„The other hand“ on Chris Cleave’i 2009. aastal avaldatud romaan Aafrika naftasõja ohvri sattumisest tavalise Inglise pere ellu. Sisekaanel avaldab toimetaja austust raamatule ja autorile, millele järgneb kolm lehekülge kiidusõnu ajalehtedelt ja ajakirjadelt. „Suurepäraselt kirjutatud raamat,“ ütlevad nad, „võimatu käest panna,“ ning lisavad, et valusad ja aktuaalsed teemad on uskumatult hästi kokku põimitud huumoriga, mis teeb lugemise nauditavaks, ent paneb mõtlema tõsistel teemadel.
Narratiiv on jagatud kahe peategelase sisekõnedeks, Nigeeria orb ja Inglise üksikema on kordamööda jutustajad. Lugu hakkab lahti põimuma noore aafriklase kirjeldusega Inglise kinnipidamisasutusest, kus ta põgenikuna on kohustatud elama kaks aastat, et õppida selgeks inglise keel. Pole selge, mis temast saab pärast kaht aastat, saatust jagavad kongikaaslased loodavad mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Londonisse valla pääseda, ent realistlikum väljavaade on tagasisaatmine kodumaale, kus neid tõenäoliselt ootab ees surm naftasõjas. Tänu ühe teise jooksiku ennastohverdavale kavalusele pääseb peategelane Little Bee, kes kannab isevõetud nime oma tegeliku isiku varjamiseks, ebaseadusliku immigrandina vabadusse. Järgneb päevadepikkune jalgsiteekond Londonisse. Ainsad inimesed, keda Little Bee seal linnas tunneb, on Andrew ja Sarah, keda ta paar aastat tagasi Nigeeria rannas kohtas ja kelle kontaktandmed ta mingil põhjusel sai. Pere koduukse taha ilmub ta Andrew’ matusehommikul. 374 lehekülje jooksul tuleb välja, et Little Bee on Andrew’ enesetapuga rohkem seotud, kui keegi arvata võis, sama moodi on ta kaudselt põhjuseks, miks Sarah’l pole keskmist sõrme ning miks nii Andew kui Sarah viimased kaks aastat pärast Nigeeriast, kuhu nad sõjast teadmatuse tõttu puhkusele läksid, enam rahu pole saanud.
Kuigi autor on mees, on mõlemad peategelased naised. Dorislessingulikku detailitäpsust ja tundenüansse pole, ent muidu jätab Cleave mõlemast naisest soo mõttes realistliku mulje. Sellegipoolest ei mõju kõik karakterid naturalistlikult, kuna Nigeeriast pärit 15-aastane tüdruk on oma ea ja päritolu kohta veidi liiga sõnaosav ja teravkeelne. Kuigi talle omistatakse väga head õppimisvõimet ja tungi Inglise kultuuri tundma õppida ja mõista, on ajakirjade lehitsemisest saadud tarkus tema peas veidi liiga laiahaardeline. Justkui lugeja lõbustamiseks teeb ta nalju ja tähelepanekuid, mis kuidagi tema suhu ei sobi, need tunduvad pigem olevat inglise lugejale kirjutatud, et oleks naljakas ja tabav. Loo edasikandmiseks suudab ta samuti teha väga karakteriväliseid tegusid, muutuda väiksest kaitsetust tüdrukust äkki kaalutlevaks ja salakavalaks sepitsejaks.
Raamatu lõpupoole jõuab veel juhtuda üllatavaid käike, ent mida lähemale viimane lehekülg jõuab, seda selgem on musta stsenaariumi teostumine, õnnetu lõpp. Samas ei lase autor lugejal liialt kurvastada, sest tublilt enne lõpplahendust, kui lugeja juba mõistma hakkab, mis paratamatult juhtub, läheb tekst väga helgeks ja lohutavaks, tekib tunne, et see on lihtsalt üks ohver ajaloole, et tulevikus saaks maailm olla parem koht, olelusvõitlusega sarnane surma süütus ja loomulikkus. Little Beest on kahju, ent meel ei lähe kurvaks, sest Little Bee ise lohutab lugejat oma helge tooniga, et lugeja liialt ei morjenduks, et raamat ei lõppeks hella meelega.
Kokkuvõttes tundus „The othe hand“ liiga hästi kirjutatud raamat. Liiga läbimõeldud, ei midagi liialt ekstreemset, autor justkui soovib hoida oma briti lugejaid pehmes tugitoolis, säästes nende närve, et ta saaks intelligentse inimesena kriitilisel teemal arutleda, samas tsiviliseeritult vaoshoituks jäädes.
Lisalehtedel ära toodud viidete järgi tundub, et Chris Cleave’il ei ole Nigeeria naftasõjaga isiklikku kogemust, kogu tema info aafrika keelte ja lausumiste, jamaika-inglise dialekti, kinnipidamishoone iseärasuste ja muu kohta pärineb põhjalikust uurimistööst.
Tegevus toimub aastal 2007, mis ei jäta Nigeeria naftasõja kohta teada saades üldse rahulikku tunnet sisse. Olen viimasel ajal millegi pärast sattunud lugema raamatuid ja vaatama filme kriisikolletest Aafrikas. See kõik toimub praegu. Sama lugu on teemandikaevandustega Sierra Leone’is (Blood Diamond, Edward Zwick 2006) ja ravimieksperimentidega Keenia inimeste peal (The Constant Gardener, Fernando Meirelles 2005). Esimene maailm ekspluateerib kolmandat, ressursside kättesaamiseks kohalike elu hinnaga. Kaevandustele ette jäävad külad põletatakse maha, kohalikud jõugud tapavad oma inimesi raha nimel.
Need kokkupuuted pole mus tekitanud otsest soovi Aafrikasse maailma parandama tormata, sest ma ei taha kurvastada selle pärast, mida ma muuta ei saa, pigem on inspireerinud kriitiliselt analüüsima enda moraali ja südametunnistust. Järeldus? What’s the least I can do to make this world a better place? Jätkata vegan olemist, muidugi.
No comments:
Post a Comment