koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.