kuidas kasvatada iseloomu

Avaldasin kevadel Müürilehes artikli tegevuskunstist, mille tõttu Chungin kutsus mind suvel Patarei Kultuuritolmule perfokat tegema. Selle tagajärjel lõime Kristini ja Rauliga perfoka, mis on ilmselt siiamaani mulle üks kõige enam mõju avaldanud kogemus mu elus. Kus mujal sellest kõige sobivam kirjutada on, kui nüüd, pool aastat hiljem, turvalises Hollandi ülikoolilinnas raamatukogus vaikses filosoofiaosakonnas istudes, sellest kõigest nii kaugel olles.

Patarei perfokas Mandalavang sündis Kristini Kalamaja hipikodus kolmekesi umbes kahe öö pikkuse ajurünnaku tulemusena ning kolmandal ööl Rauli kodumaja pööningul planeerides ja mõõtes-lõigates. Elasin nädal aega Tallinnas, et saaksime iga päev midagi teha, kohapeal käia, turvameestega kokku rääkida, ruume vaadata, mõelda, plaanida, üksteisega harjuda. Mõtlesime välja kontseptsiooni, teostuse, skeemi, tähenduse. Ülimalt läbimõeldud plaan, teostus tundus vist meile kõigile uskumatu eneseületusena, ent seda  möödapääsmatum.

Hiljem sain selle eest Tanel Randerilt Kliima esimesel ööl Peipsi ääres vanausuliste külas lõkketule ääres istudes sugeda, ent sooritasime kogu teo ihualasti, jahutaigen teise nahana keha katmas. Perfokas toimus kaheksa tunni jooksul 22. juuli öösel kella üheteistkümnest hommikul kella seitsmeni Patarei merekindluse trellidetaguses keldris jahumandalat joonistades. Läbimõõt 6 meetrit, täiuslik ring Ida-Euroopa sümbolitega täidetud. Materjaliks 100 kg peent nisujahu, vahendiks igaühel üks supilusikas. Käisime kolmekesi mööda ringi, jahupüttidest lusikahaaval jahu võttes ja mandalat sedasi lusikahaaval seest väljapoole ehitades. Kuigi oli suveöö, oli kelder jahe, mistõttu võtsime soojenduseks ruumi kaasa šokolaadi, pudeli Jägermeistrit ja pudeli viina ning mitu pudelit õlut. Õlled jäid alles, Jägermeister kulus ära.

Eelmise päeva veetis Raul Kristini pool plakatit disainides, samal ajal kui mina ja Kristin tõeliste vägilasnaistena endise puutöökoja mööblist ja kolast puhtaks tegime, aeg-ajalt päikse kätte minnes, et sooja saada ja virsikuid süüa.

Jahutaigen kuivas kehale ja hakkas nahka kiskuma, paksemad kohad tilpnesid maha. Külm oli. Kained, purjus ja pilves festivalikülastajad käisid trellide tagant meid vaatamas, vahel unustades, et me neid väga hästi kuuleme, ja nilbuseid ja rõvedusi välja öeldes. See oli üks õige äärmuslikum olukord milles olnud olen – täiesti kaitsetuna paljalt sigade ees, kes tahtsid sisse tulla, kes nõudsid pornot ja seksi, kes ei mõistnud, mida me teeme, kes küsisid, et kas see ongi kunst. Õnneks sattus vaatajate hulka ka tervemõistuslikke, kes akna taha maha istusid ja omaette Ida-Euroopat või kunsti või universumit arutama hakkasid. Mõned elasid meile kaasa, kiites ja ergutades, et oleme tugevad ja julged, iga paari tunni tagant tagasi tulles, et näha, kuidas meil läheb. Paljud ütlesid, et selline hullumeelsus sobib sinna, mida arvas Chungingi.

Samasuguse eesmärgi ja väljakutsena nagu tundus kogu ettevõtmisega kaasa minemine, tundus ka selle lõpuni viimine. Välja ei või minna enne, kui mandala valmis on, see lihtsalt pole võimalus. Kui mandala lõpuks, kell 7 hommikul, kui enamik pidulisi lahkunud oli, tõesti valmis sai, tõdesime seda kolmekesi ühel hetkel, panime viivitamata oma lusikad käest ja läksime välja sisehoovi kuivanud jahukörti maha hõõruma. Kuhu minna? Esialgne plaan kõige lõpus merre kõndida ja puhtaks liguneda ei tulnud kõne alla, sest liiga külm ja kohutav oli. Tuleks vaid vihm…

Vahetult pärast selle mõtte väljaütlemist hakkas sadama paduvihma. Kasutasime dušina veerenne, kust purskas vett kui oavarrest. Jahukört valgus maha, kuigi see võttis omajagu hõõrumist, kolmekesi paljatena Patarei vangla jalutuskoridoris kõrgete kivimüüride vahel.

Kui suurem jama keha pealt kadunud oli, saime riidesse panna ja viimased Jägermeistri lonksud võtta. Operaator Kati aitas tehnika – kaamera ja prožektorid kokku panna ja veel kohapeal olevale tehnikamehele tagastada, kes vaatas meid sealt välja tulles kui kangelasi. Olime elus ja sellega hakkama saanud.

Riided seljas, perfokas läbi, külmast kange ent seest soe, läksin viimast korda keldriruumi tagasi. Õues oli juba valge, jahe hommikupäike valgustas rohelisi kiviseinu ja hiigelsuurt geomeetrilist mandalaratast. Istusin külmale aknalauale ja tundsin pisaraid silmis ja klompi kurgus. Tundus, et suur pinge tahab kõhust neelu kaudu välja tulla. Ma polnud kurb ega õnnetu ega ennasthaletsev, tuju oli puhas ja selge. Selline tunne tekkis, et astusin isiksusena just sammu kõrgemale, vaimne level-up, tugevuse kasvamine.

Ma ei teeks seda perfokat enam uuesti. Mitte selle pärast, et see oli õudne, vaid selle pärast, et see oli ühekordne kogemus, millest piisas. Kui alustasime, ei teadnud meist keegi, millesse end mässime. Lõpuni viis tahtejõud.

Tol hommikul jalutasime Kristini poole ja läksime kohe magama, ent toibumiseks kulus kogu nädalavahetus – saun ja dušš Rauli õekodus, kus kulutasin omajagu palsamit, et taignajäänused juustest välja saada. Järgmisel õhtul vabapääsmetega samale festivalile pittu minnes polnud meil palju vaja, sest meie pidu oli peetud. Küsisime Kristiniga võileivaputkast tasuta võileivad, millele vist õigust polnud, aga kaunile neiupalvele ei suudetud vastu panna. Tundus, et vara, ent siiski koiduvalges lahkusime Kristiniga peolt. Raul järgnes meile mitu tundi hiljem, ekstaasis, ronis voodile, kus olime Kristinoga kogu aja rääkinud ja und peletanud, ning ütles, et saime kutse järgmisele festivalile, Project Human, kaardistamata muusikasündmus kaardile kandmata alal, infokilluks vaid flaier. Kristinoga vahetatud pilk tähendas vaid üht – „ei-d“ pole taaskord olemas.

***

See tegu võib tunduda üleni tobe, mõttetus, mis mõttes alasti kuskil festivalil, muidugi on Tanelil õigus, ära kunagi tee perfokat alasti, sest see vaid eksitab inimesi, ja olen isegi pooldanud alastuse vältimist laval, aga selle 8-tunnise kestvusproovi läbimine on minu jaoks vaigistanud kõik sellised mõtted. Teoorias muidugi kaheldav, ent kuna olen päriselt seal all keldris rattas olnud, siis screw you, kui mind nõrgaks või naiivseks pead, ma faking sain sellega hakkama.
(see pole mõeldud tanelile, vaid abstraktsele skeptikule)

Mu isiklik põhjus Patarei perfoka tegemiseks oli soov saada vastus küsimusele, kas olen kunstnik. Pärast perfoka lõppu, külmal aknalaual istudes ja mandalat silmitsedes, mõistsin, et see küsimus pole oluline. Vastus pole isegi mitte ilmselge jah, vaid vastust koos kogu selle probleemiga pole olemas. Ma ei tunneta enam seda paradoksi sisemise mõistmisena, see ei tundu enam loogiline, aga küllap nii lihtsalt on.