Sõitsin pisikese jalgrattaga sissesõiduhoovi sisse, kus ajas punt inimesi oma hämaraid asju, võtsin kiilaspeaga armnäolt tumepruuni sigareti, et tõmmata üks mahv ja jätkata kulgu. Tundmatu kraam hakkas ülikiiresti pähe, mõjudes amfetamiinilikult, mistõttu kiirendasin käiku oma naeruväärselt väiksel rattal, et kiiresti jõuda hotellitoa voodi alla, peitu mind jälitava narkodiileri eest. Uimas unustasin reetva ratta toa ukse ette, mille akendest vanad klassivennad Sander, Robi ja Ingmar lõukoertena mind piidlema asusid, mõtlesin, et vanad tõprad ja reeturid, ent hiljem selgus, et lapsepõlvepunt siiski minu poolel, eksitamas diilerit. Nagu ikka, kulmineerusid hingematvalt põnevad sündmused ootamatu lõpuga, tagaajamistseenis kasutasin trepikojast püstloodis alla laskumiseks vaid käsi.
No comments:
Post a Comment