Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.
Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.
Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.
Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.
Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.
No comments:
Post a Comment