tratata

nägin superveidrat und. olin mingis salarühmituses, kes seiklesin erinevates dimensioonides ja võitlesid pahadega. üks pilt on selline, et oleme kõik kuuekesi laua taga ja meie kõrval istuvad vaenlased, kelle vahi all me oleme. räägime kõik omavahel mingit pudikeelt, et neid segadusse ajada, samal ajal kui nemad meile nö viimase võimaluse annavad - panevad taldriku mingeid huvitava välimiusega vaklu, et kui me need ära sööme, siis on meil nö vastumürk kehas olemas ja saame põgenema. vaglad suudan kahjuks küll mina ja veel üks-kaks inimest ära süüa (mõttejõudu läks hästi palju vaja) ja siis oma peas mingisse põgenemistunnelisse minna. järgmises pildis seiklen vanas koolis, teate neid ühe ja sama projekti järgi tehtud koole, mida on eestis hästi palju. äkitselt avastan ühe ruumi, mis kubiseb sinna kinni pandud lastest ,see on võimla suurune ja lapsed on põrandal, seintel pulkade peal kui õrtel. kutsun nad kõik toast välja ja ütlen, et nad peavad minu käsivartesse ja kõhtu sukelduma, et põgenema saada. sellsks läheb kujutlusvõimet vaja, kujutage ette, et mu kõhus avaneb portaal, kuhu te hüpata saate. see eriti kellelegi ei õnnestu ja unenägu lõppeb varsti ära.

~¤%¤~

moostes nägin ka veidrat und. tegelesime seal päevad läbi juhtmete ja circuititega, niiet nägin unes, et mina ja Magnus olime esimesel kursusel ülikoolis psühholoogialoengul mingis kasvuhoones. kõigil ulatusid kõrvadest välja üks väike valge ja üks väike must juhe. inimesed võtsid paaridesse ja üks lasi teisele elektrit juhtmetesse. selle tulemusena läks silme eest halliks, pea läks tühjaks. parasjagu ärkvel oleva inimese ülesanne oli paarilist oma peaga mõtlema sundida, st sundida teda mõtlemiseks kasutama oma aju elektriimpulsse, mitte juhtmeid.