kultkom

Panen siia üles kultuuridevahelise kommunikatsiooni kursuse lõpuhinde saamiseks kirjutatud essee, sest paljud sõbrad tahtsid lugeda. Essee eesmärk oli analüüsida kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Lahendasin selle enesele lihtsalt ja huvitavalt, et oleks hõlbus kirjutada. Ei võtnud ülemäära tõsiselt, nagu esseest näha on. Sain A.

Inimene kui kultuur kaksikõdede näitel

Indiviid kui omaette kultuur

Enne analüüsi algust pean vajalikuks põhjendada oma objektivalikut. Kirjandusteadlase ja semiootiku Mihhail Bahtini sõnul nõuab elementaarseim mõtlemisakt, dialoog alati suhestumist millegi enesevälisega. Dialoog koosneb ütlustest ehk voorudest, mille konstrueerimisel arvestatakse alati vestluskaaslasega – tema isikut, arvamust ja võimalikku vastust silmas pidades. Dialoogiprotsessis tekivad seega teineteisele vastanduvad pooled, ilmneb eristus mina – tema (teine), kus ennast identifitseeritakse teisest erinemise kaudu.

Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika peamine tees kõlab nii:

Kultuur on organiseeritud (infomatsiooniline) valdkond inimühiskonnas, mis vastandub desorganiseeritusele (entroopiale) (Ivanov 1998:62). See opositsioon määrab ja piiritleb kultuuri enesekirjelduse (organiseeritud ruum) ja teise kultuuri (organiseerimata ruum) suhestumise tüübi.

Selles valguses pole raske mõista inimest eraldiseisva kultuurina. Kuivõrd ükskõik milline kultuur määratleb ennast kokkupuutes välisega, olles seejuures võimeline ennast restruktureerima, korrastama enda süsteemi, kuid mitte omades otsest võimu välise üle – inimene saab kontrollida enda käitumist, kuid ei saa anda otseseid käske kellegi teise seljaajju – võib üht inimest mõista kui organiseeritud süsteemi ja kõike, mis jääb temast väljapoole, tema suhtes desorganiseeritusena. Oluline on seejuures tõdemus, et kõik inimesed on enda suhtes organiseeritud ja igast indiviidist väljapoole jääv on tema suhtes entroopia. Niisiis võin nii mina kui minu kõrvalistuja auditooriumis mõelda endast kui kindla struktuuriga kultuurist, kuid teisest kui stiihilisest ruumi osast. Muidugi tegelikult pole võõras kultuur kaos, vaid lihtsalt teistmoodi struktureeritud kord. Hea illustratsioon sellele väitele on maalikunstnik Ülo Soosteri sümbol Kala:

„…siin saigi Kala tähenduseks esindada korda kaoses, olla organiseeritud ning kujukindel element vee stiihias.“[1]

Seega võib kahe inimese vahelist suhtlust käsitleda kultuuridevahelise kommunikatsioonina. Selles essees analüüsin kahe inimese, keda mingi muu nurga alt ei saaks pidada erinevateks kultuurideks, omavahelist suhtlust – minu ja minu kaksikõe Kristi.

Kaksikute kohta oleme Kristiga üsna erinevad. Kristi välimus seisab emaliini eest – ta on tumedapäine kõhn tüdruk, kuivõrd mina kannan isaliini näojooni ning lapsepõlves põimisin patsi kuldkiharaid – välimuses oleme vastandid. Füüsilisest olulisem, vaimne erinevus on meie puhul huvitav selle tõttu, et oleme õega kasvanud üles täpselt samas keskkonnas – samas perekonnas, aeg-ajalt jagades magamistuba, klassi ja kooli, kus olulisem eristus tekkis alles keskkoolis, kui hakkasime käima sama klassi asemel paralleelides. Kuni selle ajani ja tegelikult praeguseni on meie sõprusringkondki suures osas kattunud. (Võrdluseks võiks tuua identsete kaksikute omavahelise suhtlusanalüüsi, kes on kasvanud teineteisest lahus ja täiesti erinevates tingimustes, kuid moodustavad kahepeale justkui ühe kultuuri.) Seega on kahe kultuuri arengukeskkonna olulisim eristus põhiliselt olnud see, et ühest (minust) väljaspool olevas organiseerimata ruumis sisaldub teine (Kristi kultuur) ja vastupidi. Analüüsi eesmärk on uurida põhilisi omadusi, mis Kristi ja Pireti kultuure eristavad või ühendavad.

Kultuuridevahelised erinevused

Minu ja Kristi vahelised erinevused avalduvad mõtlemis- ja tegutsemisprintsiipidena käitumise, uskumise, otsustamise ja muude väliskeskkonnale reageerimise mustrites. Erinevuste mitut toimimisvaldkonda ühe nimetuse alla koondades saab öelda, et mina olen polükroonne kultuur ja Kristi monokroonne. See on veidi vägivaldne traditsioonilisemate kultuurikäsitluste omaduste külgepookimine minu teooriale, kuid võtab üllatavalt hästi kokku minu ja kaksikõe peamised erinevused.

Mõne projekti organiseerimisel, kas või ühisel väljaminemisel paljude sõpradega, lähtub Kristi tavaliselt kokku lepitud ajakavast. Mina lähtun oma sõpru ja nende käitumismustreid tundes ajakava tõenäolistest nihetest. Seetõttu ilmneb kahe kultuuri vaheline lahkheli iga kord, kui tahame koos kuhugi minna, kuid Kristi tahab sinna jõuda täpselt kokkulepitud kellaajal, sest nii on õige, mina aga kõige tõenäolisemal tegelikul algusajal (mis varieerub vastavalt iga sõbra isikliku kultuuri arusaamale ajast), sest nii on pragmaatiline. Tendents laieneb ka konkreetsete kellaaegade mõistmisele. “Kella kahe paiku” on minu jaoks oluliselt suurem ajavahemik ja oluliselt lõdvemalt seotud ajahetkega “kell kaks” kui Kristi jaoks.

Kuigi mulle meeldib oma kirjatöid üksinda keskendunult teha, pole see minu jaoks kvaliteetse töö eelduseks. Isiklik aeg on põimunud tööajaga, õigemini nende mõistete vahel puudub selge eristus. Vahel saan kokku mõne sõbraga, et justkui teha koos tööd, õppida seminariks või eksamiks, mõni pikem projekt kirjutada, kuid koos veedetud aeg ei kvalifitseeru “tööaja” alla, kuna kannab ka lihtsalt sõbraga suhtlemise väärtust. Sama moodi võib mõni algselt puhkesessiooniks plaanitud kohtumine kujuneda väga produktiivseks, kuna head ideed tulid just siis pähe. Nii nagu sõbraga koos õppimine, kuulub ka hommikusöögi kõrvale seminaritekstide lugemine üheaegselt töö- ja puhkeaega. Kristi eraldab need kaks tegevust täielikult, töö on töö ning leiab aset üksinduses ja vaikuses, kus dialoog toimub vaid Kristi ja õppematerjali vahel, kus aega tuleb optimaalselt kasutada ja mis on prioriteetne igasuguse puhkeaja suhtes. Isiklik aeg seevastu välistab töömõtted ja kui mõni sõber suudabki tungida tema töösfääri, lõikab ta Kristi tööaega ühe isikliku aja sälgu temaga vestlemise ajaks, mille jooksul jätab Kristi korraks töö kõrvale ja tegeleb sõbraga, mitte kahega üheaegselt. Illustratsioonina töö- ja isikliku aja minupoolsest integreerimisest ja Kristi-poolsest eraldamisest üks laupäevahommikune dialoog meie vahel, kus mõlemad puhkasime pead, üks veidi töisemalt kui teine:

Kristi: “Mis teed?”
Piret: “Loen futurismi manifesti. Mis teed?”
Kristi: “Hakkan kohe TrackManiat mängima.”

Töötulemuste mõõtmine sobitub minu ja mu õe puhul hästi polü- ja monokroonsustabelisse. Näitena võib tuua kodu koristamise lapsepõlvest, kui minu jaoks oli oluline see, et ma midagi ära teeksin, Kristi jaoks aga see, et kõik midagi samaaegselt teeksid, sest muidu pole justkui aus. Kristi silmis polnud see mingi õigustus, et olin ühe kraanikausitäie nõusid juba ära pesnud, ta tahtis, et peseksin teisegi, kuna tema koristas parasjagu kapipealset. Kui millegi tegemiseks kulus palju aega, oli see järelikult suur töö, kui minu jaoks olenes mõne ülesande olulisus sellest, kui palju see reaalselt meie elukvaliteeti parandab, kui see täidetud saab.

Veel enne, kui õppisime oma aega ise organiseerima, ilmnes minu ja Kristi vahel üks sügavam, ürgsem erinevus. See kujundas meid mõlemaid juba enne igasugust teadlikku enesekujundamist ning mõjutas algusest peale meie mõlema vaba tahet. See on meievaheline võimusuhe. Kristi on sünnist saati (esmasündinuna) olnud oluliselt võimukam kui mina, oma tahet edukamalt peale surunud, olnud otsustes konkreetsem. Ta on olnud nii-öelda domineeriv kaksik, kes teeb seda, mida eelkõige tema tahab. Mina tegin seda, mis mul üle jäi. See oli kahepalgeline dünaamika meie vahel, kuna vahel tallus väike agar Kristi oma ujedast õest lihtsalt üle, samas vahel oli lihtne jätta otsustamine Kristile ja lihtsalt järgneda. Kristi võim minu üle oli muidugi sümboolne, kuna ta ei omanud mingeid tegelikke mõjutusvahendeid peale oma vaimutugevuse. Mida suuremaks kasvasime, seda vähem olin Kristi teraskindlast enda tahte läbisurumis- ja otsustusvõimest emotsionaalses sõltuvuses ning ajapikku mõistsin paremini oma iseseisvust selles varem kaksainsuslikus (Kristi-Piret, kusjuures nimelt mitte P-K) süsteemis. Nüüdseks oleme justkui kaks iseseisvunud riiki, kuigi kasutan siiani meeleldi Kristi konkreetsuse abi otsuste tegemisel.

Kultuuridevahelised sarnasused

Ainus kokkupuutepunkt polü- ja monokroonsusskaalal on käsiolevate ülesannete arv. Oleme mõlemad täielikud multitasker’id. Suudan samal ajal teha arvutis tõlketööd ja vestelda päevasündmustest või kirjutada kaht seminariteksti korraga, Kristi kipub sama moodi tähelepanu jagama kahe mõtteprotsessi vahel, näiteks tööl valuutakursi arvutamist kliendile filmide tutvustamisega; igasugustest üksteisega kokku sulatatud majapidamistöödest rääkimata. Kusjuures meie mõlema võime niimoodi mitmel rindel korraga tegutseda on täiesti sujuv, peatume pigem, kui tegutsemise efektiivsuse ulmelisus üllatama hakkab, kui siis, kui mõte ära väsib.

Kuid meie tähtsaim sarnasus on individualism. Iseseisvus otsustamises ja tegutsemises on ülioluline, saame üksi hakkama kõigega, kui vaid tahame. Kuigi teistega koos tegutsemine on tore, pole see mingi eeldus asjade tehtud saamiseks. Üksindus on meeldiv ning inimeste isiklik ruum oluline. Muidugi mõista, teineteisega suheldes oleme lauskollektivistid, kui privaatsfäär segama hakkab, lõhume ta ära; täidame teineteise ülesandeid ja teeme teeneid, sest lihtne on panna end oma kaksikõe kehasse ja mõista, kuidas ise tunneksin, kui sarnast teenet vajaksin.

Kultuuridevaheline kommunikatsioon

Iga kultuuri omavahelist suhtlemist uurides tekib küsimus, et millise kvaliteediga nende dialoogitasand on. Interkulturaane pädevus on “dünaamiline oskus erinevates olukordades paindlikult käituda”, mis minu ja mu õe omavahelises kommunikatsioonis peaks ülipõhjaliku kogemuse tõttu olema päris hea. Samas pole see küsimus nii kergestilahendatav, kuna me tavaliselt ei pinguta eriti, et teineteisega konfliktideta suhelda, teeme seda teiste sõprade puhul isegi rohkem. Meie suhtlus on otsekohene ja tujust sõltuv. Kuid see ei tähenda, et vestleksimegi vaid ühmamisi ja ebasõbralikult, saame teineteisest suurepäraselt aru ja mõistame üksteist väga kergelt, minimaalse info põhjal. Gudykunsti pädevusstaadiumite järgi kuulume ilmselt neljandasse, teadvustamata pädevuse staadiumisse, kuna soovi korral oskame vabalt teineteisega edukalt suhelda ja oma käitumist korrigeerida olukorrast sõltuvalt ning jõuda vajaliku tulemuseni. Kasutame suhtlemisel positiivse viisakuse strateegiaid, “viisakuse” tehnilises, olukorraga sobiva käitumise tähenduses – oleme avatud nii kehalt kui meelelt, naer on kerge tulema, teema palju viiteid ühisele ajaloole, mida välised kultuurid ei mõistaks; oleme ajaga kujundanud nii mõnegi mõtte paari tingmärgiga väljendatavaks. John Berry akulturatsioonistrateegia järgi oleme kaks hästiintegreerunud kultuuri, kuna enda eripära säilitades on meil suurepäraselt õnnestunud hoida omavahelist sidet. Mõlemad austavad teise eripärasid ning konfliktid ei päädi kunagi suurema vihapidamisega.

Kokkuvõte

Inimese kui omaette kultuuri käsitlemine on haruldane, kuid mitte võimatu. Kuivõrd iga inimene on iseseisev tajuja, vastuvõtja ning tõlgendab kõike oma isiksusest lähtuvalt, pole üldsegi liiga meelevaldne inimestevahelisi erinevusi uurides sügavuti minnes käsitleda igaüht kui eraldiseisvat kultuuri. Valisin analüüsiobjektideks enda ja oma kaksikõe just selle pärast, et see on üsna harv juhus, kui kaht teineteisele nii lähedal asetsevat objekti käsitletakse nii eraldiseisvatena. Minu ja mu kaksikõe omapära ja omavahelise suhtluse kui kultuuridevahelise kommunikatsiooni analüüsimine oli minu jaoks põnev just seetõttu, et tunnetasin paradoksi meie teoreetiliste sarnasuste, kuivõrd meie arengukeskkond ja algpunkt on samane, ja praktiliste erinevuste vahel.

---

[1] Lapin, L. (2003) Avangard. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus