natuke ebaküpsust

ma olen juba ammu aru saanud, et kirjutamine on faking raske. sõnaseadmine. raskem kui pusle kokkupanek, raskem kui arvutamine, raskem kui semiootikast aru saamine. täna avastasin indikaatori, mis näitab, kas olen parasjagu kirjutamise lainel, nii et see tavapärasest natuke kergem on, või mitte. tuleb proovida kirjutada luuletus! kui tuleb välja, siis olen, kui ei, siis ei ole.

noh, ja praegu:

põikasin toomel kelgutavate laste eest hange
porilompidest peegelduv päike pimestas silmi

mott.

teiseks on siis raske kirjutada, kui mõtted mingil teemal üksteisele täielikult vastu käivad. näiteks olen juba mõnda aega tahtnud anda jalaga kogu kontseptuaalsele kunstile, alustades David Hume'i faking põhjus-tagajärgseoste trivialiseerimisest, samal ajal mõeldes, et valge ruut on maailma parim maal ever.