Sunday, February 20, 2011

vaesed pühapäevad

Ühiselamus elamise juures on midagi vaimustavalt elutervet. Mõtlen sellele iga kord, kui mööda keldrikoridore ühisduširuumi või ühispesumasinate juurde kõnnin. Üksinda elades ei vaja ma kogu aeg tervet kööki iseendale, veel vähem tervet pesumasinat. Selliseid asju paarikümne inimesega jagada tundub ülimalt praktiline ja mõistlik. Optimaalne ressurssidekasutus. Lisaks see vaesusetunne nädalalõppudel, kui nädala toiduraha otsa on saanud. Tõelise idaeurooplasena ühisurkas tasuta saadud kaerahelbeid keetes tekib tarbimisühiskonna pärispatu lunastamise tunne ning kuidas muudmoodi saaksingi oma läänelikku ostlemissüüd lunastada, kui mitte vaene idaeurooplane olles.

Mu ühikaimetlusele aitab kaasa selle maja subjektiivne olme-esteetika. Minu meelest on ilusad need mururoheliseks värvitud koridoriseinad ja punased käepidemed, loomad ja lilled kellegi pintslist peale roninud, isegi augud krohvis annavad midagi juurde. Paraku pean tunnistama, et selle sümpaatia eelduseks on igahommikune koristusbrigaad, kes kraanikausid öisest oksest ja pliidipealsed mahavahutanud makaronidest puhtaks pesevad. Kuid kõige olulisem - ma ei kannataks seda kõike mingil juhul välja, kui mul poleks üksinda oma toas elamise privileegi.

2 comments:

kristi said...

Aga sa ei kasuta ju oma tuba terve osa päevast, see oleks väga praktiline, et samal ajal kasutaks seda keegi teine.

Ühesõnaga - ma saan aru, mis sa mõtled (kõik see optimaalne kasutusviis ja praktilisus jne), aga ma ei nõustu, et nii on hea elada. Arvestada ühe-kahe tuttava inimeste eripäradega on hoopis midagi muud, kui arvestada 30 võõra inimese eripäradega, mis muide enamikel juhtudel ajab mul südame pahaks.

Piret Karro said...

Praktilisus pole minu jaoks (siin elamise) omaette eesmärk, vaid boonus. Mulle ei meeldiks, kui keegi mu toas elaks, kui mind ei ole, see käibki üksinda elamise juurde.
Ma olen avastanud vastupidise - ma ei arvesta 30 inimese eripäraga, vaid 30 täiesti tavalise olmelise inimesega. Mul ei aja mingid inimlikud asjad südant pahaks, kui halb naabrite muusika või kui vali ja kole nende naer ka poleks.