ühelt planeedilt teisele. Esimene kord köiega risti üle Emajõe, sattudes tavaliste suvitajate planeedilt maailma, kus elasid ainult porgandpaljad päevitunud mehed. Nende loomulik elukeskkond oli liivane pinnas lehispõõsastega, mille vahel olendid seisid, käed puusas, ja vaatasid vaikuses ringi. Tulnukatena me kontakti ei otsinud, pigem lasime pärismaalastel jälgida, mida teeme - kaevasime liiva sisse nelinurkse augu ning pidasime ühe maadlusmatši, mida alasti mehed muigvelsui jälgisid. Chanel tegi nalja, et we are the best contemporary artists in the world. We drink american wine with bubbles in it with Marina Abramović. puise aksendiga tabas täpselt olukorra absurduse pihta.

Õhtu poole hakkasime kolme autoga Vana-Kasepää poole sõitma. Paraku sattus üks autotäis segadusse ja kadus ära. Ootasime neid ERMi sammaste juures linnapiiril liivapäikse käes, loendades varandust suitsu ja šokolaadi jaoks. Lõpuks otsustasime edasi sõita, jättes samba peale kirja autojuht Fabrique'le midagi tema sõprade kohta Venemaalt, kes kavatsevad talle tappa anda, kui kätte saavad.

Vanausuliste juurde kohale jõudes seadsime end sisse hiiglaslikku tühja puumajja, toad kui labürindid, täis fotonäituseid ja vanu vinüüle Eesti popi- ja rokiklassikast. Ambulartooriumi seinte ja võrade vahel tegime lõket & massaaži. Idaranniku öös üksi mööda külatänavat jalutades kostis kõrvu ainult üüratu vaikus ning pimedus oli nii mattev, et kassid panid võpatama.

Järgmisel varahommikul kõndisid unised ja segaduses kaasaegsed kunstnikud ühiselt läbi mudaranna Võrtsjärve, et end puhtaks ujuda, küllap nägime välja efektsed ja halenaljakad.

Järgmine plaan oli sõita kummipaadiga Piirissaarde. See kõik võttis väga kaua aega, sest bensiin sai otsa ja lähim bensukas tundus olevat Räpinas. Pärast paaritunnist sekeldamist sai esimene 5-pealine punt astuda paati ja alustada pooletunnist sõitu üle vee, et avastada asustamata alasid. Jäin koos Madise, Urmo, Kiwa ja MoKSi kohaliku Siimuga maha, istusime sipelgapessa ja kuulasime, mida Madis jutustas Ian M. Banksi ulmest seoses tuuma & perifeeria kontseptsiooniga semiootikateoorias.

Kui Fabrique tagasi jõudis, muutus ilm hetkega ärevaks, pilved hakkasid tumenema. Tundus, et tuleb torm. Tundus, et võib-olla ei saagi me Piirissaarelt tagasi, vaid peame sinna MoKSi mugavuste asemel ööseks jääma. Võtsime kaasa hädavajalikud asjad, st hambaharja, veidi vahetusriideid ja nii palju sularaha, kui kellelgi oli, ning Mike Hentzi suitsukala, mille ta Vana-Kasepäält ostnud oli. Magamiskotid jätsime autosse, et mitte paati koormata ja olla solidaarne juba saarel oleva pundi teise poole suhtes. Selline äikese-eelne rahutus mõjub alati eufooriliselt, kogenenumad ütlesid, et see ongi Kliima - juhuslik ekstreemsus. Keset järve, kui lained meid järjest märjemaks pritsisid, võttis Madis tunkede põuetaskust välja viskipläsku ja saatis ringile, mis algatas ühe meremeestelaulu.

Kohale jõudes tuli välja, et oleme taas maabunud uuel planeedil - meid tervitasid madalate maduokstega pajude ja pilliroometsa vahel seisvad pärismaalased - naeratus näol, surudes kätt. Terje kleidimuster ja Kaisa valge peasall, pilgud järvel.

Koha peal tuli välja, et benssu on piisavalt ainult üheks tagasisõiduks. Mis tähendab, et asjad on veidi perses. Mida teha? 50 minutit keskendumisharjutusi.

Foto: Terje Toomistu

Pärast harjutuste sessiooni istusime vaikuses lõkke äärde ja lasime suitsukala ringile.

Esimene paaditäis läks päästeoperatsioonile. Plaan: minna Räpinasse bensiini, kala ja veini järele. tagasisõidul loksusin paadininas, taas märg, ent rahulik. Sadamas tegime plaani: Kaisa, Fabrique, Siim ja Urmo lähevad kraami tooma, mina jään Kiwaga paati valvama. Kui teised olid ära sõitnud, istusime kahekesi kummipaati maha, sirutasime pikaks oma räpased ja verised varbad ning kahe peale üht pudelit Pilkut lahendades jutustasime Indoneesiasse kadumise võimalustest & performance-kunstist.

Kui teised tagasi tulid, tutvustas Urmo meile suurepärast vahuvein-šampooni, mida paraku kauaks ei jätkunud. saatsime Fabrique'i viiendat korda paadiga järvele ning kadusime viiekesi Moostesse. kuna poed olid juba kinni, nõustus Siim kodust juustu ja veini kõrvale leiba tooma, teised jäid autosse kartulivarastamisplaane pidama.

õhtul võileivad kui metsatukk, kui ülejäänud tagasi tulid, maitsesime Mike'i juustu, tegime sauna ja vajusime unne.

järgmise päeva põhiaktsioon oli taevaskojas kaljult vette hüppamine. kiwa, kes oli kõik kolm päeva käinud ringi mustas ülikonnas, ei võtnud hüppamisekski seda ära. mul oli endast veidi kahju.

kui lõpuks tartus maarja kirikusse tagasi jõudsime, tundus lahkumine kuidagi väga süsteemiväline olevat... käsi ei tõusnud lahkuma, kuigi kõik oli juba läbi. taas tartu tänavatel ringi joostes hakkasin veidi koost lagunema, õhtul suurema osaga seltskonnast õlled emajõe ääres, kuid tänasega saabus lõplik lõpp.

kliima formaat ja eesmärk on raskesti selgitatav. põhimõtteliselt on see mitmepäevane ühistegevuste seeria, kus grupp on kogu aeg koos. emotsionaalne siinus on üsna hüplik, tekib meeletu grupitunnetus, muutuda võib teadvuse seisund või reaalsusetunnetus, minu jaoks oli seekord vägev puhkusechill väga ägedate inimestega. grupi sees kehtestatakse uued reeglid, mis on välismaailma reeglite suhtes ülevad. sealt alternatiivtegelikkus. mike hentz, kes on kliimasid korraldanud vist 80ndatest saati, luges meie pealt välja sotsiokultuurilisi ja psühholoogilisi seoseid, mis küllap on osa tema vajadusest mõista maailma või nii.

pärast elumuutvat patarei perfokat oli selline roadtripp päris kosutav, tulevikus süübin formaati enam.

uus sotsiaalsus

esimene öö kodulinnas kulges pikaks. pärast kiiret refreshmenti ühikatoas kadusime kristiga tänavatele, mõned karrod jalutasid veel vastu, mõned soovid läksid täide, kulgemine ja teotahe, pärast keskkööd siin-seal, marianni pool siidrit & kooki, lõpuks istusime oma 8-pealise pundiga genis laua taga. sain sõbraks naaberlaudkonnaga, meie loodust päästma tulnud vabatahtlikega tallinnast, londonist ja.. prantsusmaalt? tutvustasin sõpru ja jätkus arutelu sarkasmi, hea inglise keele, konnade teemal, vürtsitet sõbraliku tögamisega, kui geni turvamees meid aovalges territooriumilt ära kupatas, otsustasime zavvi lauajalkat tsekkida. zav on viimane pubi nagu ikka, veel rahvast täis, mängisime kristi, kirsi, rimo & kareemiga (sic?) jalkat, ma sakkisin, tegime mõned tantsud, triinu ja soo ka veel pundis, ent mitte kauaks, millalgi otsustasime lahkuda, kareem kaotas mulle kihlveo, samas mine tea, kirss & rimo läksid viimaste õllede järele, mille klaasi ma endale ei saanudki, kristi & kareemiga jalutasime üle kaare, et tartu seda nurka ka tutvustada, lõpp pargimurul viiekesi, tõusnud päike seljal.

suveõhtud maanteel

Tallinnasse jõudsin vaikselt autos istudes ja vene mussi kuulates, juht oli umbkeelne, ent sõbralik. jalutasin kalamajja, kus Kristino chillis paari sõbraga, juures vesikas, vahustatud pett ja muffinid, veidi enne keskööd alustasime patarei perfoka koosolekuga ümmarguse köögilaua taga kolmekesi ajuründeid harutades.

pärastlõunal ärgates jätkasime kristinoga kahekesi samas kalamaja kööktoas kiluvõileibu süües ja kontseptsiooni kirja panna püüdes. kui see tehtud, liitusin kirsiga pealinna tänavatel õmblustööd otsima. enne veel jalutasin üksi läbi Ptarmiganist, et näha, mis sõbrad teevad, ja võtta kerge dušš.

õhtul sattusin taas kalamajja superkanget õlut jooma, seltskond veidi teine, ainus konstant kristino. sõime kiluvõileibu ja virsikuid, muuhulgas tantsisime salsat, peas õlgkübar.

järgmisel hommikul ekslesin niikaua mööda kesklinna, kuni lõpuks väsinud peaga tee balti jaamast solarise juurde leidsin (jah, ma tean), sain eksamit joonistavalt kirsilt ühikavõtmed ja läksin sinna und edasi magama, sest kristino kadus mandrilt. hiljem kohtasin Johni, kes otsustas kuuma päeva puhul frakki kanda, ja veel hiljem anna-mariaga, kes tähistamisel piirdus jäätisekokteiliga.

kui õhtupoolikul maanteele sain, et pärast poolnädalat kodulinna naasta, sattusin kose ristil hoopis viljandi suunale. otsustasin jutu jätkuks külastada teist kodu ja siin ma nüüd istun, mustsõstrakauss kõrval, kõrvus ritsikad & ojakohin, ööüksinduses omaette, juhi telefoninumber taskus.

klima has already begun

põhiprojekt, millega siin Tartus praegu tegelen, on teadvuse seisunditega mängiv 60-tunnine ühistegevuste sessioon KLIMA. Piiratud grupile mõeldud tegevuste järjestuse põhimõte on "tee asju, mida sa pole kunagi varem teinud", ettevalmistusi juhib performance- ja kujutav kunstnik Mike Hentz, kes resideerub praegu MoKSis, koosolekutel-õhtusöökidel oleme käinud kaisa eiche, terje toomistu, kiwa, chaneli ja fabrique'ga. lõpptiimis on rohkem rahvast.

Avamaa intensiiv algab pärast Tuned Cityt. it's going to be awesome.

täna tallinnasse kultuuritolmu perfokat ette valmistama & ptarmigani hängima & kirsile katsetele seltsi.

aastatagune mina oleks ainult ahhetanud selle peale, millega praegu tegelen, aga praegune mina võtab kõike üsna külma kõhuga, äge-aga-suva, tahan juba massööriks saada ja ootan taassündi Groningenis punapäise veganina, kus keegi mind ei tunne. puhkus korraldamisest.

LSD vision

maal oli hea. hängisin sugulastega, lugesin, korjasin metsmaasikaid.

pärast nädalapikkust lebo tagasi tulles avastasin kirjakasti kirju täis olevat, sealhulgas johni nii muuseas saadetud kutse ptarmigani juhatusse. hakkasin naerma. jess.

tavapärane vaba nädala marsruut: tartu (sõbrad, plaanid, chill) - tallinn (eka, ptarmigan) - mooste (moks) - viljandi (tripp) - tallinn ((laulu?)pidu).

// see on nii äge, et Muumioru lugudes toimub nii kummalisi asju, et muumid ise ka jäävad vahel lihtsalt seisma ja vaatama.

vuntsid, kõigil

Käisime Anuga Põhus Nature Theater of Oklahoma tükki Life and Times: Episode I vaatamas.

see oli täielik kestvusproov. lavastuse narratiiv oli üks telefonikõne, kus vana naine jutustab oma elulugu esimestest mälestustest umbes kolmanda klassini. kõik kõnekeelsed but-um'id olid rõhutatult sees, yeah so like... anyway'dest rääkimata. liikumine koosnes korduvatest kujunditest, aeg-ajalt vürtsitet kollaste rõngaste või punaste pallidega. seega - kogu visuaalne informatsioon, mida etendus lahti rullis, oli ülinapp, teise vaatuse ajaks oli publik juba kõike näinud. lugu iseenesest oli armas, aga kokkuvõttes mitte olulisem kui mõnest muust suvalisest allikast saadud lapsepõlvekirjeldus.

publiku kestvusproov. kes peab vastu? palavus, lavalt tulev peaaegu-publikumõnitamine, teise vaatuse alguseks olid kaks tooli minust mõlemal pool tühjad. esimese vaatuse lõpus hakkas trupp järjest aplause saama, aga mulle tundus, et see oli sellepärast, et publik arvas iga nalja lõpus, et nüüd on ometi vaheaeg.

NTO'd peetakse üheks parimaks kaasaegseks teatriks. lugesin hiljem üht intervjuud lavastajatandemiga, mis kirjeldas küll üsna põnevalt nende eesmärki teatris - leida teatri kese, vähendada teatri elemente miinimumini ja vaadata, kas teater on veel alles. tuttav, mis, piret?

mulle meeldis küll see lavastus, iseenesest, aga see toimus kuidagi nii pingelises kontekstis, sest tegelikult oli kogu see tallinnas-käik kestvusproov, kingad hõõrusid, õhk lõõmas.

võimalik, et teatri kese on tegutsemiskokkulepe ja kõik muu võib ümbert kaotada.

öösel õismäel Laaride residentsis tühjas toas lage vaadates kuulasin naaberkorteritest tulevaid eluhääli. kuigi korteris olime ainult mina ja Anu, seal toas olin ainult mina, ei tekkinud hetkekski üksi olemise tunnet, seinas kumisesid häältest. aknast kostis linnulaulu.

Lamavad nagu elusad vaasid merepõhjas ja söövad muda. .. Nad tulistavad kiskjaid oma sisikonnaga!

kellest on jutt?

I. Akimuškin, "Ka krokodillil on sõpru"

juuni kulg

Nägin unes Ene-Liis Semperi arvestust. Kõik pidid esitama talle kunstiteose. Tõin kapi otsast ükshaaval välja õhupalli, paberi ja liimiga tehtud valgeid maske. Semper vaatas neid ja ütles kõigi kohta lihtsalt: "Ei... ei."

Selline tunne on kunstiga enam-vähem praegu.

Panin paberid posti. Isegi kui viimasest eksamist läbi kukun, Avamaa korraldamisega feilin, Kulkalt raha ei saa ja Kreekasse ei lähe, kaon vähemalt sügisel üle riigipiiri. Suures plaanis on kõik korras ja täna sain Kelliga pargis päikse käes vedeleda.

küllastus, uus impulss

10. JUUNIL VIIMANE EKSAM

tahan tartust ära, sest tartus on tsükliline aeg

on vaja teel olekut, minevikust tulemist ja tulevikku liikumist, selja taha jätmist, ettepoole vaatamist, tahan hääletamistrippi, rattamatka, rongisõitu, kohe, kiiresti ja palju, KES TULEB KAASA?

ideekülvaja & teetööline

see tartu ingver tuli sellest, et kutsusin neljapäeval ene-liis semperi pange deidile, kus ingver sushivaagnal oli veidram kui tallinnas. tartuga seost tegelt vist ei olnud, mujal ikka tavaline.

rääkisime asjadest, mis mind müürilehes painavad, kunsti kasulikkusest ja immateriaalsusest ja nii. veidi ka tema ja ojasoo tandemidünaamikast, mille ta mulle ilusti lahti seletas. huvitav oli suhelda professionaalse rahvusvahelise kunstnikuga - selles osas on mul temalt palju õppida. ta hoidis distantsi - millegipärast jäi väljasõnastatud vastandustest mulje kui tartlase ja tallinlase distantsist, kuigi tegelikult oli ilmselt isiklik distants võõraste vahel. ma ise ei tunneta ennast kui teiste jaoks võõrast ja ma arvan, et see on selle pärast, et ma olen tartlane.

kahe linlase vastandust täiendas autojuht, kes mind ja martinit järgmisel päeval tallinnasse viis. ta võrdles aeglasi tartlasi, kes võivad igal hetkel õllepausi teha, tegusate tallinlastega, kes seavad oma graafiku punktipealt paika. hiljem imestasin kolmapäevase semiosalongi loengu vaimus, et tõepoolest - isegi tartu maastik võimaldab suvalisel hetkel suvalises kohas maha istuda, et üks õlu teha - muru ja puud igal pool. tallinnas on see puhtfüüsiliselt võimatu (või vähemalt ebameeldiv).

seostevõrgustikku kõrvale jättes semperist - pragmaatilisus, viisakus, visioon ja põhimõtted. ning suur kunstniku vaim ja taju.

tallinnas läksime reedel pundiga Põhuteatrisse "Hirvekütti" vaatama. äge ja ilus, ent pinget jäi puudu. etendusel või minul.

http://www.youtube.com/user/tooreskraam#p/a/u/0/lywZZeQ0uNE

tartu ingver

Söön külmutatud ploome. Paras kogemus. Kõige pealt maitseb nagu jäine külmkapp, siis nagu ploom, siis nagu hapu plöga. Nahk jääb viimasena alles.

Tööd on jah palju, aga kui varem tahtsin kogu tööst kiiresti lahti saada ja ootasin seda aega, mil on kogu töö tehtud, siis nüüd ei oota enam üldse, vaid tahan tööprotsessi läbi kogeda enne puhkust. Tahan kõike seda läbi teha. Kõik päevad on töised, erilised ja huvitavad.

ilus vihm

päevaülesanded: essee suurimast kunstielamusest, kokkuvõte viimasest salongist blogisse, õppetoetus hollandisse, artikkel müürilehte, joonistused, kollokviumi tekstid, tõlge, ent ei ole üldse enam mahti istuda ja kirjutada, kui võiks hoopis vihmajärgse kodulinna tänavatel paar ilusamat tiiru jalutada, pead puhata intensiivsest kevadealgusest, sõpradega rääkida, sest nendega pole tõesti ammu rääkinud, mõelda pead selgemaks, puhata, puhata...

tartlased on sõbralikud. nii on hea.

hommikul mõtlesin, kas ikka minna õhtul pittu, sest nii palju tööd on vaja teha, aga tegelikult meeldivad mulle sõbrad rohkem kui töö ja juba ootan!

igatsen ilukirjandust

kuldsõle teine kiri

Kuld, pilt, muster, idee, teostus Anna-Maria Saar

Kuldsõlekirja tagasitulek öises Apollos.

lahkun aegamisi

eilsel ööl käisin uues MoKSis külas, kaunis koht, trepil istuda ja lehte lugeda, trepil istuda ja kunstnikega vestelda, sattusin juhatuse koosolekule, et tea, kas kohane, kuid augustis taas Avamaa, seekord korraldan ise.

täna taas pealinna, anuga teatrisse.

kõik need algelised asjad, mida praegu teen, on puhas külv, et kui aeg käes, vilju korjata.

lumepüü

olen pühapäevast saati tallinnas hänginud. elan toompeal, kus mu sõber john fail projektiruumi rendib. ta võitis tallinna kultuuripindade oksjoni google translatoriga eestikeelseks tõlgitud projektiga, sest see oli ainus, mis nendele ruumidele esitati. homme on Ptarmigani avamine, mis kolis helsingist tallinnasse. ruumid asuvad otse lavaka vastas toompeal. hiiglaslik korter, rõdult avaneb vaade raudteejaama tagusele linnale, rõdu ise on linnamüüril. olen siin ühe heliworkshopi asjus, mida juhendas udo noll, koostasime radio aporee telefoniminiatuuri, st saad gps-ga ühenduses olla mööda nt balti jaama jalutades kuulata varem salvestatud helisid, elektriposte jms. tekitab täiesti hullu uue ruumikogemuse. õhtuti oleme siinsamas pidanud pidusid usa kunstnike ja skandinaavia hipsteritega. õhtu-öösiti-peo eel viskab john lõdva randmega valmis ülimaitsvat india toitu. chill.

skill points

Viimasel ajal on tunne, et teen selliseid asju, mida ülinapilt oskan teha. Täiesti võimete piiril. Kui olen need asjad ära teinud, olen tõusnud leveli võrra kõrgemale.

NELKis sai TEH Meeting läbi. Sõitsin täna, pühapäeva lõunal kevadpäikses sinna, kõik külalised olid pealinna kadunud või magasid maja peal ööd välja, hängisime tiimiga teisel korrusel suures näitusesaalis ja sõime viimast lõunat, metalluksed hoovi poole pärani.

kogu eilne päev möödus samas majas, v.a 20 minutit, mil rattaga läbi vihma 140 säraküünalt hankima läksin. peole polnud mahti jääda, selle asemel hängisin MoKSi helikunstniku Patricku, tema sõbra, prantsuse helikunstniku Thomase ja soome neiu Lauraga köögis ning mekkisime viskit. Õhtu lõppes kahe esimesega minu naabermajas, Kulpsoo ja Patricku ühisateljees chillides.

Ees on Semiosalongi varasemast tihedama graafikuga lõpuspurt, nädalapikkune Tallinnas diktofoniga ringi jalutamine, kaks kuud kooli koos umbes kuuajase kirjatöövõlaga ja tundub nagu sada asja veel.

aprillilõpu intensiiv

olen nii tihedalt aktsioonis, et sisemonoloog on pea raugenud. reflektsiooniks ei jää aega.

tegutsen NELKis vabatahtlikuna, kus praegu on TEH Meeting 71 - euroopa kultuuritehaste kokkutulek. info organiseerija, registratuurineiu. eile oli majapidu, aga selleks ajaks olin pärast pikka tööpäeva nii väsinud, et suutsin mingle'ida ainult nende euroopa kultuuritehaste esindajatega, keda juba tundsin. amsterdami melkwegi delegatsiooniga sattusin arutellu, et mis süsteemi najal need õuetuled sisse-välja käivad. performance'eid oli mitmesugused - vaatemängulisi ja publikut kaasavaid, kuid vaid üks sai rinnale põletusmärgi. öösel nädalaks mahajäetud ühikatuppa jõudes olin nii zombi, et sattusin pooleks tunniks kingi viksima. homme kuues 18-tunnine tööpäev.

samal ajal korraldan semiosalongi, mis on muutunud omaette narratiiviks. sellest pikemalt loodetavasti salongiblogis, kui tõlke- ja koolitöö, mis küll on kuidagi tagaplaanile nihkunud, kõrvalt tähelepanu koondada suudan. viimane oli hoopis loeng-performance, formaadi ründamine, see oli nii vägev.

tuleval nädalal kaon linnast pealinna helisid lindistama ja sõprade juurde elama, et lõpuks tagasi tulla, pidada ise üks ettekanne ja kõik need vanad kirjatööd ära kirjutada.

kõik toimub samal ajal. istun nelgi kontoris, et osalejate nimekirja koostada, püüan kätte saada marco laimret, kes samal õhtul näitab õpetlikult, miks see mul ei õnnestunud, ärkan hommikuti 2 tundi varem, et teha ainsat tööd, mille eest saan raha, täidan pabereid ja otsin võimalusi sügisese hollanditripi jaoks, jooksen üle tee loengusse, joon eurooplasi ja sõpru täis saalis õlut ja lasen laud kinni, et veidi puhata.

valgusmees

natuke piinlik eelmise sissekande pärast, aga naljakas ka.

* kui kõik hästi läheb, kolin sügisel Groningeni

* trupp võitis teatrifestivali, selle igakevadise, seega varsti theatrum ex machinaga rakverre

* tegin ühikaköögist kunstigalerii, kohapealsete eksponaatidega, varsti pilte võib-olla

kulg koosneb juhuslikkusest viimasel ajal, miski ei moodusta ühtset tervikut, ambitsioonid on lahtunud

Kuidas erakvähk veenab meriroosi oma majja asuma

"Merelille" lõhna tundes erutub meriroosita vähk väga. Ta tõttab aktiini juurde ning haarab teda jalgadega. Tavaliselt heidab aktiin iga puudutuse puhul välja kõrveniidid, et tabada häirijat. Kuid nüüd ta seda ei tee tômbab vaid kombitsad veidi koomale. Vähk silitab meriroosi nagu ratsanik oma lemmikhobu (kuigi, nagu hiljem näeme, ei ratsuta vähk aktiinil, vaid vastupidi). Siis silitab vähk alust, millega meriroos kivile kinnitub. Vastuseks vähijalgade sõbralikele puudutustele eraldub aktiin kivist, ronib aeglaselt vähi juurde teokojale ja seab end sinna kindlalt paigale. Raske kandamiga koormatud, kuid oma koormaga ilmselt rahul olev vähk suundub kartmatult veealusesse dzunglisse seiklema.

I. Akimuškin, Ka krokodillil on sõpru

mis sa nüüd

võimalikud enesekirjeldused müürilehte:

Piret Karro õpib abstraktsiooniteadust, elab endiselt kodulinnas, aga mitte enda ema, vaid toitva ema kodus, varem tegi teatrit, nüüd ainult mõtleb sellest.

Piret Karro õpib Tartu Ülikoolis abstraktsiooniteadust, veab loengusarja Semiosalong ja elab Narva mnt ühisurkas. Varem tegi teatrit, nüüd muud kunsti, küllap lõpetab Eha Komissarovi või parima kiilaspäise massöörina Taimaal.

Varem juhendas näiteringi, luges teatriteooriat ja käis kaklustrennis, nüüd teeb ühikas pahandust.

pardid puul

üks ilus. ma ei mäleta, kust selle pildi sain, kui tunned ära, ütle.

ma tean, et mul ei tule kirjutamine siis välja

kui luuletus halvasti välja kukub

paras enesemüümine see tänane pühapäev

natuke ebaküpsust

ma olen juba ammu aru saanud, et kirjutamine on faking raske. sõnaseadmine. raskem kui pusle kokkupanek, raskem kui arvutamine, raskem kui semiootikast aru saamine. täna avastasin indikaatori, mis näitab, kas olen parasjagu kirjutamise lainel, nii et see tavapärasest natuke kergem on, või mitte. tuleb proovida kirjutada luuletus! kui tuleb välja, siis olen, kui ei, siis ei ole.

noh, ja praegu:

põikasin toomel kelgutavate laste eest hange
porilompidest peegelduv päike pimestas silmi

mott.

teiseks on siis raske kirjutada, kui mõtted mingil teemal üksteisele täielikult vastu käivad. näiteks olen juba mõnda aega tahtnud anda jalaga kogu kontseptuaalsele kunstile, alustades David Hume'i faking põhjus-tagajärgseoste trivialiseerimisest, samal ajal mõeldes, et valge ruut on maailma parim maal ever.

kl 5 hommikul aknast narva mnt teepesemistraktorit vaadates

inimesed arvavad, et see on ilus ja romantiline, kui saad oma puhastusautoga kell pool viis hommikul sõita mööda tühje tänavaid, mida valgustavad ainult tänavalambid ja autotuled. et see on kuidagi melanhoolselt igavikuline. ei ole! mulle ei meeldi! ma ei taha ärgata siis, kui mu naine magama läheb, et minna õue, kus ei ole mitte kedagi, kus mind ootab ainult mu väike traktorikabiin ja räpased tänavad. miks on mul mingi ühiskondlik kohustus teenida kõiki teisi inimesi lihtsalt selle pärast, et mul ei ole nii palju haridust, et neid juhtida? miks on ühiskond nii üles ehitatud, et iga kuradi inimene peab olema selle osa? ma tahan elada metsas! ma tahan olla ise üksinda üks maailm, küttida ja korjata endale toitu, ehitada hütt, kus on talvel külm ja kevadel märg, kus pole keskkütet ega kraanivett. miks peab see minust ühiskonnaheidiku tegema? tänapäeva maailm, kus tundub olevat nii palju vabadusi, on ise üks suur piirang - ta ei lase kellelgi olla endast väljaspool, olla mitte tema osa. kõik peavad tema sisse kuuluma, kõik peavad olema registreeritud.

Mu hinnangud erinevatele seikadele suhtlemisel teiste inimestega on tihti "veider ja veidi piinlik, aga lõbus", "nihkes ja lõbus", "üheaegselt naljakas, igav ja veider".

mul oli kas igav või ma hakkasin naerma.

tuleb välja, et mu peas paiknevad need igavuse, veidruse ja naljaka kategooriad päris lähestikku. hmm?

ma ei saa hollandisse õppima minemise motivatsioonikirja kirjutades mööda sellest, et lugejale jääb mulje, nagu tahaksin sinna kanepit suitsetama ja oma lesbist kaaslasega abielluma minna. damn you, "Hollandi kaasaegse kultuuri eripärade" konnotatsioonid!

kõige avalikum naine

ühegi ajastu arhitektuuri pole vist selle kaasajal väga kõrgelt hinnatud. tänavakunst missugune - keset linnaruumi ja kõigile vaadata. täna avatud näitusel "Võistlus uue Tartu eest 2" jalutades tekkis samasugune tunne - kaasaegne arhitektuur areneb mingis arusaamatus suunas. justkui funktsionalism, aga siiski pigem neofunk, samas allub ruumipaigutus fassaadile, mitte vastupidi, fassaad ise meenutab mingeid industriaalseid objekte või nende geomeetrilisi lihtsustusi... mõned majad on optiliselt lahedad, mõned lihtsalt veidrad (ühe kultuuriasutuse, vabandust nime unustamise eest, kavand nägi välja nagu jõgeva bussijaam...).

mulle meeldiks, kui kaasaegne arhitektuur võtaks kätte ja hakkakski tulevikumaju ehitama. teate küll, neid silinder-kera-koonuseid, nagu praegu Tartu kesklinna kerkiv Ahhaa keskus. makette uurides oli selleks kerge lootus küll, aga arhitektid võiksid olla julgemad ja lahja stilisatsiooni asemel tõesti ehitada maja kui faking karburaatori.

Põhjus, miks ma avamisele otsustasin minna, oli John Grzinich & co heliperfokas. pärast avakõnesid hakkas ruumis kostuma järjest valjenev müraheli, mille keskel jalutasid 4-5 inimest pealampide, kellukeste ja pisikeste võimenditega ringi. helitugevuse kasvuga kasvas ka ruumi intensiivsus, kohalolu intensiivsus... jäin kuulama. ühel hetkel avastasin, et olen vist ainuke, sest kunstitudengid igavlesid, õppejõududel oli naljakas ja ülejäänud lihtsalt jutustasid omavahel, aeg-ajalt tüütuid kellakõlistajaid seirates ja peent galeriisnäkki nosides. imelik oli olla ainuke selle seisundi sees, palju väärtuslikum oleks olnud kollektiivne müra sisse tardumine.

sc had a laugh

kirjutasin kunagi keskkoolis ühe lühikese jutu. õpetaja marcus aurelius ütles, et mu huumor on väga appropriate või midagi sellist. ma ei mäleta, mis ülesanne täpselt oli.

I have lived here, in Antarctica for as long as I can remeber. Well, acutally about 2 years by now, my memory filled with academic knowledge (scientist as I am) is not that brilliant at keeping records of my personal life anymore. Usually after waking up 5 AM to 3 PM (depending on the course of our research projects), I have some hot tea and I eat. We eat a lot here due to the cold and long distances - the energy loss is rather high. Then a few (and by a few I mean 8-16) hours of taking samples of water in its different states, measuring the carbon dioxide emission, playing with baby seals (ahem, for scientific purposes of course), generally just acknowledging that the ice indeed is melting and global warming is on its way to DESTROY MANKIND. Ha-ha, I apologize, I should not be saying that. Instead - generally acknowledging that we have a severe problem with pollution, the greenhouse effect, sea level rising and each and one of us should think about what they could do to put an end to it.

mõtle, selline elu.

disko- ja tuumasõda

kuidagi kevadine on olla, kuigi ilma pale on alles ausalt talvine.

nägin unes tuumaplahvatuse või katkuepideemia eelset majapidu, kus jõudsin triinuga õigeaegselt karantiini põgeneda, kuigi nimetatu tahtis tagasi minna ja viimase hetkeni veel pidutseda; vaatasime ülakorruse aknast, kuidas väljasolijad kiirituse või ainemõju tõttu tõmblesid ja teineteist deliirselt matkisid (tartu hipid ja muud), karantiini kottpimedates koridorides põikasid inimesed puutekeeluga noateral mängides teineteisest täkukiirusel mööda, tunnetasin vandenõud enda vastu, sest keegi lõikas sälke mu nahka laua all, õnneks paar kursavenda minu poolel ja paksud naised moondusid noorteks meesteks, kui illusoorsed silmad avasin

vaesed pühapäevad

Ühiselamus elamise juures on midagi vaimustavalt elutervet. Mõtlen sellele iga kord, kui mööda keldrikoridore ühisduširuumi või ühispesumasinate juurde kõnnin. Üksinda elades ei vaja ma kogu aeg tervet kööki iseendale, veel vähem tervet pesumasinat. Selliseid asju paarikümne inimesega jagada tundub ülimalt praktiline ja mõistlik. Optimaalne ressurssidekasutus. Lisaks see vaesusetunne nädalalõppudel, kui nädala toiduraha otsa on saanud. Tõelise idaeurooplasena ühisurkas tasuta saadud kaerahelbeid keetes tekib tarbimisühiskonna pärispatu lunastamise tunne ning kuidas muudmoodi saaksingi oma läänelikku ostlemissüüd lunastada, kui mitte vaene idaeurooplane olles.

Mu ühikaimetlusele aitab kaasa selle maja subjektiivne olme-esteetika. Minu meelest on ilusad need mururoheliseks värvitud koridoriseinad ja punased käepidemed, loomad ja lilled kellegi pintslist peale roninud, isegi augud krohvis annavad midagi juurde. Paraku pean tunnistama, et selle sümpaatia eelduseks on igahommikune koristusbrigaad, kes kraanikausid öisest oksest ja pliidipealsed mahavahutanud makaronidest puhtaks pesevad. Kuid kõige olulisem - ma ei kannataks seda kõike mingil juhul välja, kui mul poleks üksinda oma toas elamise privileegi.

Piret: vahel tahaks lihtsalt granaadi visata koridori, käiks põmakas ja kõik oleks vaikne ja mina saaksin minna hambaid pesema

kristi: jah mul sama tunne

keldri kevadhõng

piibelehe lõhn
ühisurka ühisdušš

kaks graatsiat, vahused

lähen kolmandaks

kaotasin veidi verd ja liha

Sekundi murdosa pärast seda, kui olin võtnud käest kinda, et võtta kõrvast klapp, et öelda väiksele poisile, et ta pillas oma kinda, kukkusin jõuliselt jääle, lajatades kinnastamata peopesa vastu karedat maapinda. Poisi sõber korjas tema kinda üles ja mina mõtlesin, et intensiivseim kukkumine ever. Käsi surises, kuid järgnevad piinad olid rohkem esteetilised kui füüsilised, kuna peopadjalt oli rebenenud mündisuurune nahatükk ning käsi sarnanes katkuohvri omale. Leidsin endas jõudu, et minna apteeki.

Ühikas pesin käe seebiga puhtaks, tundes end samal ajal nagu Erik Gillou "Kurjusest", kui ta duši all seebi ja harjaga tuhka oma nahale kustutatud sigareti põletushaavast välja hõõrus. Tõstsin küüntega ära rebenenud nahatüki õigele kohale tagasi, sidusin käe kinni ning läksin tegin trennis kätekõverdusi, raisk.

let the wild twenties begin

laupäevane pidu sujus kui õlitatud. tund enne algust viibisin koos kaaskaksikutega peosaalis, tassisime lageda ruumi keskele erinevatest nurkadest tugitoole ja laudu kokku, veel seadistamata muusikapult ebamäärast kärinat tümpsumas. tuju oli juba eos laes. mõne tunni jooksul kogunesid otseselt ja kaudselt kutsutud inimesed, öö poole ka paar juhuslikku, kes tulid klubi uudistama ja kellele oma peoga sellest paigast väga hea mulje jätsime. lehvisin ringi, kallasin šampust, tantsisin ehtsa dubteknopopelectro diskobiidi järgi, ajasin uute ja vanade sõpradega juttu. õhtu poole sain pinksigi mängida. äge, et sain omaenda sünnapeol uute inimestega tuttavaks! äge, et mul nii palju ägedaid sõpru on! külalistecount jõudis tipphetkel umbes 70ni. kulminatsioonihetk oli mitmekümnepealine sünnipäevalaul, mille ajal mina muidugi majas ringi seiklesin ja mida vaid kaugusest kuulsin. visuaali ilmestasin lisaks Peeter Alliku maalile, mõnele linna- ja hatifnatipanoraamile ja muule juhuslikule kraamile Invader Zimi lõppematu multikajada. pidu lõppes kella 4 aegu, kui olime viimaste külaliste majas viibimise garderoobis rippuvate jopede järgi tuvastanud ja nad telefonikõnega kätte saanud ning üheskoos tuled kinni vajutasime ja maja vaikseks jätsime.

veidraid pilte tegime muidugi ka .)

mul on vägev noorus

õnnesepaks vilumine

vähem ükskõikset sõbralikkust

rohkem entusiastlikku sõbralikkust

suhtlemisel inimestega, kes mulle meeldivad

et nad saaksid ka aru

sujuv kulg

20. eluaasta lävepäku ületamise päeva täitis päike, soojus ja valgus. hommikul virgusin vara, lugesin lumevalge akna all veidi erialakirjandust, hilist hommikusööki sõin koos kaksikõe ja vanavanematega. südapäeval kulgesin valgeid lumelaasi imetledes tagasi kodulinna, et ükshaaval parimate sõpradega kokku saada. õhtul sattusin kirsi kutsel teatrisse. täiuslik päev .)

kultkom

Panen siia üles kultuuridevahelise kommunikatsiooni kursuse lõpuhinde saamiseks kirjutatud essee, sest paljud sõbrad tahtsid lugeda. Essee eesmärk oli analüüsida kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Lahendasin selle enesele lihtsalt ja huvitavalt, et oleks hõlbus kirjutada. Ei võtnud ülemäära tõsiselt, nagu esseest näha on. Sain A.

Inimene kui kultuur kaksikõdede näitel

Indiviid kui omaette kultuur

Enne analüüsi algust pean vajalikuks põhjendada oma objektivalikut. Kirjandusteadlase ja semiootiku Mihhail Bahtini sõnul nõuab elementaarseim mõtlemisakt, dialoog alati suhestumist millegi enesevälisega. Dialoog koosneb ütlustest ehk voorudest, mille konstrueerimisel arvestatakse alati vestluskaaslasega – tema isikut, arvamust ja võimalikku vastust silmas pidades. Dialoogiprotsessis tekivad seega teineteisele vastanduvad pooled, ilmneb eristus mina – tema (teine), kus ennast identifitseeritakse teisest erinemise kaudu.

Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika peamine tees kõlab nii:

Kultuur on organiseeritud (infomatsiooniline) valdkond inimühiskonnas, mis vastandub desorganiseeritusele (entroopiale) (Ivanov 1998:62). See opositsioon määrab ja piiritleb kultuuri enesekirjelduse (organiseeritud ruum) ja teise kultuuri (organiseerimata ruum) suhestumise tüübi.

Selles valguses pole raske mõista inimest eraldiseisva kultuurina. Kuivõrd ükskõik milline kultuur määratleb ennast kokkupuutes välisega, olles seejuures võimeline ennast restruktureerima, korrastama enda süsteemi, kuid mitte omades otsest võimu välise üle – inimene saab kontrollida enda käitumist, kuid ei saa anda otseseid käske kellegi teise seljaajju – võib üht inimest mõista kui organiseeritud süsteemi ja kõike, mis jääb temast väljapoole, tema suhtes desorganiseeritusena. Oluline on seejuures tõdemus, et kõik inimesed on enda suhtes organiseeritud ja igast indiviidist väljapoole jääv on tema suhtes entroopia. Niisiis võin nii mina kui minu kõrvalistuja auditooriumis mõelda endast kui kindla struktuuriga kultuurist, kuid teisest kui stiihilisest ruumi osast. Muidugi tegelikult pole võõras kultuur kaos, vaid lihtsalt teistmoodi struktureeritud kord. Hea illustratsioon sellele väitele on maalikunstnik Ülo Soosteri sümbol Kala:

„…siin saigi Kala tähenduseks esindada korda kaoses, olla organiseeritud ning kujukindel element vee stiihias.“[1]

Seega võib kahe inimese vahelist suhtlust käsitleda kultuuridevahelise kommunikatsioonina. Selles essees analüüsin kahe inimese, keda mingi muu nurga alt ei saaks pidada erinevateks kultuurideks, omavahelist suhtlust – minu ja minu kaksikõe Kristi.

Kaksikute kohta oleme Kristiga üsna erinevad. Kristi välimus seisab emaliini eest – ta on tumedapäine kõhn tüdruk, kuivõrd mina kannan isaliini näojooni ning lapsepõlves põimisin patsi kuldkiharaid – välimuses oleme vastandid. Füüsilisest olulisem, vaimne erinevus on meie puhul huvitav selle tõttu, et oleme õega kasvanud üles täpselt samas keskkonnas – samas perekonnas, aeg-ajalt jagades magamistuba, klassi ja kooli, kus olulisem eristus tekkis alles keskkoolis, kui hakkasime käima sama klassi asemel paralleelides. Kuni selle ajani ja tegelikult praeguseni on meie sõprusringkondki suures osas kattunud. (Võrdluseks võiks tuua identsete kaksikute omavahelise suhtlusanalüüsi, kes on kasvanud teineteisest lahus ja täiesti erinevates tingimustes, kuid moodustavad kahepeale justkui ühe kultuuri.) Seega on kahe kultuuri arengukeskkonna olulisim eristus põhiliselt olnud see, et ühest (minust) väljaspool olevas organiseerimata ruumis sisaldub teine (Kristi kultuur) ja vastupidi. Analüüsi eesmärk on uurida põhilisi omadusi, mis Kristi ja Pireti kultuure eristavad või ühendavad.

Kultuuridevahelised erinevused

Minu ja Kristi vahelised erinevused avalduvad mõtlemis- ja tegutsemisprintsiipidena käitumise, uskumise, otsustamise ja muude väliskeskkonnale reageerimise mustrites. Erinevuste mitut toimimisvaldkonda ühe nimetuse alla koondades saab öelda, et mina olen polükroonne kultuur ja Kristi monokroonne. See on veidi vägivaldne traditsioonilisemate kultuurikäsitluste omaduste külgepookimine minu teooriale, kuid võtab üllatavalt hästi kokku minu ja kaksikõe peamised erinevused.

Mõne projekti organiseerimisel, kas või ühisel väljaminemisel paljude sõpradega, lähtub Kristi tavaliselt kokku lepitud ajakavast. Mina lähtun oma sõpru ja nende käitumismustreid tundes ajakava tõenäolistest nihetest. Seetõttu ilmneb kahe kultuuri vaheline lahkheli iga kord, kui tahame koos kuhugi minna, kuid Kristi tahab sinna jõuda täpselt kokkulepitud kellaajal, sest nii on õige, mina aga kõige tõenäolisemal tegelikul algusajal (mis varieerub vastavalt iga sõbra isikliku kultuuri arusaamale ajast), sest nii on pragmaatiline. Tendents laieneb ka konkreetsete kellaaegade mõistmisele. “Kella kahe paiku” on minu jaoks oluliselt suurem ajavahemik ja oluliselt lõdvemalt seotud ajahetkega “kell kaks” kui Kristi jaoks.

Kuigi mulle meeldib oma kirjatöid üksinda keskendunult teha, pole see minu jaoks kvaliteetse töö eelduseks. Isiklik aeg on põimunud tööajaga, õigemini nende mõistete vahel puudub selge eristus. Vahel saan kokku mõne sõbraga, et justkui teha koos tööd, õppida seminariks või eksamiks, mõni pikem projekt kirjutada, kuid koos veedetud aeg ei kvalifitseeru “tööaja” alla, kuna kannab ka lihtsalt sõbraga suhtlemise väärtust. Sama moodi võib mõni algselt puhkesessiooniks plaanitud kohtumine kujuneda väga produktiivseks, kuna head ideed tulid just siis pähe. Nii nagu sõbraga koos õppimine, kuulub ka hommikusöögi kõrvale seminaritekstide lugemine üheaegselt töö- ja puhkeaega. Kristi eraldab need kaks tegevust täielikult, töö on töö ning leiab aset üksinduses ja vaikuses, kus dialoog toimub vaid Kristi ja õppematerjali vahel, kus aega tuleb optimaalselt kasutada ja mis on prioriteetne igasuguse puhkeaja suhtes. Isiklik aeg seevastu välistab töömõtted ja kui mõni sõber suudabki tungida tema töösfääri, lõikab ta Kristi tööaega ühe isikliku aja sälgu temaga vestlemise ajaks, mille jooksul jätab Kristi korraks töö kõrvale ja tegeleb sõbraga, mitte kahega üheaegselt. Illustratsioonina töö- ja isikliku aja minupoolsest integreerimisest ja Kristi-poolsest eraldamisest üks laupäevahommikune dialoog meie vahel, kus mõlemad puhkasime pead, üks veidi töisemalt kui teine:

Kristi: “Mis teed?”
Piret: “Loen futurismi manifesti. Mis teed?”
Kristi: “Hakkan kohe TrackManiat mängima.”

Töötulemuste mõõtmine sobitub minu ja mu õe puhul hästi polü- ja monokroonsustabelisse. Näitena võib tuua kodu koristamise lapsepõlvest, kui minu jaoks oli oluline see, et ma midagi ära teeksin, Kristi jaoks aga see, et kõik midagi samaaegselt teeksid, sest muidu pole justkui aus. Kristi silmis polnud see mingi õigustus, et olin ühe kraanikausitäie nõusid juba ära pesnud, ta tahtis, et peseksin teisegi, kuna tema koristas parasjagu kapipealset. Kui millegi tegemiseks kulus palju aega, oli see järelikult suur töö, kui minu jaoks olenes mõne ülesande olulisus sellest, kui palju see reaalselt meie elukvaliteeti parandab, kui see täidetud saab.

Veel enne, kui õppisime oma aega ise organiseerima, ilmnes minu ja Kristi vahel üks sügavam, ürgsem erinevus. See kujundas meid mõlemaid juba enne igasugust teadlikku enesekujundamist ning mõjutas algusest peale meie mõlema vaba tahet. See on meievaheline võimusuhe. Kristi on sünnist saati (esmasündinuna) olnud oluliselt võimukam kui mina, oma tahet edukamalt peale surunud, olnud otsustes konkreetsem. Ta on olnud nii-öelda domineeriv kaksik, kes teeb seda, mida eelkõige tema tahab. Mina tegin seda, mis mul üle jäi. See oli kahepalgeline dünaamika meie vahel, kuna vahel tallus väike agar Kristi oma ujedast õest lihtsalt üle, samas vahel oli lihtne jätta otsustamine Kristile ja lihtsalt järgneda. Kristi võim minu üle oli muidugi sümboolne, kuna ta ei omanud mingeid tegelikke mõjutusvahendeid peale oma vaimutugevuse. Mida suuremaks kasvasime, seda vähem olin Kristi teraskindlast enda tahte läbisurumis- ja otsustusvõimest emotsionaalses sõltuvuses ning ajapikku mõistsin paremini oma iseseisvust selles varem kaksainsuslikus (Kristi-Piret, kusjuures nimelt mitte P-K) süsteemis. Nüüdseks oleme justkui kaks iseseisvunud riiki, kuigi kasutan siiani meeleldi Kristi konkreetsuse abi otsuste tegemisel.

Kultuuridevahelised sarnasused

Ainus kokkupuutepunkt polü- ja monokroonsusskaalal on käsiolevate ülesannete arv. Oleme mõlemad täielikud multitasker’id. Suudan samal ajal teha arvutis tõlketööd ja vestelda päevasündmustest või kirjutada kaht seminariteksti korraga, Kristi kipub sama moodi tähelepanu jagama kahe mõtteprotsessi vahel, näiteks tööl valuutakursi arvutamist kliendile filmide tutvustamisega; igasugustest üksteisega kokku sulatatud majapidamistöödest rääkimata. Kusjuures meie mõlema võime niimoodi mitmel rindel korraga tegutseda on täiesti sujuv, peatume pigem, kui tegutsemise efektiivsuse ulmelisus üllatama hakkab, kui siis, kui mõte ära väsib.

Kuid meie tähtsaim sarnasus on individualism. Iseseisvus otsustamises ja tegutsemises on ülioluline, saame üksi hakkama kõigega, kui vaid tahame. Kuigi teistega koos tegutsemine on tore, pole see mingi eeldus asjade tehtud saamiseks. Üksindus on meeldiv ning inimeste isiklik ruum oluline. Muidugi mõista, teineteisega suheldes oleme lauskollektivistid, kui privaatsfäär segama hakkab, lõhume ta ära; täidame teineteise ülesandeid ja teeme teeneid, sest lihtne on panna end oma kaksikõe kehasse ja mõista, kuidas ise tunneksin, kui sarnast teenet vajaksin.

Kultuuridevaheline kommunikatsioon

Iga kultuuri omavahelist suhtlemist uurides tekib küsimus, et millise kvaliteediga nende dialoogitasand on. Interkulturaane pädevus on “dünaamiline oskus erinevates olukordades paindlikult käituda”, mis minu ja mu õe omavahelises kommunikatsioonis peaks ülipõhjaliku kogemuse tõttu olema päris hea. Samas pole see küsimus nii kergestilahendatav, kuna me tavaliselt ei pinguta eriti, et teineteisega konfliktideta suhelda, teeme seda teiste sõprade puhul isegi rohkem. Meie suhtlus on otsekohene ja tujust sõltuv. Kuid see ei tähenda, et vestleksimegi vaid ühmamisi ja ebasõbralikult, saame teineteisest suurepäraselt aru ja mõistame üksteist väga kergelt, minimaalse info põhjal. Gudykunsti pädevusstaadiumite järgi kuulume ilmselt neljandasse, teadvustamata pädevuse staadiumisse, kuna soovi korral oskame vabalt teineteisega edukalt suhelda ja oma käitumist korrigeerida olukorrast sõltuvalt ning jõuda vajaliku tulemuseni. Kasutame suhtlemisel positiivse viisakuse strateegiaid, “viisakuse” tehnilises, olukorraga sobiva käitumise tähenduses – oleme avatud nii kehalt kui meelelt, naer on kerge tulema, teema palju viiteid ühisele ajaloole, mida välised kultuurid ei mõistaks; oleme ajaga kujundanud nii mõnegi mõtte paari tingmärgiga väljendatavaks. John Berry akulturatsioonistrateegia järgi oleme kaks hästiintegreerunud kultuuri, kuna enda eripära säilitades on meil suurepäraselt õnnestunud hoida omavahelist sidet. Mõlemad austavad teise eripärasid ning konfliktid ei päädi kunagi suurema vihapidamisega.

Kokkuvõte

Inimese kui omaette kultuuri käsitlemine on haruldane, kuid mitte võimatu. Kuivõrd iga inimene on iseseisev tajuja, vastuvõtja ning tõlgendab kõike oma isiksusest lähtuvalt, pole üldsegi liiga meelevaldne inimestevahelisi erinevusi uurides sügavuti minnes käsitleda igaüht kui eraldiseisvat kultuuri. Valisin analüüsiobjektideks enda ja oma kaksikõe just selle pärast, et see on üsna harv juhus, kui kaht teineteisele nii lähedal asetsevat objekti käsitletakse nii eraldiseisvatena. Minu ja mu kaksikõe omapära ja omavahelise suhtluse kui kultuuridevahelise kommunikatsiooni analüüsimine oli minu jaoks põnev just seetõttu, et tunnetasin paradoksi meie teoreetiliste sarnasuste, kuivõrd meie arengukeskkond ja algpunkt on samane, ja praktiliste erinevuste vahel.

---

[1] Lapin, L. (2003) Avangard. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus